Lugeja tõdeb: minust on saanud maniakk ja ma vihkan seda

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Vida Press

Meie Samsungi lugejamängu raames kirjutab oma koristamisharjumustest Tiiu.

Olen veendunud, et see, kuidas ja kas sulle koristada meeldib, pärineb lapsepõlves kogetust. Mulle käis hirmsasti pinda, et ema ei lubanud toas patjadega mängida, sest need tekitavat tolmu. Mäletan, kuidas ta sahistas selle tolmulapiga igal sammul mul sabas, kuidas ma tegin võileiba ja ta hingas mulle kuklasse, sest kui üksainus saiapuru kapile maha jäi, olid minu elupäevad samahästi kui loetud. Isegi kui ma arvasin, et ma koristasin enda järelt ära, siis ma olin eksinud. Ema kinnitas mulle järjepidevalt, et ma ei oska koristada.

Ja mis sellest sai? Iga päev tunnen «äratundmisrõõmu». Isegi kui ma leian hetke selleks, et diivanil pisut lõõgastuda, siis ma ei suuda jätta ja mitte silmanurgast piiluda, ega mu teine pool kavatse nüüd nende rasvaste näppudega ometi söögitoolist kinni võtta? Mida ta teeb, ega ta vastu akent ei toetu, ma ju alles pesin neid? Minust on saanud maniakk, ma vihkan seda, aga ei saa pidama. Ja isegi kui keegi tahaks mind aidata, siis ma ei usalda teda. Tahan ise, sest ainult mina tean, kuidas asi tehtud peab olema.

Minu maniakaalsus ja selline hüsteeriline lähenemine kõigele, mis puudutab me kodu ja puhtust, süvenes pärast emaks saamist. Kuna mul on pea võimatu korda hoida, siis tunnen end selle pärast pidevalt halvasti. Olen ahastuses. See on kui surnud ring. Kui ma ühes kodu otsas olen lapiga lõpetanud, siis seal toimetab juba üks väike tegelane, kel pidevalt suust midagi pudiseb. Ta läheb lakub pestud aknaid ja toksib porgandiga radiaatori vahele nii, et see on sisuliselt porgandi riivimine otse põrandale. Ta viskab selle porgandi sinna maha ja läheb tõmbab kummuti kapist kõik välja, mis seal leidub. 

Lisaks olen hakanud bakterite kartuses viinaga ukselinke ja teisigi asju puhastama. Ma ei tea, kas see on ka tegelikult mingi mõistlik tegevus, aga vähemalt on mul hiljem kergem olla.

Niisiis koristan ma pea iga päev, see on enamjaolt pidev protsess hommikust õhtuni, aga täiesti tulutult. Kui õhtul mees koju jõuab ja mulle otsa vaatab, siis võib ta pilgust nii mõndagi lugeda. Ta tahaks mu käest küsida, et mida ma siis terve päeva tegin? Ja ega ongi tunne, et polegi nagu midagi teha jõudnud. Toad on segamini ja juukseid sorakil.

Minu puhul toimib koristamine rahustavalt vaid siis, kui saan seda segamata teha ja kui mul on selleks piisavalt aega. Elutempo aga seda ei võimalda ja nii ma siis olen, pidev rahulolematus hinges. Aga küllap see on mööduv, ma loodan sellele. Iga päev luban endale, et see on mööduv.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles