Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Justin Petrone: tüdrukutele president meeldib

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mu tütardele tekkis üleöö uus rollimudel.
  • Kersti Kaljulaid on igal juhul põnev.
Justin Petrone. | FOTO: Margus Ansu

Kui mu tütar Anna jõudis tol ajaloolisel presidendi äravalimise päeval koolist koju, küsis ta esimese asjana: «On see tõsi? Kas meie uus president on Kersti?»

Esialgu oli mul raske tabada oma tütre emotsioone: tema uhkust, tema rõõmu sellest, et presidendiks oli valitud «tüdruk nagu minagi». Ma ise olen terve eluaeg ilmaruumi jaganud meesvõimukandjatega: Reagan, Gorbatšov, Ansip, kui nimetada mõnda. Ealeski ei ole ma tundnud ühegagi neist kamraadlust, mis põhineks meie ühisel sool. Kui minult oleks poisipõlves küsitud, mida on mul ühist president Reaganiga, ei oleks ma ilmselt suutnud vastust leida. Tema oli vana, mina noor. Tema oli näitleja, mina koolipoiss. Tema oli Californiast, mina New Yorgist. Ei tulnud mulle pähe mõte: «Vaat, seal kõnnib Ronald Reagan, üks meie seast! Mina olen poiss ja tema on poiss!»

(Tõsi, mul on hiljuti tekkinud iselaadne kokkukuuluvustunne ühe meespoliitikuga, nimelt Kanada peaministri Justin Trudeauga. Mitte ainult meie ähmase välise sarnasuse tõttu, vaid ka seepärast, et nüüd saan ma end hotelli sisse registreeerides öelda: «Justin. Nagu Trudeau,» ja pääsen ehk «Justin Bieber, juustuviiner!» taagast.)

Minu tütre seisukohalt oli «president Kersti» aga justkui osa hõimust, üks nende hulgast. Tüdrukutele hakkas uus president igatahes kohe kõhklusteta meeldima. Mäletan, kuidas ta tuli värskelt valituna kiirelt Viljandit väisama ja uisutama. Paljud Viljandi tüdrukud jooksid mäest alla järvele, et kas või korraks näha uisutavat Kerstit.

Ei tulnud mulle pähe mõte: «Vaat, seal kõnnib Ronald Reagan, üks meie seast! Mina olen poiss ja tema on poiss!»

Eesti esimene naispresident. Mulle meeldis üha enam, et mu tütardele oli üleöö tekkinud uus rollimudel.

Vahel kujutan ette, kuidas president kõnnib Kadrioru lossis ringi. Midagi pole parata, kohe läheb mu mõte aastale 1946, kui kommunistist poeet ja algaja poliitik, toonane peaminister laskis end maha – või lasi ta maha keegi, kes oli tagauksest sisse hiilinud. See juhtus lossi WCs. Midagi erilist on selles kummituslikus loos ja see annab hästi edasi kogu müstikat, mis toimub suletud akende taga siis, kui asjasse on segatud võimumängud. Kes teab, mis seal roosade lossiseinte vahel veel juhtunud on.

President Kersti Kaljulaid on igal juhul põnev. Kui ta pärast pikki intriigikeerutamisi ja saunasosinaid valitud sai, lainetas üle Eesti kergenduse ja hämmingu ohe. Parlamendil oli kulunud mitu nädalat, et asjale pihta saada, järjest oli mööda pandud mitme kandidaadiga. Ja siis ilmus pimedusest must hobune. Pärast Lennart Merit, seda vana kooli ja sõjaeelsete kontaktidega seiklejat, pärast nõukogude aja väärikat kandjat Arnold Rüütlit, pärast kikilipsuga väliseestlast Toomas Hendrik Ilvest on meil järsku… Kersti Kaljulaid? Naine, sündinud 1960ndate viimasel kuul, nelja lapse ema, audiitor ja bürokraat?

Kas tõesti on võimalik, et järgmiseks Eesti presidendiks saab lihtsalt üks tubli eesti inimene?

Ma nägin tema vilksatust vaid hetkeks sel päeval Viljandis. Ta kummardus kohvikus parasjagu oma kitsejuustusalati kohale, kui möödusin ja aknast sisse kiikasin. See tihe tukk ja julge tüdrukusoeng. Need teravad intelligentsed silmad. Presidendi siluetti on temas küll. Tundus, et kõigi kohvikus viibijate silmad olid temale suunatud. Ja kõik viljandlased, kes sel päeval Rohelise Maja Kohvikust möödusid, peatusid korraks ja üritasid aknast sisse vahtida.

Meie Kersti! Eriti palju oli piilumas tüdrukuid.

Tagasi üles