Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raja Teele mõtiskleb: habras haridus ehk Tootsile poleks kah pidanud hindeid panema

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riina Hein Raja Teelena | FOTO: Fotis

Kui mina veel laps olin ja Arnoga koolis käisin, siis arvuteid meil ei olnud. Võib-olla Arnol juba oli ka, aga ega ta siis meile ei näidanud. Vahtisid teist õpetaja Lauriga seal tagumises toas ja mõtlesid, et küll on ikka uhke asi. Aga meil kodu jah arvutit ei olnud. Ja ega tast, risust, polekski mingit tolkugi olnud. Koogiretseptid olid emal peas. Arvutada oskas isa sõrmedel. Ja kui oli tarvis mõnda kibedat rohtu tempida, siis läks vanaema metsa ja tõi sealt sületäie heina ning söötis meile sisse.

Elektrit ja internetti polnud meil ka. Toots küll rääkis ükskord koolis segast juttu, et kui tema suureks saab, siis tema leiutab sellise koolitahvli, mis ise tema eest kõik arvutamise tehted ära teeb ja et sealt saab paljaste plikade pilte ka vahtida, aga ta oli siis just Kiirega pudeli Läti viina ära joonud ja sellist meest ei saa väga uskuda. Maakera oli ka teisel lapsena punane nagu õhupall. Iga inimene ju teab, et maakera pole sugugi punane. Aga mis teha. Toots oli vaestes oludes ja rumaluse rüpes üles kasvanud. Siis on isegi hästi, et maakera teisel üldse ümmargune sai, mitte lapik nagu lestakala.

Ühesõnaga – arvuteid meil ei olnud, aga selle eest olid meil sõrmed. Kümme sõrme, tahvel ja krihvel. Tänapäeval võib inimene kohe imestusest pikali kukkuda, kui kuuleb, mida meie omal ajal nende kümne sõrme, tahvli ja krihvliga korda saatsime. Ja mis seal salata, inimesed olidki leidlikud. Vaesus sundis.

Aga haridusest rääkides – mina käisin nüüd ka koolis koosolekul ja kuulsin seal lausa imeasju. Osad lapsevanemad olid endale pähe võtnud, et mõnedes ainetes, mida nende lapsed eriti ei armasta, polegi tarvis hindeid panna. Neil oli kohe eraldi sõna selle tarvis välja mõeldud – «andeained». Ühesõnaga kunstiõpetus, kehaline kasvatus, muusikaõpetus ja tööõpetus on nende arvates ained, mida õppida pole võimalik.

Mina mäletan küll, kuidas köster omal ajal Tõnissoni laulma õpetas. Seal ei läinud miskit arvutitki tarvis. Võttis aga kaardikepi ja peksis poissi seni, kuni Tõnisson laulis nagu kirikuorel. Lõokesed taeva all tulid ka maa peale vaatama, et kesse nii kenasti laulab. See muidugi ei tähenda, et inimlapsele peab seitse nooti just kaardikepiga selgeks õpetama. Küllap tänapäeval leidub muid vahendeid ka. Mis ma tahan öelda on see, et ega ikka hea tahtmise korral on kõik võimalik.

Minul polnud näiteks lapsena matemaatika peale mitte mingit annet. Ei jäänud mulle need numbrid pähe, aga õpetaja Laur ikka muudkui korrutas ja korrutas, et 2+2 on neli, siis paari aastaga õppisin saja piires liitmise ja lahutamise selgeks nagu piiblisalmi. Ei olnud annet, aga selgeks sain. Või siis Jorh Adniel Kiir. Temal ei olnud üldse annet töö tegemise peale. Aga pärast õmbles kogu külale sellised vestid, et isegi varrukad olid küljes.

Sellega olen mina aga nõus küll, et hinded inimest targaks ei tee. Hinnete panemise võiks koolis üldse ära unustada. Hinded ajavad noore inimese ainult stressi. Praegu ka kuulen, kuidas lapselaps ähvardab oma tütart, et kui ta ei õpi, siis nädala raha ei saa! Laps õpib ka suure hirmuga. Õpib ööd ja päevad, aga hindeks ikka kolm. Ema küsib: «Miks sa ei õpi?» Laps vastab, et õpib ju küll. Ema ei usu ja uurib: «Miks siis kolm on?»

Aga ega hinne siis õppimist ei väljenda. Koolipõlves näiteks Tootsil muud ei olnudki kui kahed. Aga ega see hinne siis ei takista inimesel elamist. Läks Venemaale, õppis põllupidamise selgeks ja pärast andis meil kodukandis veel teistele ka head nõu.

Sellepärast mina ka arvan, et koolis pole tõesti hindeid tarvis. Aga mitte niimoodi, et valime osad ained välja ja neis ei hinda. Kui pole hindeid, siis ärgu olgu neid kuskil. Tänapäeval polegi enam tarvis nii palju asju pea sees kaasas tassida. Ega siis teadlased ka ise ei arvuta, et mitu aastat valgus kuskilt planeedilt meile jõuab. Ikka arvuti arvutab. Sellepärast need arvutid ju välja mõeldud ongi.

Küll aga on tänapäeval oluline, et lapsed õpetataks mõtlema. Selleks võiks kohe eraldi tunni sisse seada. Mõtlemise tunni. Laps istub laua taha ja hakkab mõtlema. Õpib seoseid looma ja asjade ühisosa märkama. Minu arust selles see tänapäeva häda ongi, et inimestel pole enam aega mõelda. Kõikse aeg istuvad oma nutitelefonides ja arvutites. Istugu parem pargipingil ja mõelgu. Või veel parem – istugu lõhkise küna ees ja mõelgu. Siis tulevad ka lahendused.

Ma püüdsin rääkida ka koolis, et äkki oleks hoopis seda mõtlemise tundi tarvis, aga selle peale vaadati mind ikka väga pika pilguga. Ja piinlik vaikus tekkis ka. Nojah, ega ma enam esimeses nooruses ei ole. Kui nüüd leiduks mõni sire ja sihvakas piiga, kes meestele ka meeldib, siis tema võiks küll kohe selle mõtlemise mõttega haridusmaastikul läbi lüüa. Aga ei tea ühtegi sellist, kes asja ette võtaks. Need sirged ja sihvakad oskavad ise enamasti juba mõelda ja lähevad ettenägelikult ettevõtlikele meestele naiseks. Aga proovida ju võiks.

Raja Teele on isemõtleja ning naiskirjandustegelane möödunud sajandi algusest. Temaga on võimalik kohtuda Rakvere Teatris, kus ta töötab lavastuses «Ükssarvikute farm» Raja Teelena.

Tagasi üles