Lugejate kõige erilisemad kohtingud

Foto: SCANPIX

Meie kohtinguteemalisele üleskutsele laekus erinevaid lugusid. Siin on kaks lugu, mis räägivad kõige meeldejäävamast ja erilisemast kohtingust!

***

Kuigi olen juba kolmandas suhtes, olen «päris» esimesel (tõsiseltvõetaval) kohtingul käinud vaid korra. Eks esimeste noormeestega oli neid ka, aga see taandus rohkem sellisele tasandile, et lähme välja ja vaatame, mis edasi saab.

Kõige erilisem kohting oli minu praeguse elukaaslasega ja see kestis terve päeva. Olime kohtunud ühise tuttava sünnipäeval ja seal telefoninumbreid vahetanud. Juhtus nii, et kuidagi ei suutnud noormehe põlvist nõrgaks tegevat naeratust unustada ja nii saigi kohting kokku lepitud (kusjuures rohkem minu õhutusel).

Käisime loomaaias pikalt jalutamas, pärast lõunasöögil ja siis läksime randa, kus tähelepanu jätkus vaid teineteisele. Kuigi kohting tundub lugejale lihtsalt klassikalise väljaskäiguna, siis minule oli see kogemus uus ja on siiani eredalt meeles, kuna me nägime alles teist korda, kuid ometi veetsime koos terve pika päeva ja õhtul ei tahtnud kuidagi lahku minna.

Noormees saatis mind viisakalt koju ja suudles mind ukselävel. Nagu filmis :).

Naljakas vahejuhtum, mis on mehel siiani meeles, juhtus loomaiaas, kui mees hakkas pileteid ostma ja selgus, et kaardiga maksta ei saa. Kuigi mina pean normaalseks, et naine võib vabalt enda eest maksta, olid mehel silmad häbi täis ja lasi, pea norus, minul maksta. Kui talle seda meelde tuletada, on tal ikka veel piinlik. Nüüdseks pole see tema jaoks probleem, et teeme väljas käies arve pooleks.

***

Minu kõige armsam nii-öelda kohting leidis aset paar nädalat tagasi. Nimelt olin ma pea aasta tagasi kogemata tuttavaks saanud ühe noormehega. Nägime esmakordselt  eelmisel suvel jooksuvõistlustel, kuhu ma kogemata sattusin osalema. Kogemata, kuna läksin oma onule külla ja samal päeval oli nende kodukandis võistlus, kus onupojad osalesid ning kuna ka mina olin ka kunagi spordiga tegelenud, arvas onu, et ma võiks ka end proovile panna.

Tuttavaks saamine nägi välja nii, et pigem oli see «tere» minu onule ja hiljem väike pärimine, et kuidas võistlus läks, aga pea kohe tekkis mulle ühte suhtlusportaali uus sõber - see sama noormees. Pikemalt me ei suhelnud, mõni kommentaar piltidel ja kõik.

Paar nädalat tagasi otsustasin aga sellel aastal esimest korda oma onu külastada ja mõtlesin teha endale toreda plaani kogu nädalavahetuseks. Hakkasin siis uurima, et mis sellel nädalavahetusel teha saaks.

Ma ei tea kuidas, aga meenus too noormees, kes elab minu onuga samas kandis mu onuga. Kirjutasin talle internetis. Küsisin, et kas tema on kursis toimuvaga jne jne. Vastus oli positiivne, tuli mitmeid ideid ja võimalusi ning sain aru, et ta on hea meelega mulle giidiks ja seltsiliseks.

Sõitsingi siis reede õhtul onu juurde. Juba samal õhtul noormees helistas mulle ja küsis, kas mul on soovi minna kuhugi peole. Kuna olin töönädalast väsinud, pakkusin, et kohtume laupäeval. Noormees lubas mulle helistada lõuna paiku ja anda teada (arvestades ilma), mis tegevusi teha võiks.

Laupäeval kella 12 paiku tuligi kõne, mis teatas, et minek on rabasse matkama ning küsimus, mis suppi ma söön. Tundus huvitav küsimus, aga vastasin, et kõiki suppe söön, aga armastan peedisuppi.

Peagi oli auto mu onu maja ees ning minek. Sõitsime RMK matkarajale. Oli väga kena päikseline ilm ning rabas ka täielik tuulevaikus. Jalutasime mööda laudteed. Päike. Linnulaul. Imeilusad vaated. Jutustasime erinevatel teemadel - mõnus vaba olek oli.

Varsti jõudsime rabas asuvale puhkeplatsile või pigem laudadest ehitatud platvormile, millel asus ka pink. Otsustasime seal peatuda ja süüa. Noormees oli superhästi valmistunud: vesi, plastnõud, termoses piparmünditee meega, koorikleivad, juust, kurk, suitsuvorst, õunad ja...boršisupp  purgis, valmistamiseks oli kaasa võetud Primus.

Noormees pani supi valmima ja tegi samal ajal võileibu - ise tegi! See oli nii armas ja tore! Pärast söömist võtsime jalanõud ära ja kõndisime märjal samblal ning katsusime jalaga rabavett...

Väga, väga eriline, erinev ja tore päev oli, millele järgnes õhtul kohaliku baari külastus koos tema sõpradega ning tants hommikuni! Ja mis põhiline - kõik oli ja jäi nii viisakaks, ei mingeid äkilisi lähenemiskatseid vms, ehkki samas oli aru saada, et olen sümpaatne: läbimõeldud tegevused terveks päevaks, hoolitsev olek, peopileti ostmine kahele; küsimused, kas soovin midagi või kuidas ennast tunnen ning tantsimine vaid minuga ja palju...palju.

Õhtu lõpus naersimegi, et käisime tantsutrennis.

Pärast pidu viis noormees mu tagasi onu juurde. Kuidas asi jätkus? Ka järgmisel nädalavehetusel sõitsin onule külla - see peaks ütlema nii mõndagi :) Mis saab edasi, näitab tulevik, siiani on kõik väga tore!

Premeerime autoreid vabalt valitud iluauhindadega Avonilt või Amwaylt. Toimetus võtab võitjatega ühendust!