Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

SEIKLUSVIDEO! BMX pole vaid luude lõhkumiseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kui raske, ohtlik või lõbus on õieti BMX rattaga sõita?
  • Postimees tegi dessandi Spot of Tallinna ja proovis omal nahal järele.
  • BMX maailm on mitmekülgne: kross, freestyle, big air ja flatland.

BMX freestyle troonib ekstreemspordialade tipus. Neljakordsed tagurpidisaltod ja pöörased hüpped… Huh, juba vaatamisest kargab pulss lakke. Nii mõnigi täiskasvanu seostab nende kolme tähega vaid ohtu ja hullumeelsust, noortele tähendab see kood aga tervet maailma avastamisrõõmu. Arter tegi dessandi elamusspordikeskusse Spot of Tallinn, et teada saada, mida trikiratta selga ronimine õieti tähendab.

BMXi maailm meenutab paljudele midagi ilutulestiku sarnast – eemalt trikke vaadata on tore küll, aga ise raketi seljas ratsutada… pigem hoiaks ohutusse kaugusse. Päris nii hull asi muidugi ei ole – trikirattasport pole mingi talitsematu plahvatus, vaid osava venna käes on täiesti kontrollitavad nii lenksupöörded kui ka saltod. Sõitjate maailmavaatest ja sõidurõõmust saab BMX puhul aimu üksnes isikliku kogemuse kaudu.

Eesti ekstreemsporditalendi, BMX-freestyleri Roomet Sääliku uljas õhulend hiljutisel Simple Summer Sessionil Riias / Arturs Pavlovs

Minu stardipositsioon on igatahes suurepärane – olen koba kuubis! Pärast kunagist avariid tunnen ma end isegi tavalise jalgratta seljas ebakindlalt, nii et kehvemate eeldustega algajat oleks võimatu leida! Aga et asi oleks aus, on vaja kõrvale ka oskajat ajakirjanikku, sest esimesel rattatiirul BMX-maailma võimalustest õiget aimu ei saa. Õnneks pole kõval tasemel võitluskaaslase leidmine mingi mure – selgub, et pealtnäha tõsine majandusreporter Lennart Ruuda on tegelikult kirglik BMX-freestyler, kelle kontol kaheksa aastat aktiivset street-sõitu ja isegi pjedestaalikohti. «No natuke sõidan,» märgib asjaosaline ise eestlasliku tagasihoidlikkusega.

BMX-krossi künkad ja kurvid

BMX-krossiraja lõpus on tal juba hasart sees, nahk märg ja suu kõrvuni – särab nagu ratastega rahulolu.

Kui oma tiimiga Spot of Tallinna kohale lendame, koguneb taevasse sünkjasmusti äikesepilvi. Igati filmilik ja kõhedust tekitav kõuemürin sobib hästi ekstreemspordimaailma sisenemise soundtrack’iks. Kiivrid pähe ja läheb lahti.

BMXi maailm jaguneb mitmeks eri alaks – krossis otsustavad kiirus ja koordinatsioon ning olümpiaala populaarsus kasvab meeletu hooga, freestyle keskendub trikkidele, õhulendudele ja artistlikele elementidele. BMX freestyle jaguneb veel omakorda: street koondab tänavasõitu, park trikke bowl’is ja rampidel. Eristatakse veel kõrgeid õhulende ja flatland’i – keerukaid tehnilisi vigureid siledal pinnal. Nii et küll kõigest kolm tähte, kuid väljakutseid ja sõiduvõimalusi seinast seina! Meie avastusretk algab BMX-krossirajalt. Elamustekütile on see tõeline unelm – järskudel küngastel üles-alla kimada ja tõusudel hoogsalt õhku hüpata on kõvasti põnevam kui niisama maanteed mõõta. Kui tavalisel rattal saab ka laisk inimene kruiisida, siis BMX ei paku mingit lebo – kuna sadulas istuda ei saa, püsid märksa keskendunum ja aktiivsem ning treening on intensiivsem. Ning uimerdada siin ka ei saa, nii pole lihtsalt võimalik künkast üles sõita. Krossiraja start paikneb kõrgel rambil, kust täie rauaga alla kimatakse. Lennart leegib muidugi otsekohe kartmatult minema. Raja lõpus on tal juba hasart sees, nahk märg ja suu kõrvuni – särab nagu ratastega rahulolu. Mina algajana võtan esialgu rahulikult. Kuid sõidurõõm jõuab õnneks kohale jupp maad varem kui ratta valitsemine. Isegi kukkudes ja koperdades olen väga ruttu haaratud ja hoos. Osavusega läheb muidugi rohkem aega ja kannatust tarvis.

