/nginx/o/2017/09/05/7067231t1he8a7.jpg)
Muretsemine ja lapsed käivad justkui kokku. Lapsi muretsetakse ja laste pärast muretsetakse. Võib ju poriseda, et kas lastetegu siis nii negatiivne-murelik tegevus olema peab, aga seda, et lapsed – vanemate jaoks hoolimata laste vanusest, kasvust ja lõpetatud koolidest alati väikesed, kaitsetud, rumalad – teevad vanemaid ärevaks, peetakse loomulikuks ja vaat et positiivseks nähtuseks.
Lapsevanemad, kes on kas ise jälginud oma emotsioonide mõju laste hakkamasaamisele või on kuskilt ka abi küsinud, on päris tihti aru saanud, et vanemlik ärevus ja mure võivad lapsele siiski karuteene teha. Vanema muretsemine annab lapsele signaali, et eesseisev olukord on ohtlik või vähemalt kahtlane ja et vanema arvates laps võib seal ebaõnnestuda, pole seega piisavalt kompetentne. Loomulikult tunneb lapski end siis ebakindlalt ja tõenäosus, et ta kas uusi olukordi üldse umbusaldab või neis ebaõnnestub, suureneb oluliselt. Niisiis üritavad paljud vanemad lastega rahulikud olla.
Ometi ei piisa lastes enesekindluse kasvatamiseks sellest, kui vanem on õppinud ära, kuidas lapsega suheldes oma ärevust kontrollida. Mõistlik oleks analüüsida enda ja pere muretsemistavasid laiemalt – laps ju näeb vanemaid ja nende emotsioone ka muudes olukordades.
Kui vanem on üldiselt närvilisem, siis saab laps osa suhtumisest, et maailm on üks kahtlane paik. Tüdruk võib muretseva ema kõrval ellu kaasa saada mõtte, et naised nii peavadki, naised ongi ärevad ja kartlikud. Juhtuda võib ka vastupidine – kui tütar näeb, kui palju emal on jäänud mureliku loomu tõttu saavutamata, siis võtab ta vastu otsuse, et tema kindlasti nii ei taha. Ise oma hakkamasaamisviisi luues, ilma positiivse eeskujuta on aga oht, et katsetades võidakse käituda üleliia tulipäiselt, unustatakse mõistlikki kaalutlemine. Kui vanem aga üritab olla superasjalik ja eitab uute väljakutsete ees seistes igasuguseid emotsioone, siis võib see lapsele anda sõnumi, et igasugune arupidamine ja kahtlemine on liiast ning et oma emotsioonid tuleb maha suruda.
Laste enesekindlust ja pealehakkamist mõjutab väga palju ka see, kuidas vanemad omavahel suhtlevad – st kas kodus suhtutakse üksteise uutesse ettevõtmistesse julgustavalt ja toetavalt või aimub sealt umbusku ja ärevust. Selle aasta juunis avaldati ajakirjas Personality and Social Psychology Bulletin Carnegie Melloni ülikooli teadlaste uuring selle kohta, kuidas partneri hoiak ja julgustus mõjutab väljakutsete vastuvõtmist. Laborisse kutsutud paaride ühele partnerile pakuti valikut – kas lahendad ära tavalise pulse või on sul võimalus võita auhind…. aga selleks pead sa pidama kõne. Teadlased lindistasid, kuidas siis omavahel variante arutati. Kui valikut tegema pidanud partnerit julgustati, toodi esile väljakutse positiivseid külgi ja rõõmustati võimaluse üle, siis võttis partner palju tõenäolisemalt ette auhinnale kandideerimisega seotud võistlusülesande. Mõju oli aga suurem. Kuus kuud hiljem võeti katses valiku ees olnud partneriga uuesti ühendust. Need, kes olid valinud natuke keerulisema variandi, olid üldse rohkem eluga ja suhtega rahul, kogesid isiklikku arengut ja positiivseid emotsioone. Seega võib öelda, et julgustamine ja innustamine paarisuhtes on seotud suurema heaolutundega märksa üldisemalt.
Mida võiks siis ette võtta vanem, kes lapsest hoolib ja samas oma liigse ärevuse halba mõju kardab? Esmalt võiks hoopis lapselt pilgu eemale suunata. Vanemad võiks vaadata endasse ja perre - kust muretsemismustrid tulevad, kui mitme põlvkonna sügavusel nad on ja kas midagi võiks nendega ette võtta. See, kui pere viis põlve on kas väga kartliku või liiga tuisupäise loomu poolest silma paistnud, ei tähenda, et teisiti ei saa. Mõeldagu sellelegi, kuidas pere suured end murelikkuse või - vastupidi – igasuguse ärevuse eitamise – keskkonnas tunnevad. Kas vanemate omavaheline muretsemine või ükskõiksus võivad ka lapse toimetulekut mõjutada. Kui huvitavad asjad elus jäävad tegemata endal, kaaslasel ja lapsel, siis võiks ehk proovida oma tunnetele rohkem otsa vaadata ja neid natuke paremini juhtima õppida.