Kui ma olin umbes 9-aastane, läks üks mu 11-aastane sõber kinno. Üksinda. See tundus mulle ja teistele sõpradele väga naljakas, sest kes see narr siis üksinda kinos käib? Eks ikka selline, kellel ühtegi sõpra ei ole, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa oma portaalis Sisekosmos.
Aastad läksid ning arusaamad elust muudkui arenesid. Kuni ühel hetkel 25-aastasena tuli sõbra sünnipäevalauas taas jutuks kinoskäik ning sellega kaasnevad veidrused. Üks sünnipäevaline hüüdis, et tema jaoks on kõige naljakamad need tüübid, kes üksi kinos käivad. Seda olevat väga halenaljakas ning kurb vaadata, sest järelikult ei ole sellel inimesel ühtegi sõpra ega ka lähedast. Enamik lauasolijatest olid temaga nõus. Nii ka mina.
Elu annab uusi hetki
Aastad läksid taaskord. Kuni eelmise aastani, mil minu elus suured muutused aset leidsid. Ma lahutasin ja kolisin ilusast terrassi ning aiaga majast ühetoalisse korterisse Astangul. Ma olin otsustanud oma elus inventuuri teha ning tahtsin alustada päris nullist. Kõle korter ja üksiolek tundusid sel hetkel olukorra loomulik kulg. Ma loobusin praktiliselt kõigest, välja arvatud ühest - oma lastest. Lapsed annavad meile elujõudu ja elurõõmu, ning nendega koosveedetud aeg on kuld. Puhas kuld.
Üürikorteris oli ilusti olemas ka televiisor ning kaabeltelevisioon. Küsisin üürileandjalt, kas ta ei tahaks seda telekat endale võtta? Ta ütles, et tal ei ole seda kuhugi panna - tal juba olevat kodus kaks telekat. Seega ei jäänud mul muud üle, kui telekas kappi ära panna. Kaabeltelevisiooni lepingu tegin ka ümber ning leppisin ainult internetiga. Vaatasin seejärel toas korraks ringi ning olin olukorraga rahul - korteris oli minu vanast elust ainult laste pildid, kuus buda kuju, kirjutuslaud, tool, arvuti ning lugemiseks tugitool. See tundus hea algus uueks eluks.
Kino aitab elada teiste inimeste elu
Mida teha õhtuti, kui igavus ning üksindus peale tuleb? Ma arvasin, et ma olen meister ja ammu ületanud mõisted nagu üksindus ja igavus. Kuid ma eksisin. Suur rõhk läks igapäevasest elust küll lugemise, loengute kuulamise ning meditatsiooni peale, kuid kui kaua sa ikka mediteerid? Korraks tekkis isegi mõte telekas kapist välja võtta, kuid see tundus liig - see oleks lihtsalt rahu ning kuudega viirukist ja meditatsioonist tekkinud harmoonia tasakaalust välja viinud.
Kinos on mulle alati meeldinud käia. Tegelikult olen päris palju mõtisklenud selle üle, miks inimestele meeldib filme vaadata, ning olen jõudnud üsna põnevale järeldusele. Nimelt on kinol ja filmidel meile oluline mõju. Esiteks, film aitab korraks oma elust välja saada ning (kaasa) elada kellegi teise, üldjuhul väljamõeldud, inimese elule. Kuna filmid ehitatakse üles intrigeerivatele lugudele, kust sageli ei puudu ka valu ning kannatus, annab see meile signaali, et meie elu ei ole veel kõige hullem.
Teiseks pääseme lihtsalt pooleteiseks tunniks oma muredest eemale. Oma mures tuttavatele tuletan ikka meelde, et kui soovid oma probleemidest korraks vabaneda, mine kinno. Nad ei saa sellest alguses aru, kuid peale paari prooviseanssi nõustuvad kino kui teraapilise vahendiga. Lõppude lõpuks ei ole ühtegi probleemi olemas mujal kui meie endi mõtetes. Kui me ei oska veel ise sellest tüütust mõtlemisest lahti lasta, aitab seda teha kino. Kinos ei ole lihtsalt aega mõelda oma murede peale. Peategelasel on ju veel suuremad mured.
Kas üksi kinos käia on imelik?
