Jah, see on tõsi - ka üksi elavaid eestlasi on aina enam, kinnitab statistikaamet, et Eesti ei ole jäänud puutumata läänemaailma trendidest. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.
Statistikaamet annab oma blogis ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.
Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.
Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.
Leibkondade koosseis
Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid «üksiku abielupoole leibkondadeks» ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.
