Lugejad kirjutavad: loomade tõttu tuleb vaat et iga päev koristada

Foto: Ian Lishman / Panthermedia / Scanpix

Meie Samsungi lugejamängu raames kirjutavad lugejad oma koristamisharjumustest.

Lee kirjutab: «Meie peres on ema alati armastanud koristamist, võib öelda, et ta on puhtusefriik. Me emaga koristasime praktiliselt iga päev maja esimest korrust, sest meil on koer. Tolmuimeja oli meil alati nurgas pistikus olemas. Kui ma vanemate juures elasin, ei saanud ma ema koristamishullusest aru. Vahepeal ajas see isegi marru, et iga päev tolmuimejaga elamist koristama pidin.

Nüüd, mil ma elan vanematest eraldi, olen mõistnud, et ema koristamishullus on mulle edasi kandunud, sest ma ei salli kui põrand / kapipealsed / riiulid / laud on mustad või tolmused. Tolmuimeja minu kodus on asendamatu asi. Nüüd, kui ma käin samal ajal koolis ja tööl olen mõistnud, et ma ei jaksa nii palju koristada, kui ma soovin ja vahepeal koristan isegi õhtul hilja, kui kõik muud tegevused on tehtud.»

R. kirjutab: «Kõige parem koristusnipp on kodu mitte asjadega üle kuhjata. Mida vähem ülearust kraami, seda vähem on ka koristada. Teiseks koristusnipiks on see, et tolm tuleb pindadelt alati enne tolmuimejaga tõmbamist ära võtta, kuna tolmuimeja võimsus ajab pindadelt tolmu hõljuma ja hiljem hõljub see ikka elamisse laiali.

Nädala sees koristan tolmuimejaga ja tolmulappidega keskmiselt kaks korda. Nädalavahetuse ühel päeval tuleb põhjalikum koristamine, mil tuleb teha ka põrandate märgpesu, peeglite ja vannitoa puhastus. Koristamise kõige tüütum osa on kassikarvade kättesaamine. Kaks kassi ajavad piisavalt karvu, kuid õnneks annavad ka piisavalt rõõmu.

Õnneks on mees nädalavahetustel koristamistöödes hea meelega mulle abiks ja koristamine kahesi on lausa rõõm. Töödejaotus läheb meil kuidagi sujuvalt ja teeme asju vaheldumisi, kellel on üks ülesanne tehtud võtab teise ja koristamise ajal ajame juttu ning suhtleme. Kui nüüd meenutada lapsepõlve, siis mäletan, et pidime vennaga oma toad ikka ise korras hoidma. Mingil hetkel mõtles ema meile vahva motiveerimisnipi välja. Ta tegi meile graafiku tubadest ja kui soovisime lisaks oma toale veel midagi koristada, siis saime selle kirja panna ja saime selle eest taskuraha või poest omale midagi valida. Algul toimis jube hästi, lausa võistlesime vennaga, kumb jõuab rohkem ruume ära koristada, hiljem muutus see muidugi enam mitte nii tahetud tegevuseks.

Mäletan, et koristamine meeldis lapsepõlves mulle hooti – kord meeldis, kord ei meeldinud. Vanemaks saades hakkas koristamine aga meeldima ning tuleb tõdeda, et korras ja puhtas toas on kuidagi mõnus ja murevaba perega aega veeta.»