«Armastada tuleb nii, et teine inimene tunneks end vabana» - Thich Nhat Hanh
Tingimusteta armastus - mida see õigupoolest tähendab?
31. august 2017, 15:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aeg-ajalt tasub mõtiskleda, kas me armastame oma kallimat tingimusteta või eeldame temalt teatud tegusid, käitumist, panust suhtesse, paksu rahakotti, haridust, välimust, iseloomuomadusi? Ulakas Kaunitar julgustab lähemalt otsa vaatama oma suhtele, et muuta see selliseks, kus ei oleks hirme, armukadedust, üleliigseid ootusi, asjatuid tülisid ja teineteisele piiride seadmist.
Mida tähendab üldse armastada tingimusteta? Kõige selgema ettekujutuse saab, kui vaadata ema armastust oma lapse suhtes. Tingimusteta armastamine tähendab, et teist armastatakse just sellisena nagu ta on, et armastus ei muutu, kui inimene muudab oma välimust, leiab uue hobi või kaotab töö, vaid et armastatakse selle inimese sügavaimat olemust, tema hinge. Samuti iseloomustab tingimusteta armastust see, et armastamise tunne ise teeb juba õnnelikuks, mitte aga see, kas kallim käitub vastavalt seatud kriteeriumitele.
Kallimale seatud tingimused viivad suurte lahkhelideni, mis tihti lõppevad suhte surmaga, isegi kui armastus on veel alles. Olen elus pidanud tõdema, et armastusest üksi ei piisa, et suhet koos hoida. Kuid pean ka tunnistama, et tegu oli armastusega, kus olid tingimused, kus ma ootasin, et teine pool käituks teatud viisil nagu uskusin oma minevikukogemuste põhjal «õige» käitumisviisi olevat. Lisaks minevikule mõjutavad meie ootusi ja lootusi oma kaaslaste suhtes ka meedia, sõbrad, ühiskond ja tavad.
Usun, et tingimusteta armastus on igavese armastuse saladus. Kui on koos kaks inimest, kes armastavad teineteist just sellisena nagu nad on, kus armastamine ise teeb nii õnnelikuks, et miski muu ei saa seda tunnet kõigutada, kus armastus ei sõltu mitte millestki, seal pole ka ruumi petmisele, armukadedusele, tülidele. Eriarvamuste tekkides aktsepteeritakse teise seisukohta, mitte ei hakata läbi tülitsemise seda muutma.
Võime armastada on meis igaühes olemas, kuid elu jooksul haakuvad sinna külge tingimused, mida hakkame teistele esitama. Ennast peaks armastama niipalju, et mitte siduda oma elu inimestega, kes meiega üldse kokku ei sobi. Kui on näha, et meie kaaslasel on iseloomujooni või käitumismustreid, mis meile ei meeldi, siis tuleb vastu võtta otsus, kas sa suudad seda inimest armastada neile omadustele vaatamata või mitte. Muinasjutus saab alati kokku ideaalne paar, kes elab koos igavesti, kuid tavaelus on vähe neid, kes tõepoolest teineteises absoluutselt kõike armastavad. Suhe, mis on rajatud plaanile teineteist muuta, ei tee kedagi õnnelikuks, sest pettuma peavad mõlemad pooled.
Nüüd on hea aeg vaadata oma südamesse ja küsida endalt ausalt, kas me armastame tingimusteta või peaksime teadlikumalt püüdlema selle poole. Kas ootused, mis oleme oma kallimale seadnud, tulevad meie suhtele kasuks või hoopis õõnestavad seda? Kas me peaksime pidevalt virisema selle üle, mida me ei saa muuta?
Armastades tingimusteta muutume ka ise armastusväärsemaks ja võime peagi näha, et ka meile ei seata enam tingimusi. Kui aga juhtub, et teine pool pole oma tingimustest valmis loobuma, tähendab, et ta vajab lisaaega sellise armastuse olemuse mõistmiseks. See, kas me anname talle selle aja, sõltub aga taas sellest, kas me ikkagi armastame teda ilma ühegi tingimuseta või mitte.