Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Raja Teele kolumn: Eesti mees ja ID-kaart

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riina Hein Raja Teelena | FOTO: Fotis

Kui mina veel laps olin ja Arnoga koos koolis käisin, siis ID-kaarte meil polnudki. Võib olla Arnol juba oli ka, aga ega ta siis meile ei näidanud. Vahtisid teist õpetaja Lauriga seal tagumises toas ja mõtlesid, et küll on ikka uhke asi. Aga meil kodu neid kaarte ei olnud. ID-kaardi asemel oli meie peres isa. Ema oli muidugi ka, aga tema oli kogu aeg pliidi ääres ja lõpus läks nii tahmaseks, et ei paistnud enam hästi köögist väljagi.

Meie peres oli isa nagu ID-kaart. Isaga sai üle piiri Lätti minna ja kui allkirja oli kuskile tähtsale paberile tarvis, siis isa ikka andis. Üldse, meie ajal olid mehed rauast, laevad puust ja paber rahast. Igaüks teadis, kui palju tal teist kodus on. Ei pidanud paki või pärast ennast kuskile panka sisse logima. Võtsid aga taskust tengelpunga välja ja kohe oli selge, et kas on võiraha olemas või ei ole mitte.

Minu isa oli selline asjalik mees. Tema ehitas maja, kündis põldu ja jagas sulastele töökäskusid. Kui ema lapsi hakkas sünnitama, siis kadus isa kuskile põllule või metsa. Tol ajal ei pidanud isa ninapidi juures passima, kui ema sünnitama hakkas. Lapsed tulid lups ja lups ilmale ilma pildistava ja minestava isa abita. Isa ilmus ainult siis, kui lapseootel emal oli tarvis raskeid asju tõsta. Nüüd on muidugi teistpidi. Nüüd hakkavad isad varsti sünnitama ka.

Aga tänapäeval ongi kõik teistpidi. Naised kipuvad põllule kündma ja metsa puid tegema, selle asemel, et pliidi ääres passida ja lapsi sünnitada. Ja eks ta ole õige kah. Kaua sa ikka seal pliidi ääres passid? Seda enam, kui mehed aina harvemini koju jõuavad. Ilma on tekkinud nii palju ahvatlusi. Mees võib ju isegi tahta põllult kohe koju tulla, aga kui vallamaja juures on ikka tivoli üles löödud, siis mees peab ju järele proovima, et kas passib oma lapsi ka kohale kärutada või on niisama naljategu. Mehel on ikka tänapäeval väga raske otse põllult koju saada. Kiusatusi on tee peal hirmus palju.

Samamoodi on ID-kaardiga. Alguses oli ilus kaart. Kena oli teist rahakoti vahele pista ja tuttavatele näidata. Siis hakati sinna külge pookima igasugu ilmamaa vigureid. Küll sai teisega allkirja anda ja pangas asju ajada. Siis võis  selle kaardikesega ilmamaal ringi rännata.  Lõpuks kleebiti veel hääletamisõigus ka õblukese kaardi külge ja nüüd ongi häda majas. Maailmamaa targad tulid kokku ja avastasid, et ID-kaardil on auk sees. Muidugi on auk sees, kui ühe väikese plastmasstüki külge kleepida kogu inimese maine elu.

Mehega on samamoodi. Alguses, pulmapäeval on kena vaadata, kuidas teine ülikonda on pakitud.

Kogeleb ja muheleb ja ei saa õigel hetkel jah-sõnagi suust. Siis viid teise koju, saadad põllule ja poodi leiva järele. Alguses käib kah kenasti. Künnab, külvab ja toob poest tagasiantud raha ilusasti koju. Siis sünnitad talle lapsed ja lähebki lahti. Küll kutsub sõber teist kalale, küll on tarvis kuskil matkal käia. Lõpuks hakkab veel mootorratast putitama õhtuti või vahib telekast jalgpalli. Ja ongi asi mokas. Laste jaoks tal enam aega pole. On nagu mees majas ja nagu ei ole ka. On nagu isa, aga ei ole ka. Ja siis ongi küna lõhki ja käru kummuli.

Lahendus oleks muidugi see, kui naine võtaks osa ahvatlusi mehe eest enda kanda. Kui mees enam õhtuti õigel ajal koju ei jõua ja sõpradega kõrtsis õlut joob, siis on naise kohus mees sellest raskest vaevast säästa. Naine peab ennast kokku võtma ja minema ise õhtul sõbrannadega kõrtsi klaasikest kergitama. Kui mees õhtuti telekast jalgpalli vahib ja enam lastele unejuttu ei jõua lugeda, siis peab naine võtma end kokku ja sundima ennast ise jalgpalli vaatama, sest kui jalgpall on juba välja mõeldud, siis keegi peab ju selle ka ära vaatama. Üldse, mina leian, et maailmas on nii palju mõttetuid asju, mida naine mehe asemel saab ära teha. Valetamine ja truuduse murdmine, hasartmängude mängimine, alkoholi kuritarvitamine ja minupärast kasvõi altkäemaksude võtmine. Selle kõigega saaks üks tänapäeva naine suurepäraselt hakkama. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Laste ja mehe nimel. Eesti naine on ju harjunud ennast ületama. Miks siis mitte ka kiusatuste vallas.

ID-kaardiga on sama lugu. Kui ikka auk juba sisse tuleb, siis ei maksa õhukesele plastmasstükile enam uusi kohustusi külge kleepida.  Aga inimene on ju ahne. Kui ID-kaart saab hakkama kõigi nende asjadega, küllap siis kannatab ka muud asjad ära. Viimaks sunnitakse veel vaene kaart autot juhtima, jalgpalli vaatama ja uurima, et kas Kuu peal on elu. Jätame ikka inimesele ka midagi teha. Vanasti oli nii kena valimiskasti juures käia. Sai tuttavatega juttu ajada ja pärast ostsid lastele poest kooki. Valimised olid ikka nagu pidupäev. Sama lugu on meestega. Laseme meestel rahus kodus lastega mängida ja kannatame need maailma kiusatused ära. Me oleme ju lõpuks ikkagi naised. Küll me kuidagi hakkama saame. Muidu olemegi varsti ilma meestest ja ID-kaartidest.

Raja Teele

Raja Teele töötab juba mõnda aega «Ükssarvikute farmis», kus tema põhiliseks kohustuseks on varjatult igatseda Arno järele. Muude tööülesannet hulgas on tema ametijuhendisse märgitud ka tungiv soov pääseda välja kirjandusloo kaante vahelt, milles aitavad teda Tammsaare Tiina «Tõest ja õigusest» ning Mari Prillup Eduard Vilde kirjutatud «Mäeküla piimamehest». «Ükssarvikute farm» korraldab oma kohtumisõhtuid Eestimaa inimestega Rakvere Teatris alates järgmisest nädalast.

Tagasi üles