Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Сәттілік* ehk reisikiri pulmapeost Kasahstanis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kasahhi kombe järgi peab hobuse tapma ja lõpuks ka vorsti valmistama peigmees.
  • Allahi nimel pannakse noored paari väga kinnisel, perekondlikul tseremoonial.

Paneelmajade sisekvartal, just nagu Lasnamäel aastal 1987, ainult neli korda suurem. Trepikojast astuvad välja Yerbulan ja Aisha. Noormees on kuu tagasi lõpetanud Suurbritannias ajakirjanduse magistriõppe, neiu töötab programmeerijana ning täna on nende pulmapäev. Ja kuigi nõukaaegne miljöö kortermaja ees ei näe just kuigi pidulik välja, muutub kõik, kui pulmalised jõuavad ühte Karaganda kõige nooblimasse restorani, kus kõned, laul ja tants kestavad südaööni.

Nüüd peole! Värskelt abiellunud Yerbulan ja Aisha mehe kodumaja ees. / Madis Kimmel

Pulmakombed Kasahstanis on aja jooksul muutunud, ent põhilised traditsioonid seniajani ühel või teisel kujul esindatud. Pulmatseremooniat kutsutakse Neke Qiyu ja tavapäraselt võib see kesta kuid, sest tegemist on lepinguga kahe perekonna vahel. Tänane päev, mil pannakse viimane pitser, algab peigmehe kodus väga kinnise tseremooniaga, kuhu on kogunenud ainult peiu perekond ja tunnistajatena mõned lähemad sõbrad.

Muuhulgas näeb komme ette, et pruut võib abielust loobuda, kui abikaasa hakkab jooma või muid meelemürke tarbima.

Neljatoalise korteri avaras elutoas istub imaam, tema vasakul käel võitleb heliseva telefoniga peiu isa, paremal on koha sisse võtnud vanaema, vanatädi, tädi ja ema. Ukse vahelt käivad aega-ajalt piilumas teised perekonnaliikmed. Imaamist üle laua seisavad kaks Yerbulani sõpra ja nende vahel istub õhetav pruutpaar. Imaami etteaste koosneb mitmest osast, pärast armastuse kuulutamise kontrollib ta ristküsitluse käigus, kas noorpaar on ikka kuulekad moslemid, kes austavad koraani ja järgivad Allahi õpetusi. Muuhulgas näeb komme ette, et pruut võib abielust loobuda, kui abikaasa hakkab jooma või muid meelemürke tarbima. Tänapäeva tegelikkuses on see kõik muidugi keerulisem, mõni päev enne kõigevägevama ette astumist pandi Yerbulan ja Aisha kohaliku notari juures seaduslikult paari.

Imaam vaikib, peig võtab laualt tassi, rüüpab sellest kolm lonksu vett ning ulatab tassi pruudile. Lonksude järel tõuseb pruut ja ulatab tassi ämmale, seejärel on joomise järg vanaema ja siis peigmehe isa käes, kes vajutab abielule pitseri. Nüüd on asi ametlik nii seaduse kui ka Allahi silme ees. Järgnevad pidustused.

Allahi silmis pannakse noored paari väga kinnisel perekondlikul tseremoonial peigmehe kodus. / Madis Kimmel

Pulmarongis ei sõida sugugi kõik külalised, tegelikult tuututab mööda Karaganda teid looklevas pulmarongis ainult seitse autot, kus istuvad Yerbulani ja Aisha õed, vennad ja sõbrad – kuna kasahhi keeles pole eraldi sõna nõbude tähistamiseks, kutsutakse kõiki ühtmoodi vendadeks ja õdedeks. Vanemad inimesed on otse peosaali kutsutud. Autorong peatub kolmel korral, et linna kuulsate monumentide juures pilte teha. Laupäev on abiellumiseks iseäranis populaarne päev ja samasuguseid pulmaronge liigub tänavatel veel üsna mitu.

Tunnistust abielu traditsiooni austamisest annab muuhulgas see, et pulmarongis olevatest kasahhidest, keda on üle paarikümne, ei ole abielus vaid kolm: kaks noormeest ja üks neiu.

Tunnistust abielu traditsiooni austamisest annab muuhulgas see, et pulmarongis olevatest kasahhidest, keda on üle paarikümne, ei ole abielus vaid kolm: kaks noormeest ja üks neiu; viimasel on küll peika, ent too ei saanud pulma tulla. Abieluküsimus on lausa nii tähtis, et 2011. aasta presidendivalimiste kandidaat Amantay Asilbek lubas seadustada kahenaisepidamise. Mitte selleks, et mehed saaksid seaduslikult liiderlikud olla, vaid seetõttu, et vallalised naiste näol kaotab ühiskond potentsiaalseid emasid. Tõe huvides olgu mainitud, et Asilbek ei võitnud valimisi ja Kasahstani president Nursultan Nazarbajev naudib kahekümne kuuendat võimul olemise aastat.

Viimases peatuses ootab pulmalisi lõõtsamees, kes kohe kõigile laululehed kätte annab ja pruutpaari oma pilli järgi tantsima paneb. Meeleolu muutub aina ülevamaks, tantsima hakkavad ka teised külalised. Kes ei tantsi, avab šampust või teeb tantsijatest pilti. Kaasa laulavad kõik, kes keelt oskavad. Nii kui lõõtsamees lõpetab, korjab ta laululehed kokku, et need juba järjekorras ootavale uuele satsile ulatada. Meie pruutpaar astub mõned sammud edasi, et lasta lendu kaks valget tuvi.