BMX krossi võistlus Spot of Tallinnas / Erik Prozes

«Vahel peetakse BMX-krossi väga ohtlikuks alaks, aga uuringud näitavad, et kõige vigastusterohkemad alad on hoopis klassikaline korvpall ja jalgpall,» räägib Spot of Tallinna juht Mait Meriloo. «Muidugi on siin kiirused suured, aga sõitjad on selleks ka ette valmistatud – ilma oskuste ega kiivrita siin kedagi kihutama ei lasta.» Teoorias kõlab kõik kenasti, aga kas oma lapsel siiski lubaks sellist ekstreemset spordiala harrastada? Meriloo seisab siingi oma sõnade taga – tema 12-aastane poeg Graig Milan Meriloo on BMX-krossis Euroopa poolfinalist ja mitmekordne Eesti meister. Spot of Tallinna ambitsioonid on üldse kõrged – mitte üksnes pakkuda noortele haaravat ajaviidet, vaid kirjutada Eesti sportlased maailmakaardile. Võimalused alade harrastamiseks on kõrgetasemelised – krossiraja on disaininud mitme olümpiaraja autor Tom Ritzenthaler ja treeneriteks on Euroopa meister Klavs Lisovskis ning tippsõitja Ott Mahlapuu.

Kuni kiirused on veel algajalikult tagasihoidlikud, pole üldse hirmus, küll aga haarav. Küngastel kihutada saab ka pumptrack’il sisehallis, mida kasutavad tõhusa koordinatsiooni ja kogukehatreeninguna ka teiste alade harrastajad.

BMX-freestyler Sander Saard on meie teejuhiks, jagab BMXi baasteadmisi ja hoiab oma nakatava optimismiga meeleolu üleval. / Marko Mäestjärv

BMX freestyle pargis ja tänaval

Nüüd on järg freestyle’i käes. Alustame retke kumerate servade suurt kaussi meenutavas bowl’is. Siledat sõidupinda siin suurt polegi, puha seinad ja künkad. «Väga üles ei maksa ronida, kui sa veel ratast ei valitse, ikka sammhaaval,» õpetab Meriloo. Lennart aga on juba viuh! lähimast rambist üles kihutanud, hüppab ja pöörleb õhus ning tunneb end nagu kala vees. Meile teejuhiks tulnud profisõitja Sander Saard vaatab toimuvat hetke hämminguga ja teatab siis pikema pühitsemiseta: «Selline mees või?! Täitsa lõpp! Hei, sa pead kindlalt ratta selga tagasi tulema!»

Minu esimene seinast üles sõitmine lõpeb muheda maaühendusega – nätaki, külg maha. «Oh, ega kukkudes tegelikult eriti haiget ei saagi,» on Sander varmas meeleolu üleval hoidma. «Kaugelt paistab see hullem, kui tegelikult on.» Õigust räägib – ajab naerma hulga rohkem kui haiget teeb.

Lennart kukub ka, vähemalt neli korda jutti. Proovib launch-pad’ist alla kimades üht trikki, mis ei tule kohe välja. Maandumisala on siin küll pehmendusega, kuid pauk on siiski võrdlemisi vali. Ja mida rohkem kukub, seda kirglikumalt uuesti proovib. Haa… see ongi siis BMX-sõitjate juba kosmosesse kerkivate trikkide saladus. Need vennad lihtsalt ei jäta jonni! Ei tule välja? Ja mis siis! Püssi keegi põõsasse ei viska, ikka üritatakse uuesti, uuesti ja uuesti – viimaks õnnestub kõik. Isegi esmapilgul võimatuna näiv vigur.

Lennart Ruuda sõidab Streetis. / Eero Vabamägi

«Ma tegelikult suur pargisõitja ei olegi,» teatab Lennart. «Rohkem selline street’i-vend, kes sõidab äärekividel.» Milles küsimus – street-stiilis kujundatud ekstreemhall on kohe siin kõrval olemas. Algajale on see kindlasti kohasem paik kui bowl – võimaldab sõitu ka esialgu suuremate hüpeteta. Sander teeb mulle lahkelt kiire baaskoolituse: «Alguses on peamine lihtsalt ringi sõita, rattatunnetust saada. Samm-sammult tulevad kõik trikid.» Edasi saab omas tempos kiirust lisada, tõusta, pöörata ja väiksemate hüpetega algust teha. Bunny hop polevat kuigi keeruline – tõstad lihtsalt nokka ja hüppad jalgadega. Aga no ei tõuse see nokk minu rattal! Nagu kruvidega oleks maa küljes kinni! «Küllap mul on liiga raske tagumik, ei tule maast lahti,» üritan oma käpardlust ebasoodsate olude kaela ajada. «Vastupidi just – siis peaks palju lihtsamalt esiratta üles saama,» tuleb Lennartilt kiire verbaalne paremsirge. No mis tal viga narrida, endal asi käpas. Lausa sedavõrd, et kui ta naljaviluks üle mu pea hüppab, ei muretse ma karvavõrdki. Naeran ainult.