Esimest korda üksi kinno minna oligi imelik. Mul oli ju meeles see lapsepõlvesõber, kes alailma üksinda kinos käis ning seetõttu oma sõpradelt tögada sai. Kas ma olin tõesti nüüd langenud oma eluga samale tasandile, et mul ei olnud enam kellegagi isegi kinos käia?
Jah ning ei. Kui ma oleksin soovinud, oleksin kindlasti leidnud endale hulganisti inimesi, kellega kinno minna. Nii mees- kui naissoost. Kuid ma ei soovinud seda. Elasin peale lahkukolimist järgmised 6 kuud teatud vaimses mullis - mõtlesin elu üle järele, püüdsin teatud järeldustele jõuda ning aru saada, mida oma eluga üldse peale hakata. Sellises mullis elades on hea olla võimalikult palju aega üksinda veeta. Isegi kinos.
Kuna ma ei tahtnud päris üksinda siiski minna, võtsin kaasa termose mõnusalt sooja jasmiiniteega. Sellest termosest sai mu parim sõber järgmisteks kuudeks. Kuigi ma läksin nendel üksi-kinno-mineku-õhtutel kodust välja rahva sekka, jäin ma siiski välismaailmale suletuks. Mõnikord sõin enne kino koos termosega sushit ja lugesin raamatut, mõnikord jalutasin lihtsalt natukene aega Vanalinnas. Lihtsalt olin. Ja siis läksin edasi kinno, et vaadata, kuidas teistel inimestel läheb (filmikangelastel, ma mõtlen).
Üksi kinos käimine tundub imelik, sest meie ühiskonnas on juurdunud asjadest teatud arusaamised. Hiljem, kui kohtusin nüüdseks minu jaoks väga lähedaseks muutunud inimesega, rääkisime tihti üksi kinos käimisest ja avastasime, et olime selle ühiskonna barjääri sarnaselt ületanud. Ka tema jaoks oli kuskilt varasest ajast tekkinud alateadlik muster, et üksi käivad kinos ainult veidrikud. Ta kirjeldas värvikalt, kuidas ta esimestel kordadel kinosaali sisenedes täiesti füüsiliselt tundis, kuidas kõik inimesed teda vaatavad ning tema üle naeravad. Loomulikult ta eksis, sest nüüd, aasta hiljem ise kinos käies vaatame alati üksi kinno tulijaid kui vapraid seiklejaid, kes julgevad oma elu elada teatud arusaamadest kõrgemal.
Liiga palju reegleid
Meie elus on väga palju kirjutatud ning kirjutamata reegleid, mida me peame järgima. Seadused ning riiklikud reglemendid on üldjuhul vajalikud, kuid suur hulk reegleid tekivad meie pähe enda vabal valikul. Me lihtsalt eeldame, kuidas asjad peaksid käima, ja jääme siis nendesse arusaamadesse kinni.
Üheks selliseks absurdseks arusaamiseks ongi üksinda kinoskäik. Kui sa vaatad kodus üksinda telekat, on see täiesti normaalne. Kuna telekast tuleb aga üldjuhul mingit jama, siis ei jäägi meil palju üle - kas üldse taanduda filmide vaatamisest, või minna üksinda kinno. Kui sul on hea sõber, kellega kinos käia, oled sa väga õnnelik. Kuid tean oma tutvusringkonnast paare, kellest üks armastab kino, teise jaoks on see aga mõttetuim ajaviitmismeetod. Kuidas seda olukorda siis lahendada, kui filmisõber ei söanda ka üksinda kinno minna? Ja veelgi kriitilisem on asi juhul, kui suurel filmisõbral ei ole hetkel kaaslast, kellega kinno minna. Kuidas tema oma kinovajaduse siis rahuldatud saab, kui ta ei julge üksinda minna?
Maailmas on liiga palju reegleid, kuid kõik need reeglid mõjutavad meid meie endi peas. Olles vapper ja tõustes kõrgemale teiste veidratest arusaamadest (mis neid endid mõnusate asjade tegemisest tagasi hoiavad), võid luua endale oma väikese ja põneva maailma, kus kehtivad sinu enda reeglid. Üheks nendest reeglitest võibki olla, et üksinda kinoskäik on tore ja romantiline. Olgu su kaaslaseks MP3-mängija või termos sooja lemmikteega, sina oled see, kes selle õhtu ning kinoskäigu eriliseks muudab. Sa ei vaja selleks kellegi heakskiitu ega nõusolekut, sest see on sinu elu, kus kehtivad sinu reeglid.