Lõõtsamees paneb pulmalised laulma ja tantsima. / Madis Kimmel

Hetk tuvitseremoonialt. / Madis Kimmel

Ka see stseen toimub hämmastavalt kiiresti. Kaks tuvi pihku. Kolm, neli – tuvid lendu ning juba on tuvimees kadunud. Tõenäoliselt ootab ka teda täna ees mitu sellist tseremooniat. Tuvid lendu lastud, lahkuvad pulmalised peigmehe venna eestvedamisel. Jalutame restorani poole, kus ootavad ülejäänud külalised. Enne sisenemist tuleb tühjendada topsid ja peita ära taara. See on ikkagi halal-pulm, kus alkoholi ei jooda.

Pulmapeole on kutse saanud üle 300 inimesi, kohale saabub küll pisut vähem, nii umbes 250. Kõik võtavad istet pulmapeoks kaunistatud suures saalis. Saali otsas on neljakohaline laud, selle ees suur tantsupõrand ja kahel pool äärtes lauad, mille ümber külalised istet võtavad.

Nagu ütleb üks pulmalistest: «Kui mu vanaema näeks, et ma noa ja kahvliga söön, saaksin vastu pead.»

Saali siseneb pruutpaar eraldi. Õigemini siseneb pruut saali tohutu loori all, mida aitavad kanda kuus valgesse riietatud tantsutüdrukut, kes meenutavad lumehelbekesi. Tantsu saatel päästetakse pruut loori alt ja temaga ühineb ka peigmees. Käsikäes astuvad nad üle rebasenahkade, kusjuures igal sammul on oma tähendus. Esimene tähistab lõputut armastus, teisega soovitakse palju lapsi, kolmandaga rikkust jne.

Kui pruutpaar on istet võtnud, pööratakse pilgud rikkalikult kaetud laudadele. Tegelikult noolisid pilgud juba varem soolasiiga, lõhe, salatit, kohalikke puuvilju, saia ja muidugi lihataldrikut, millel peale veganid ära jookseksid, sest seal on hobuseliha. Soe söök saabub samasuguse muusika saatel kui pruutpaar, ning sellekski on hobuseliha, mida süüakse kombe kohaselt näppudega. Nagu ütleb üks pulmalistest: «Kui mu vanaema näeks, et ma noa ja kahvliga söön, saaksin vastu pead.» Peale juuakse kääritatud märapiima ehk kumõssi.

Kasahhi pulmatraditsioonide järgi peab hobuse tapma, nülgima, tükeldama ja lõpuks ka hobuselihast vorsti valmistama peigmees. Yerbulan tunnistab küll, et tapmise juures ta ei olnud, ent kogu ülejäänud sai tehtud kolme sõbraga ja selleks kulus terve päev. Igatahes lõpptulemus sai maitsev, poleks osanud arvata, et kunagi kimmelit haukan. Veel viimane märkus hobuseliha kohta on selle spetsiifiline lõhn, mida iga hobusetallis käinud inimene tundnud on. See lõhn ei kao kuhugi.

Hõrgutiste nautimise ajal ei jää jaskar katki. Pulmaisa kutsub järgemööda saalipõrandale laudkonnad, alustades lähisugulastest, kes astuvad pruutpaari ette, ütlevad tooste, laulavad ja teevad vahele ka mõned tantsud. Laudkondade etteastete pikkus ulatub paarist minutist pea poole tunnini. Vaieldamatult pikima, ligi pooletunnise kõnekoosoleku peavad Yerbulani isa kursusevennad, kamp juriste – küll neil juba on, millest rääkida.

Pulmapeo pealt kokku ei hoita. / Madis Kimmel

Peo käigus tutvun lähemalt Yerbulani ja Aisha sõpradega, kelle seas on nii insenere, andmeanalüütikuid kui ka kohalik prokurör. Ühel hetkel tuleb jutuks komme Kesk-Aasia pulmades Kalašnikovist õhku tulistada. Minu küsimuse peale, kas täna ka seda teeme, arutavad prokurör ja insener veidi aega kasahhi keeles ja teatavad siis, et täna vist enam relva kuskilt ei saa. Aga homme, vot siis… Olgu taas tõe huvides öeldud, et relvast täristamine jäi siiski ära.

Peo lõppedes talutatakse autosse ka üks purupurjus härra, keda peigmees isegi ei tunne. Kuidas tal ennast alkoholivabas pulmas silmini täis õnnestus juua, jääb igaveseks saladuseks.

Kõnede, laulude ja tantsude saatel kestab pulmapidu pea südaööni. Vahele jääb umbes pooleteisetunnine paus, mille ajal saab jalgu sirutada ning selleks ette nähtud toas teed juua ja kooki süüa. Seal satun ühel hetkel jutukate juristide vastu istuma. Nad kõik üritavad mulle selgeks teha, et Eesti pealinn Vilnius on väga ilus ja et ma näen välja nagu maailmakuulus vabavõitleja Connor McGregor – igati vahvad sellid need Kasahstani juristid.

Umbes südaööl astub pruutpaari ette viimane laudkond, sõbrad ja koolikaaslased, teiste seas ka Yerbulani kursusekaaslased Walesist. Otsustame igaüks oma emakeeles pruutpaarile toosti soovida, nii kõlavad kasahhi ja vene keele kõrval ka taani-, soome-, inglis-, saksa- ja eestikeelne «Palju õnne!».

Pulm lõpeb tuttava stseeniga, milleks on pruudipärja viskamine. Sedapuhku saab pärja endale pulma üks nooremaid tüdrukuid, seega tuleb järgmist Kasahstani pulmakutset veel aastaid oodata. Peo lõppedes talutatakse autosse ka üks purupurjus härra, keda peigmees isegi ei tunne. Kuidas tal ennast alkoholivabas pulmas silmini täis õnnestus juua, jääb igaveseks saladuseks.

*Сәттілік – kasahhi keeles «palju õnne»

Tagasi üles