Freestyle’i maailm ongi nii köitev põhjusel, et trikid ei saa kunagi otsa. Alati leidub uljam õhulend või vägevam väljakutse ning loovad sõitjad leiutavad aina uusi vigureid lisaks. Sander peab oma lemmikuteks just õhutrikke. «Suured hüpped, saltod ja keerutused annavad kõige mõnusama lennutunde – nagu aeg jääks seisma õhus. Ehkki nende õppime meeldis mulle alguses just kõige vähem! Salto pole tehniliselt nii raske trikk, aga kehale on see ebamugav. Just psühholoogiliselt on nagu blokk ees ennast valepidi keerata. Alguses proovisin isegi õhus seisma jääda…»

BMX-freestyler Sander Saard naudib õhulende. / Artur Sadovsky

Piire nihutades on ohud reaalsed

BMX-ratturi elu pole kunagi traumadest kaugel ja eluga riskimine – seegi on reaalne. Kui mängu tulevad suured kõrgused, kiirused ja sekundimurdosale sihitud osavus, on iga ala puhul ohutase sarnane. Lihtsalt BMX on n-ö uue põlvkonna ala, kus hirmufaktorit kasvatab teadmatus. Kauem orbiidil olnud alade puhul oleme sellega lihtsalt kohaneda ja leppida jõudnud. Näiteks sööstlaskumine, vettehüpped, suusahüpped, lumelaua Big Air või need fantastilised vigurid, mida teeb freestyle-suusatajast sporditalent Kelli Sildaru – kogu see maailm on sarnase energia ja riskitasemega. Nii oleks ülekohtune rattureid eriliste riskisõltlaste hulka liigitada. Lähivaates pole asi kaugeltki nii. Mitte keegi ei roni esmakordselt ratta selga saades kohe kõige kõrgemale hoorajale ega ürita hea õnne peale mitmekordset saltot visata. Sellised asjad ei õnnestu iial üleöö! Hiina keelt ei looda keegi ühe tunniga selgeks saada, BMX-maailmas loeb samuti alale pühendatud aeg. Hulljulgust on siin maailmas õige väike protsent, tipud on oma oskused üles ehitanud samm-sammult, tundide ja aastatepikkuse treenimise ja nüansside timmimisega. Tõsi, nii mõnegi triki sajandat korda üritamisele lisab indu soov see videosse püüda ja sõpradega jagada, kuid see on pigem siseringi suhtlusvorm, milles on ausat eneseületusesoovi tuhat korda rohkem kui edevust.

Kui ohtlikuks ala sõitja jaoks kujuneb, paneb paika tema oskus oma võimeid adekvaatselt hinnata. Keerukas trikk koosneb paljudest tehnilistest detailidest, mis kõik omandatakse ühekaupa, eraldivõetuna pole ükski neist kaelamurdev. Piire muidugi nihutatakse igas trennis, kuid igaüks teeb seda omas tempos, nii nagu keha kohaneb, rattatunnetus paraneb ja julgus järele jõuab. Kõrvalseisjatele tundub tihti, et BMX-tüübid on mingi isevärki vennaskond, kes on lihtsalt ilma terve mõistuse juurde kuuluva hirmugeenita sündinud. Tegelikult nii ei ole – julgus on täpselt samamoodi arendatav ja kasvatatav nagu muskel ning üle oma varju hüppajad kaugele ega kõrgele ei jõua. Ning enamik, nagu iga teisegi spordiala puhul, ei plaani ega soovigi tippude liigasse murda. BMX-ratas võib olla lihtsalt elustiili osa, rõõmuallikas, igapäevane treening, mille juurde käib nii palju lusti, et ei pane saalis rassitud tunde tähelegi. Meie dessant lõpeb õnnelikult – energialaksu ja heade emotsioonidega. Lugematu arvu sinikaid saame samuti, aga mis see muus osas nii positiivses skaalas ka loeb!

Avastusretk BMX-maailma:reporter Lennart Ruuda hüppab BMX-rattaga üle seiklusajakirjanik Kristina Herodese pea. / Eero Vabamägi

BMXi sõiduvõimalused Eestis

BMX-ratturid on loominguline seltskond, kes avastab üha uusi trikke ja sõiduvõimalusi. Street eeldabki hoiakut, et sõita saab igal pool linnaruumis. Leidub ka spetsiaalseid sõidukeskkondi.

BMXi krossirajad

Spot of Tallinn – maailmatasemel BMX-krossirada ja pumptrack siseruumides

Keila Terviseradade BMX-rada

Tabivere BMX-rada

Tornimäe BMX-rada Saaremaal

Tähtvere BMX

Valgehobusemäe BMX-rada

Sisepargid

Spot of Tallinn – Baltikumi suurim hall, profitasemel bowl, launchpad ja streethall

Põltsamaa E.P.T võimla

Pääsküla noortekeskuse ekstreemhall

Tartu Skatehall

Tihemetsa spordihoone ekstreemspordisaal

Türi rulakeskus

Valga ekstreemspordihall

Vastselinna noortekeskus

Viljandi ekstreemspordi sisehall

Värska skatepark

BMX freestyle tähtsündmuseks on Simple Session (3.–4. veebruaril Saku suurhallis),

BMX kross on olümpiaala, hiljuti lisati olümpiaalade nimistusse ka BMX Freestyle.

Tagasi üles