Lugeja kirjutab: korratust mehest sai eksmees

Foto: Shannon Fagan / Panthermedia / Scanpix

Samsungi lugejamängu raames räägib lugeja Merle meile enda koristamisloo.

«Kui ma veel laps olin (ca 20 a tagasi), siis oli tavaks, et igal laupäeval oli suur koristuspäev ning saunapäev. Kuna elasin maal ja meil oli üsna suur pere, siis eks seda sodi ja mustust ikka tekkis ka, kuid sellest ajast ei mäleta, et see oleks väga kedagi häirinud või silma torganud.

Tavaliselt oli koristamine ning samuti nõudepesemine vaid ema ning minu ja õe töö – vennad jäid sellest kuidagi sujuvalt kõrvale (võib-olla vahel aitasid raskeid põrandavaipu kloppida) ja ka isa ei teinud selliseid naistetöid kunagi vabatahtlikult. Nüüd aga, kui kõik vennad-õed on suureks sirgunud ja aeg-ajalt veel maale nädalavahetuseks või päevaks-paariks satuvad, siis terendab seal kohe vastu üsna suur korralagedus. Kuna ema käib veel endiselt pensioninärina tööl (isa on juba ammu taevastel jahimaadel) ning aitab hooldada mitut vanainimest, siis ta füüsiliselt lihtsalt ei jõua enam kõike.

Majapidamine on suur, hooldamist vajavad nii põllumaad kui ka suured haljasalad ning see kõik on tal üle pea kasvanud. Nii ongi seal üsna tavapärane, et vendade toas vedelevad asjad hunnikutes põrandal, pidevalt on kraanikauss täis pesemata nõusid ja koer suudab enamik esinduslikemaid ruume karvu ja sodi täis tassida.

Kui ma ise olen maal pikemalt viibinud, siis olen teinud nö suurpuhastuse päevi, kus viskan lihtsalt meeletus koguses igasugust sodi minema, sest mingil põhjusel on seal nii, et kui üks asi kuskile satub, siis ta jääb sinna vedelema, kuniks järgmisesse kohta tõstetakse jne... Kuigi tegelikult võib tegu olla täiesti ebavajaliku esemega, et mitte öelda täieliku prügiga. Aga ega sellest minu ühekordsest tegevusest palju kasu pole, kui ülejäänud seltskond sealt üle sõidab ja enda asju jälle siia-sinna ladustab. Nii ongi enamik majast igasugu kappe-riiuleid jms täis topitud, et kogu seda «varandust» mahutada ja peita. Kuid lõpuks jääb ka sellest väheks...

Mind ennast selline pidev segadus ja korralagedus meeletult häirib, seetõttu mu enda kodus käib meil koristamine kogu aeg jooksvalt, ka mu abikaasa ei karda kätt külge panna, kui nt dušikabiini seinad puhastamist vajavad või on vaja kiirelt tolmuimejaga põrand üle käia... Ka mustad nõud peseme kohe, kui need on tekkinud. Üleüldiselt on meil selline suhtumine, et mida vähem on kodus igasugu iluasju ja muud pudi-padi, seda parem (lihtsam ka koristada!). Üritan ka enda lastele õpetada jooksvalt korra hoidmist ning nõudepesu saab kindlasti olema ka poiste töö!

Mulle isiklikult tundub, et kui lapsed juba lapsepõlves ei õpi enda järel koristama ja majapidamistöödega abistama, siis täiskasvanuna ei oska ega taha nad seda üldse teha. See saamatus enda järgi koristada võib aga ka tulevikus elukaaslaste või korterikaaslaste puhul suureks tüliallikaks kujuneda. Mäletan veel, kuidas alatihti enda eksmehe peale vihastasin, sest tema ei jaganud minuga samu arusaame puhtusest ja korrast.... Kord oli ta näiteks suutnud kohvi radiaatorile ja seinale valada ja kui ma mitu päeva hiljem koolituselt koju jõudsin, siis vaatas mulle vastu pruun ja kleepuv sein... Ei saa öelda, et just see asjaolu oleks meie lahkumineku põhjustanud, kuid ega see ka meie suhte hoidmisele kaasa ei aidanud.»