Lugeja kirjutab: kasuisa terror viis enesevigastamiseni

FOTO: SCANPIX

Naine24 lugeja kirjutab sellest, kuidas ta teismelisena kasuisa väärkohtlemise ja ema hoolimatuse tõttu endale käe külge pani, et hingevalu vaigistada.

Ma sündisin, kui mu ema oli 17. Ma polnud oodatud, kuid olin olemas. Olin 3-kuune kui mu vanemad lahku läksid. Ema leidis kohe uue mehe, kellega ta abiellus.

Aasta hiljem sündis mu õde. Kasuisa armastas teda väga. Ema ka, arvates, et on leidnud oma härra Õige, kuigi pidev peksa saamine oleks pidanud emale midagi muud näitama. Ta armastas seda meest, ükskõik kui halb too oli.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma polnud oma või milleski muus, aga ka mina sain tihti kasuisa rusikaid tunda. Iga pisemagi asja eest: kui jäin koju tulekuga kasvõi ühe minuti hiljaks, kui ma hommikuti enne kooli süüa ei tahtnud või hambaid ei pesnud.

Eks see pidev karistamine pani mind mässama, kuigi selle eest sain veelgi rohkem. Õe elu oli hea, sest oma lollused ajas ta ka minu kaela, et mina karistada saaksin. Ma pole oma õega kunagi läbi saanud, ehkki nüüd, aastaid hiljem, suudame omavahel normaalselt rääkida.

Hakkasin käima surnuaial. Mul ei olnud seal kedagi, aga seal oli selline rahu, mida ma kuskil mujal ei leidnud. Istusin meeldivale hauale, kujutasin ette surnud inimese elu ja mõtlesin enda omale. Lõpuks võtsin paberinoa, mis oli peidetud telefonikorpuse vahele ja lõikasin omale kätte. Ei, ma ei tahtnud surra, tahtsin omale haiget teha. Käsi kriime täis, panin pusa selga ja läksin koju.

Lõikumine kordus pidevalt. See oli minu viis lahti saada hingelisest valust, mida tekitasid kasuisa rusikad ja ema hoolimatus. Mul lihtsalt ei olnud sel hetkel kedagi ja ma tundsin, et pean end kuidagi välja elama. Kui mu ema lõikumisest teada sai, sain sõimata, kuid jätkasin.

Kui olin 17, armusin mehesse, kes oli minust mitu aastat vanem. Ka mina tundusin talle huvi pakkuvat. Me käisime koos jalutamas ja pidudel. Meile lihtsalt meeldis koos olla. Ühel päeval nägi ta mu kätt ja palus mul lõpetada, tema pärast ja ma ei ole rohkem kordagi ennast lõikunud.

Nüüd olen täiskasvanu, elan oma elu. Mul on mees ja laps, kes ei tulnud ka just ettekavatsetult, kuid keda ma armastan rohkem kui oma elu. Emaga ma ei suhtle, sest tal ei ole minu jaoks aega. Pärisisa, kelle üles leidsin, ei huvitu minust, aga ma olen oma eluga rahul. Meest, kelle pärast lõpetasin lõikumise, pean tänase päevani oma heaks sõbraks, samuti tema naist, kes tal nüüd on.

Ma ei propageeri enesevigastamist, tegelikult tahaksin läbi raputada kõik teismelised, kes seda teevad ja öelda neile, et nad teevad rohkem haiget neile, kes neist hoolivad kui endale ja et enesevigastamisest saadav rahulolu on liiga lühiajaline ning kasutu, sest hingevalu tuleb tagasi sel sekundil kui nuga käest panna.

Ma tahangi oma looga öelda, et sel ei ole mõtet. Kõigil on kuskil keegi, tuleb ainult otsida ja loota. Lootus sureb viimasena. Igas olukorras tuleb olla tugev, sest ükskord on kõik möödas ja siis kahetsetakse oma rumalaid tegusid. Mina ei saa mitte kunagi kanda lühikesi varrukaid, ilma, et armid välja paistaks ja see on kurb.

***

Selle loo kirjutaja sai Avonilt auhinnaks sära andvate osakestega niisutava ihupiima ja Amway Artistry sarjast vahetatava otsaga kulmupliiatsi. Kirjuta Sinagi ja võida iluauhindu! Loe lähemalt SIIT!

Tagasi üles