/nginx/o/2017/09/22/7126215t1hb414.jpg)
Läbi ajastute on olnud aksessuaare, mis kindlal ajajärgul on saavutanud lausa kultuslikud mõõtmed. Mõned neist on läinud varsti moest, teised tulnud, et jääda. Ja vahel on saavutanud mõni moelisand oma apogee just siis, kui arvati, et ta on täielikult moest läinud.
Keskaegsed aksessuaarid
Kui algselt oli vöö olnud vajalik ese, mis aitas rõivaid ja rüüd koos hoida, siis keskajaks muutusid need lausa toretsevateks rõivalisanditeks. Ehisvööd valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati vääriskividega. Kõik lülid olid seejuures omaette kunstiteosed reljeefsete lõvide, lohede ja lindudega. Hinnalt olid need vööd nii kallid, et ühe sellise eest võis osta küla koos talupoegadega. Vöö külge oli mugav kinnitada kõike seda, mida naine tahtis endaga kaasas kanda. Rikkamatel olid selleks spetsiaalsed chatelaine´id.
Vööl kandsid naised nuga, kääre, kimbukest aromaatseid rohtusid, nõelahoidjat, kullatud kulliküünt hammaste torkimiseks ja peeglit, mis tol ajal oli lihvitud metalli tükk. Vahel riputati pisike peeglike ka kaela. Peegleid valmistati poleeritud metallist, sagedamini pronksist, aga ka hõbedast. Imepisikesed klaasist käsipeeglid olid keskajal pärit Veneetsiast. Sageli sai pruut mõne kauni peeglikese enne pulmi peigmehelt kingituseks.
Kõrgklassi daamid hakkasid kandma küünarnukini ulatuvaid nahast ja siidist kindaid, mis vastavalt seisusele olid kaunistatud tikanditega või kalliskividega. Kinnas oli üks tähtsamaid armupante. Ulatas daam rüütlile oma kinda, võis väljavalitu tema tunnete ehtsuses ja püsivuses kindel olla. Armupandiks saadud kinnas kinnitati vöö või kiivri külge, et ta tooks rüütlitele õnne nii turniiridel kui lahingus. Vajadus kinnaste järele oli suur ja juba 12. sajandil alustati Prantsusmaal nende organiseeritud tootmist – loodi kindameistrite tsunft. Kindad said suursuguste daamide tualeti lahutamatuks osaks. Isegi peolauas istuti kinnastatult. Sõrmuseid ja käevõrusid kanti muidugi kinnaste peal. Kindad kuulusid glamuurse naise garderoobi 20. sajandi 60ndate aastateni.
Rikkalik renessanss
15. sajandi lõpul laienesid maadeavastused itta ja läände. Hiinast ja Jaapanist naasti kokkuvolditud lehvikutega – luksusesemetega, millest sai õige pea õukondlaste lemmikaksessuaar. 1496 tõi Kolumbus Kastiilia Isabel I kingituseks imekauni sulgedest lehviku. Lehviku innukaks populariseerijaks oli Inglise kuninganna Elizabeth I, kes eelistas sulgedest lehvikuid, mille vääriskividest keerukate kaunistustega käepidemed kujundati uhkete kostüümidega ühtses stiilis. Elizabethile kuulus tervelt 31 lehvikut.
Lehvikud muutusid iga pruudi kaasavara osaks. Lehvikuid kaunistati ka pärlitega ja selle külge kinnitati peegel. Katariina de Medici õukonna lõhnameistrid olid tuntud ka lehvikuvalmistajatena. Et käed oleksid vabad, kinnitati lehvikud ketikese või paelaga vöö külge. 17. sajandist 19. sajandini olid lehvikud ka rekvisiitideks, mida kasutati võrgutuskunstide etendustes. 1769. aastal kirjeldatakse lehvikuga rääkimise kunsti nii: «Lehviku abil oskavad daamid suurepäraselt edastada oma tundmusi ja kirgi: armukadedust, hoides lehvikut suletult suu juures ja toomata kuuldavale ainsamatki sõna; ebaväärikat uudishimu, püüdes seda varjata avatud lehviku ribide vahelt häbelikul ilmel piiludes; armastus seevastu mängitab lehvikut nagu väike laps oma kanne, keerutades ja pillutades seda igale poole…» Kõrgema seltskonna daam tundis end ilma lehvikuta otsekui alasti.
Teine renessansiajastu moeuudis oli ilurätt. Ilurätte kanti pearätikutena ja seoti ümber kaela, neid hoiti kokkukägardatult peos või sõrmedega keskkohast, lastes rätil peente ääretikandite eksponeerimiseks vabalt alla rippuda. 16. sajandil muutus ilurätik Veneetsiast üle võetud moesuuna mõjutusel taskurätikuks. Taskurätik kuulus nii kindlalt luksuse juurde, et vaestel oli selle kasutamine seadusega keelatud, Henri VIII aga tegi seadusi taskurätikute dekoreerimise kohta. Taskurättide materjaliks oli tavaliselt kas linane või siid, kaunistatud luksuslikult ja detailirohkelt – pits, nõelapits, tikandid ja tutid. Pits tuli üldse kasutusele 15. sajandi lõpus ja tehti see kuld või hõbeniidist. Sellised pitsid polnud hooldatavad ja seepärast peeti räti sisse nuuskamist raskeks eksimuseks.
Renessansile kuulub ka kroogitud kraede kasutusele võtu au. Seda silmatorkavat dekoratiivdetaili kasutati nii naiste kui meestemoes. Krae valmistamiseks vajati pikka linase riide riba. Niisuguste kraede tegemine ja kandmine sai võimalikuks tänu Flandrias toodetud tärklisele. Uhkete kraede toetamiseks oli hädavajalik siidiga kaetud traatsõrestik. Krae krooked andsid pikapeale teed voltidele, mis tõmmati laiali ja pressiti number 8 kujuliseks. Hilisemal ajal hakati kraesid tegema õhukesest marlitaolisest gaasriidest ning nende servi kaunistama kuld või hõbepitsiga. Sellised ehitised võivad näida ebamugavatena, kuid moeajaloolaste kinnitusel polnud kandjal vaja teha muud, kui vaid pead uhkelt püsti hoida.
Vabas õhus kantava rõivastuse juurde kuulus peaaegu alati ka näomask, seda kandsid mõlema soo esindajad. Elizabeth I olevat kandnud näomaske jahil käies või tõllas sõites. Jõukad naised kandsid maski jalutuskäikudel või teatris. Sõdade ja õukondlike arveteõiendamise käigus levisid maskid laialt ja osutusid sageli isegi hädatarvilikuks. Vajaduse oma nägu varjata tekitasid armuintriigid, samuti poliitilistes vandenõudes osalemine. Maske ning poolmaske tehti sametist, siidist, lehtmetallist ja isegi sulgedest. Kõige erinevamat vorme maske kanti vahetult näol või siis tõsteti see ette elegantse varre külge kinnitatult. Kogu nägu katval täismaskil oli tihtipeale sissepoole õmmeldud hõbe- või klaasnööp, mis võeti maski eeshoidmiseks hammaste vahele.
Barokk ja rokokoo
17. sajandil, kui vannis käimisest ja pesemisest enam suurt lugu ei peetud, sai tuult tiibadesse parfüümide pruukimine. Kaelaketi külge või vööle riputati pomandreid – ambrast või bensoevaigust kerakesi – ning kanti kotikesi lõhnapuudrite ja lõhnavate riidetükkidega. Nii mehed kui naised lõhnastasid oma taskurätte ja kindaid. 1508. aastal olid Dominikaani ordu mungad asutanud Firenze Santa Maria Novella kloostris maailma esimese teadaoleva lõhnakoja Farmacia, mille püsiklientideks said nii paavst kui Medicid. Lõhnakeskusena hakkas endale tegema nime ka Prantsusmaa, kus kosmeetikatööstuse käivitas Jean Baptiste Colbert.
Ilumärgid olid väikesed musta värvi täpikesed, mis läksid moodi samal ajal kui must taft ja samet. Ilumärkide kasutajad arvasid, et see rõhutab nende valget näonahka. Peale täppide lõigati mustast sametist või taftist välja ka looma-, linnu- või taimekujutisi. Märke kleebiti rinnalegi. Flirdi puhul täitsid need ka «armastuse keele» rolli.
1660. aasta paiku hakkasid nii mehed kui naised kandma parukaid. Louis XIV sätestas erikäsuga üldise parukakandmise. Kuninga korraldusel jäid heledad juuksed kui parukamaterjal üksnes kuninga enda ja tema pereliikmete käsutusse, ülejäänud aristokraadid pidid oma tumedaid parukaid kas jahu või puudriga heledamaks muutma. Rokokooajastu oli ilmselgelt parukate õitseaeg. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud kui juuksurid.
Parukate tegemiseks pruugiti pärisjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ja taimekiudu. Madame de Pompadour koos oma lemmikjuuksuri Léonard´iga tõi moodi kõrgete juuksekuhilate hulluse. Õukonna meelissoenguks oli tohutu kõrge parukas, millesse oli sobitatud liblikaid, linde, miniatuurkujukesi, puuoksakesi ja aedvilju. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning «tsementeeriti» sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Naised kandsid pea sügamiseks kratsimispulki, et kõige elavaga soengus toime tulla.
Nuusktubaka tarvitamine oli toonud kasutusele tubakatoosid ja 18. sajandil said need nii populaarseks, et hea toon nägi ette igaks päevaks uue toosi. Katariina II ajal võis neid Peterburis Talvepalees leida igalt laualt ja aknalt. Isegi naised käisid ringi tubakast määrdunud ninaga. Tubakatoosid täitsid koos lehvikutega flirdimängus «armastuse keele» rolli.
Lornjetist ehk varrega prillidest, mis vaatamisel silmade ette tõsteti, sai 18. sajandi kõrgemas seltskonnas laialt levinud moe- ja tarbeese. Kuid ei peetud heaks tooniks teise inimese tähelepanelikku silmitsemist läbi klaaside. Seltskondliku koketerii arendamiseks aga sobis lornjett suurepäraselt ja sel eesmärgil pisteti silmaklaase varuks kõikjale: päevavarjudesse, nuusktubaka- ja hambaorgitoosidesse, lehvikutesse. Lornjeti mooditulek teatripubliku hulgas saab mõistetavaks, kui meenutada, et just sel ajal õpiti nõgusläätsede abil korrigeerima lühinägelikkust. Samaaegu hakkasid levima ka sang- ning näpitsprillid, kuid daamid kasutasid lornjette veel kogu 19. sajandi, sest prille ei peetud küllalt peeneks.
Samal ajal algas ka päevavarju suur võidukäik. Tõuke selleks andis kodanluse osatähtsuse tõus. Aristokraadid olid alati sõitnud tõllas ja kui käisid jala, hoidis nende päevavarju teener. Kodanlane seevastu oli algusest peale enamasti jalakäija ja päevavarju pidi ta ka ise kandma. Seepärast hakatigi 18. sajandil selle eseme konstruktsiooni täiustama ja kaalu vähendama.
Päevavari osutas naistele meeldiva teene. Varju ja valguse mäng, heleda ja tumeda ootamatud üleminekud tegid näojooned puhtamaks, mahedamaks ja harmoonilisemaks. Kadusid kortsud, jume muutus nooruslikuks ja värskeks. Päevavarju tehnilise arendamise eest kandsid hoolt inglased. Nende leiutatud on pikavarreline päevavari, mis sobis kõrgete soengute ja kontsade ajal elegantseks tugikepiks.
20. sajandi esimene pool
1900ndad oli aeg, mil karusnahast sai valitsev moesuund, karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest – sellega kaunistati isegi aluspesu, ööriideid, kübaraid, kotte ja suvekleite. Karusnahku kanti kaunistustena, stooladena ja muidugi Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena – keebina. Karusloomade pead ja sabad olid eriliselt hinnas ja võrdsustatud glamuuriga. Üha populaarsemaks muutus karusnahkade kandmine ka autosõidul. 30ndatel oli liibuv satäänist õhtukleit koos hõberebasega tõeline staatuse sümbol.
Meikimine muutus sotsiaalselt aktsepteeritavaks tavaks alles kahekümnendatel. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas. Esimene kaubanduslik huulepulk oli sündinud 19. sajandi lõpu Pariisis. See hirverasvast, riitsinusõlist ja mesilasvahast koosnev jumestustoode tõi kaasa kodus valmistatud huulepulga vältimatu lõpu. Uued huulepulgad olid mässitud kas siidi või paberisse ning pakitud pisikese nõu sisse ning neid kanti peale pintsliga. 1915. aastal algas huulepulga jaoks uus ajastu Maurice Levy leiutatud silindrikujulise metallkonteineri tõttu. Sellest hetkest muutus huulepulk väikese toru kujuliseks ja üles lükatavaks ning peagi ka keeratavaks.
1920.-30. aastatel valitses glamuurne kõrgklassi seltskonnaelu, pillav ja muretu luksus ning filmikunst. Suitsetavad naised filmis olid seotud sensuaalse ja võrgutavalt seksuaalse tüübiga, keda kõige enam iseloomustas Saksa filmitäht Marlene Dietrich. Moodne oli suitsetada – sigaret daami huulte vahel oli erootiline vaatepilt; sigaretid aitasid kõhnuda. Hollywoodi filmide lemmikstseen – talumatult šikk naine avab hõbedase, inkrusteeritud portsigari ja haarab sigareti elegantselt sõrmede vahele. Hõbedast, merevaigust, kilpkonnaluust või bakeliidist sigaretipitse valmistati juba sajandi alguses ja moes püsisid nad tänu Audrey Hepburnile, kes demonstreeris pikki, peenikesi ja elegantseid pitse filmis «Hommikueine Tiffany juures», kuni 70ndateni. Suitsupitsil oli filtrita sigarettide kasutamisel ka praktiline eesmärk – hoidis suust eemal tubakapuru, vältis nikotiiniplekke sõrmedel ja suitsu sattumist silma.
Kübarast oli 30ndatel saanud tarbeese ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist. Nende kuju andis kogu naise siluetile uue joone ja hoogsuse. Kübara kandmine oli ühtlasi kirjutamata reegel – ei olnud mõeldav, et daam läheks tänavale kübarata. Kübar jäeti pähe ka külla, kohvikusse ja näitusele minekul. Kübarad omandasid sügava sümboolse tähenduse seoses filmikangelannadega. Staaride kübaratest said ajastu märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara all või peal.
20. sajandi teine pool
60ndatest peale said stiilihitiks päikeseprillid. 1929. aastal hakkas masstoodanguna päikeseprille tootma ameeriklane Sam Foster ning lõi Atlantic Citys nende rannas müümiseks püsti esimese putka. Ka siis veel kasutasid neid vaid üksikud inimesed – näiteks filminäitlejad. 1960. aastatel juhtus aga midagi revolutsioonilist. Sam Fosteri poolt loodud Foster Granti nimeline firma käivitas legendaarse ja enneolematu päikeseprillide reklaamikampaania, kus modellideks olid imetletud ja jäljendatud staarid. Kõik lihtsalt pidid endale vähemalt ühe paari saama. Prillidesse kodeeritud stiilisõnum varjutab tänapäeval sageli nende praktilise funktsiooni, kuigi see on endiselt alles, ja seda isegi täiustatakse pidevalt. 80ndatel kanti sportlikkuse ja moekuse pärast disainer-päikeseprille juustes, ja seda vaatamata aastaajale ja kohale. Ka peegelduvad prillid olid tolle ajastu moehitt.
70ndaid jäävad alatiseks meenutama platvormkingad. Neid oli kantud varem ja hiljemgi, aga kunagi pole nad olnud rohkem must have aksessuaari staatuses ja nii pöörased ja ülepakutud kui sel ajal. Variatsioonid ulatusid 1940ndate stiilis lahtise ninaga kingadest, mida kanti retrostiilis sitskleitide juurde, kuni popstaaride naeruväärselt sillerdavate kiiltallal kobakateni. Moest pole nad kadunud siiamaani, kuid nende välimus ja kõrgus on muutunud praktilisemaks.
Kõige viimaseks suureks moehitiks on loomulikult mobiiltelefon. Hetkest, mil selle mõõtmed saavutasid kantava suuruse, pole naised telefoni käest pannud. 1993. aastal tutvustati maailma tõenäoliselt esimest nutitelefon IBM Simonit. Uue aastatuhande algusest võib rääkida kui nutitelefonide ajastust, mil nende juurde kuuluvad lisad, kaunistused ja disainielemendid ise juba viitavad sotsiaalse staatuse ja stiili rõhutamise funktsioonile. Uute nutiseadmete turule tulekut oodatakse sama suure põnevusega kui mõne ihaldusväärse disaineri uut kollektsiooni.
Tippdisainer David Koma, kes on riietanud stiiliikoone nagu Lady Gaga, Rihanna ja Beyonce, on öelnud: «Minu arvates on huvitav, millist rolli disain ja selle kaudu ka mood mängivad nutitelefonide loomises – samamoodi nagu hooaja must have aksessuaar või it bag võib ka nutitelefon olla kaunis objekt ja staatuse sümbol.»
