«Siin majas on ainult üks tähtis inimene ja see on ema. Kedagi muud ei tohi armastada.»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Emal on kombeks mõne inimese kohta aeg-ajalt ütelda, et need ei saa oma peaga mitte millestki aru, neile tuleb kõik teha puust ja punaseks. Mina ei saanud sellest sugugi aru. Mis mõttes puust ja punaseks? Ma ei näinud teda küll kunagi garaaži all midagi meisterdamas, et neile inimestele puust ja punaseks teha. Mingeid toikaid, kaikaid ja punast värvi ta ka kaasas ei kandnud. Avaldame katkendi Kätlin Kaldmaa värskest raamatust «Kaks armastuslugu».

Foto: Petrone Print

Kui ema pealt vaadata, siis puust ja punaseks sai igasugu asju teha. See ajas asjad veel keerulisemaks.

Olen nii umbes kümnene. Juba nii mõnigi nukupluus ja -kleit on oma väikeste kätega kokku kröötsitud, järgmiseks on nukkudel muidugi mööblit vaja. Ei ole sedagi kuskilt mujalt võtta, kui tuleb ise käed külge lüüa. Mingi nukumööbel meil ju on, aga nukud on kõik selle jaoks igavesti suured. Hakkab aga inimene meisterdama.

Isa lubab võtta kasvuhoone ehitusest üle jäänud lauajuppe ja läheb tööks lahti. Kõige rohkem on nukkudel vaja tugitooli ja söögilauda. Seitse korda mõõdab ja üks kord saeb, lööb aga naeltega tugitoolid kokku ja laua ka, ja ongi valmis! Ainult värvida veel tahaks. Isa lubab värvi ka.

Värvi on mitut värvi. On põrandapruuni ja köögikapirohelist. Laevalget ja puhast punast, mis liiga verekarva, et sellega midagi toas värvida kõlbaks. Aga no tookord poes muud ei olnud ja mida oli, seda osteti.

Nii sai tüdrukute nukumööbel puust ja punaseks.

Kui ema seda näeb, naerab ta ennast herneks. Tuleb välja, et puust ja punaseks ei käi üldse puust ja punane.

MINA, KAKS

Kõige paremad asjad on maleraamatud. Need on nagu mõistatused, kus on mitu vastust, aga ainult üks on kõige õigem. See on, nagu jookseks pea sees mööda sika-saka metsaradasid ja siis äkki jõuaks lagendikule. Neid ei tohi lugeda keegi peale minu ja isa. Ema ja suur õde ka, aga neid ei huvita. Keres on lemmikmees. Aga et tema on surnud, siis elusatest meestest on lemmik Tiidus. Tema joob türgi kohvi, mida tehakse Kosmose kino juures tillukeses kohvikus kuuma liiva peal. Türgi kohv on nii kange, et seda kannatab juua ainult väga väikestest tassidest. Lastele türgi kohvi ei anta. Hakkan paljaid kohviube sööma.

Ahmin maailma enda sisse. Õpin kõik ära, jätan kõik meelde. Millestki ei ole kunagi küllalt. Kui teised inimesed näevad, võib natuke tark olla. Siis ema pakatab uhkusest. Pärast kui teisi inimesi enam pole, saab laps iga asja pärast pähe. Teadmise ja mitteteadmise, aga eriti teadmise. Oskamise ja mitteoskamise, aga eriti oskamise. Laps ei tohi millegagi silma paista. Nähtamatu laps on hea laps. Kuuldamatu laps on hea laps. Laps räägib siis, kui kana pissib. Silmapaistev laps astub vaikimisi reeglite vastu välja. Individuaalsus tuleb lastest kollektiivselt välja klohmida.

Kasvan hirmsa hooga. Kõik on valesti. Käed on liiga pikad, jalad on liiga pikad, põlved on liiga suured, kael on liiga nõtke, varbad on liiga sirged. Juuksed. Võib-olla juuksed on okei. Pikad, aga okei.

Minal ei ole maailmast aimugi. Mina arvab, et maailmas asjad nii käivadki. Selles maailmas asjad nii käivadki.

LÕVI LÕRRI LÕPP

Lõvi Lõrr on elu kõige tähtsam asi. Lõvi Lõrr on suur ja kaitseb last kõigi asjade eest. Lõvi Lõrriga saab alati rääkida. Lõvi Lõrr on alati kohal. Lõvi Lõrr on alati hea ja pehme. Lõvi Lõrr on lapse maailma kõige parem sõber. Lastel ei ole oma muredega kellegi juurde minna, pole kedagi, kellele neid rääkida. Kui on vaja kellegagi muresid jagada, räägib laps Lõvi Lõrriga. Kui Leopold on kõigi laste kõige suurem sõber, siis Lõvi Lõrr on ühe lapse kõige suurem sõber. Lõvi Lõrr on alati kohal.

Koristamise päev. Peitsin oma kommipaberid ja herbaariumi sektsioonkapi taha, kust ema neid otsida ei oska. Loodetavasti. Lõvi Lõrr jäi välja. Lõvi Lõrr on nii suur, et tema kapi taha ei mahu. Lõvi Lõrr on peaaegu kapikõrgune. Lõvi Lõrr ei meeldi emale enam. Seda ma näen. See on juba tükk aega nii olnud. Ta võtab Lõvi Lõrri kätte, keerab teda nii- ja teistpidi, otsib vigu. Lõvi Lõrr on väga vana, ta on juba üleni üks suur viga. Ta viskab Lõvi Lõrri voodile, kuni ta kõik meie sahtlid läbi käib ja kõik ära viskab, mis talle ei meeldi või mis meile liiga palju meeldib. Selleks ajaks, kuni ta kogu meie maise varanduse läbi saab sorteeritud, mis ahju ja mis kappi tagasi, olen mina Lõvi Lõrri vaikselt voodi alla sokutanud. Emal on väga hea mälu. Ema küsib, kus Lõvi Lõrr on. Sikutan Lõvi Lõrri voodi alt välja, kollaste käppade küljes on natuke tolmu. Lõvi Lõrr kardab. Mina näen seda ja ema näeb seda ka. Mina kardan. Ema näeb seda ka.

«Selle koleda asja viskame küll ära, eks?» ütleb ema rõõmsalt.

Külmun koha peale ära. Jää voolab selgroo sisse. Jää külmutab suu kinni. Ei saa muud kui seista nagu jäänukk. Mina tean, me kõik teame, et ükskõik mida praegu öelda või teha, sellest ei ole vähematki kasu. Ema teeb, mis ema tahab. Täna tahab ta kellelegi haiget teha. Teistel veab, et see olen mina, mitte nemad. Mis ei tähenda, et teistel oleks hea olla. Me kõik tunneme üksteise valu.

Kõigepealt paneb ta kõigile meie paberitele ahjus tule otsa. Siis paar väiksemat halgu. Ta keerutab Lõvi Lõrri käes, enne kui selle ahju viskab. Lõvi Lõrr võtab väga kiirelt tule külge. Lõvi Lõrr on leekides. Ema vaatab ahju. Mina vaatan Lõvi Lõrri. Teised vaatavad mind. Tahan ahju Lõvi Lõrri järele hüpata, aga ei saa. Olen jääs. Ja siis ma enam ei näe. Siis on kõik pime. Down I fall.

PÄRAST LÕVI LÕRRI

Pärast Lõvi Lõrri õpin asjadesse mitte kiinduma. Siin majas on ainult üks tähtis inimene ja tähtis asi ja see on ema. Kedagi ega midagi muud ei tohi armastada. Välja arvatud raamatuid. Raamatud on lubatud. Raamatuid on nii palju, et enne kui ema arugi saab, on need kõige tähtsam asi minu elus. Neid ei saa ära põletada. Või noh muidugi saab, aga mitte kõiki. Isegi kui ühele tuli otsa panna, saab riiulilt järgmise võtta. Ja peitu pugeda. Ja armastada midagi, mis sulle haiget ei tee, mis sind armastuse eest ei karista.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles