Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Psühholoog Kätlin Konstabel: juhtnöörid, kuidas vähendada koolistressi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Panther Media/Scanpix

Kohe on algamas uus kooliaasta. Paljude perede jaoks tähendab see positiivseid emotsioone, elevust, uue ja vahva ootust. Paraku on ka peresid ja lapsi, kelle jaoks ärevus ja vaat et hirmgi koolimineku ees on kõige tugevamad emotsioonid. Vahel algab kooliaasta toredasti, paari nädala või kuu jooksul aga on elu kuidagi sassis-segamini ja rõõmu pole enam kusagilt võtta. Kuidas siis teha nii, et kooli algus pere jaoks mõnusamalt kulgeks?

Iga elumuutus, millega tuleb kohaneda, tekitab rohkem või vähem stressi – see on loomulik. Kui laps läheb esimese klassi, on see uus etapp tema suuremaks ja täiskasvanumaks saamise teel. Kehvasti on asi siis, kui stressist saab ärevus, mis mõistliku tegutsemise asemel sahmerdama paneb või hoopis halvab. Kooliminekuga seotud ärevus lapsel on aga otseselt seotud vanemate emotsioonidega – kui vanemad on enamvähem rahulikud, on rahulik ka laps. Kui laps on loomult tundlikum ja on arvata, et uue olukorraga kohanemine võib olla keerulisem, siis peavad vanemad seda rohkem ise meelerahu säilitama ja teadlikumalt kooliminejat toetama.

Rahulikkuse säilitamisele aitab väga palju kaasa, kui kooliga seonduv endale selgeks teha. Kui olla kasvõi tuttav tulevase koolimajaga (kas siis eelkoolist või niisama enne kooliaasta algust tutvumas käies), on juba natuke lihtsam. Pere võiks läbi mõelda, kuidas üldse koolipäev välja nägema hakkab. Kui tunniplaani teab, siis saab paika panna, mis kell on vaja tõusta (ja eelmisel õhtul magama minna), et õigeks ajaks kiirustamata kooli jõuda, ja kuidas pärast koju saab (kas ise ja kuidas see välja näeb või kui keegi toob, siis kus kohtutakse jne). Ka siis, kui last alguses kooli viiakse, on mõistlik kooliteega tutvuda, kooli ümbruses jalutada – ikka selleks, et uus keskkond tuttavam oleks. Hea, kui vastne koolijüts oleks natuke tuttav ka nii klassiruumi kui õpetajaga. Kui on teada mõned lapsed, kes juba seal koolis käivad või on samuti sinna minemas, suhelge (kui on aimata, et tuttavatel on kooli kohta vaid negatiivset öelda, võib selle siiski ära jätta). Kui kooli juures pakutakse mingeid huviringe, uurige nende kohta ja mõelge, kas midagi sealt võiks lapsele meeldida.

Reeglitest saab tuge

Kui eesseisva perioodi päevaplaan on umbes teada, võiks kokku leppida ja soovitavalt ka kirja panna mõned reeglid selle kohta, kuidas peres elu käima hakkab. Kindlasti peab olema paigas magamamineku ja ülestõusmise kellaaeg – ja sellega tuleb hakata harjutama juba enne õppetöö algust. Kindla unerutiini sisseseadmine on vaat et kõige tähtsam samm, sest kehvasti maganud laps ei suuda koolis keskenduda, tujugi on halvem. See, et õhtul pakitakse koolikott ja otsitakse välja riided, aitab samuti hommikust stressamist vältida. Hommikulgi võiks olla kindel rutiin – mis järjekorras pesemas käiakse, kuidas süüakse, mis kell peab minekuks valmis olema. Kes kuhu ja millal last viib ning toob lepitagu selgelt kokku. Omaette arutamine ja reeglite seadmine peaks toimuma lapse telefoni kasutamise osas. Vanemad võiks üle kontrollida, kas seal on kõik olulised numbrid. Lapsele peaks selgitama, mis puhkudel kellelegi helistada ja kuidas tagada see, et vanemad last ikka telefonitsi kätte saaks. Viimase juures võib vaja olla ka kokkuleppeid klassijuhatajaga ja kooli nutitavade teadmist – kui tundide ajal lülitatakse telefonid välja või korjatakse kokku, siis millal peaks laps telefoni uuesti sisse lülitama jne.

Lapse kohustused uuel eluetapil saagu samuti selgelt paika – mida ta peaks ise tegema õppimisega seoses, aga ka näiteks see, et peale koolist tulemist vahetatakse kohe riided ja tehakse ära kodutöö või andku koerale-kassile-kuldkalale süüa. Reegleid ei peaks kokkuvõttes olema liiga palju. Samas annab paras kogus selgeid ja mõistlikke reegleid lapsele turvatunde – ta teab, mismoodi tema elu uues olukorras kulgeb.

Vanemad on vahel mures, kas vastset koolijütsi peaks panema ka huviringidesse või on see liiga koormav. Siin tuleks alati lähtuda konkreetsest lapsest. Kui laps on hea kohaneja, mingi valdkond teda tõesti huvitab, sinna ringi läheb ka tema sõber ja huviringid-trennid ei aja oma logistikaga vanemaid hulluks (asudes nt linna eri otstes), siis miks mitte katsetada. Meeles peaks aga pidama, et lapsel peaks jääma iga päev ka natuke vaba aega niisama olla – ilma kodutöödeta, trennideta. Kindlasti tuleks vanematel olla väga tähelepanelik lapse oleku osas, et aru saada, kas koormus on paras või liiane. Tublit sorti laps ei pruugi kunagi öelda, et ta ei taha trenni minna või et teda kuskil kiusatakse – küll aga ta võib kurta väsimust, pea-ja kõhuvalu, unega võib olla probleeme. Võib ka mõelda nii, et enamike huvialadega pole kriitiline, kas laps alustab sellega just esimesel kooliaastal, aasta varem või hiljem – see tasuks tundlikumate laste vanematel välja uurida. Ja kindlasti võiks vanem valmis olla ka selleks, et lapsele võibolla alguses sobinud asi ikkagi ei meeldima ei hakkagi. Last vastu tema tahtmist mitmeid aastaid mingis ringis käima sundida pole hea mõte – see rikub kodust õhkkonda ja kuna lapsel pole motivatsiooni, ei lähe seal ilmselt ka ülearu edukalt.

Hoiakud ja suhtumine

Vastselt kooli mineva lapse vanemad võiksid teadlikud olla ka enda kooliga seotud hoiakutest. On oht, et kui lapsevanemal koolipõlvest just parimaid mälestusi pole, siis kas otse või kaude kandub see suhtumine ka lapseni, nii et tollele tundub kool ühe kahtlase paigana, kust head pole loota. Ka võiks vanemad lapse kuuldes oma negatiivseid hoiakuid õpetajate suhtes (see on liiga vana, kindlasti läbipõlenud… see on liiga noor, ta vist alles tudeng, mida ta üldse lastest teab jne) mitte väljendada. See, et vanematel igasuguseid mõtteid ja hirmegi kooliga seoses tekib, on loomulik, aga taas – lapse hakkamasaamisele koolis ei mõju hästi, kui tema eelhoiak juba enne kooli on negatiivne.

Kui tegemist on natuke suurema lapsega, kes varemgi koolis käinud, siis ärevust-elevust on vähem, aga kooliaja rutiini meeldetuletamine on vajalik siingi. Päevaplaanide, kohustuste ja reeglite ülekordamine teeb neilgi elu lihtsamaks. Kui lapsel oli eelmisel aastal koolis probleeme – olgu siis õpetajate või kaaslastega suhtlemisel või oli mõni õppeaine keerulisevõitu – siis tuleks enne kooli algust koos lapsega seegi läbi arutada, et mida siis probleemide vältimiseks nüüd teisiti teha. Võib läbi arutada selle, et kasvõi korralik hommikusöök kodus on õppimisele kasuks või kuidas kaaslastele teada anda, kui nood sobimatult käituvad. Kui endal häid mõtteid (olgu siis efektiivsema õppimise või tunnete juhtimise nippide vm osas) pähe ei tule, võib vabalt nõu küsida lastega tegelevalt vaimse tervise spetsialistilt. Ta oskab just teie lapse vanust ja iseloomu arvestades sobivaid soovitusi jagada. Ei maksa karta, et last hulluks peetakse – vanematesse, kes küsivad nõu enne, kui asjad päris halvaks lähevad, suhtutakse väga positiivselt.

Pane laps rääkima

Üldine soovitus selleks, et vanem saaks last kooliteel paremini toetada, on ikkagi see, et last tuleb tähele panna ja kuulata, püüda mõista. Pelgast automaatseks muutunud küsimusest «kuidas koolis läks» ei piisa. Laps saab kordi ja kordi sama ühte küsimust kuuldes päris kiiresti aru, et ega vanemal selle taga sügavamat huvi pole. Võiks proovida konkreetsemalt: mis oli täna koolis vahvat, millega väga rahul pole? mis tuli täna hästi välja, kus tundsid end kehvasti? mida tegi see või teine sõber? kas midagi naljakat ka juhtus? mis oli täna õpitus see, mis oli kõige üllatavam/huvitavam/raskem/kergem ja miks? Ja kui laps räägib, siis ikka kuulata, küsida täpsustavaid küsimusi. Kui märkame, et laps on murelik aga nagu väga ei taha rääkida, siis on alati abi tunnete peegeldamisest «Mulle tundub, et sa oled millegi kooliga seotu pärast mures aga sa ei tea, kas tahad või oskad rääkida». Sellistes olukordades on abi ka enda kogemuste abil lapse olukorra normaliseerimisest «Kui mina koolis käisin, siis minuga oli ka vahel nii, et…». Tore, kui saame oma kogemuse juurde lisada selle, kuidas toona olukord lahendatud sai. Igatahes saab laps signaali, et vanem on ka midagi sarnast kogenud ja vast mõistab ka teda rohkem. Lohutamiseks ja tujutõstmiseks mõeldud fraasid «küll sa hakkama saad! ikka juhtub! ära muretse, küll läheb mööda!» võiks aga ütlemata jätta. Laps loeb sellest välja, et me ei taha tema probleemidest rohkem teada, peame neid tühisteks – ja ta ei räägigi meile enam oma muredest. Samuti pole ju sugugi kindel, et laps üksi probleemiga hakkama saab või see ise ära kaob – laps tunneb end siis läbikukkujana ja lisaks hakkab mõtlema, et vanemate positiivset juttu ei maksa tõsiselt võtta. Kui meil pole murelikkuse põhjuseks oleva olukorra kohta kogu infot, siis parem on lapsele nõu andmisega mitte kiirustada. Kui üldiselt on kasulik kooliga ja klassijuhatajaga info vahetamise reeglites selgus majja saada, siis lapse mure korral on kena, kui temalt küsime – kas talle sobib, et vanemad nt õpetajaga või klassikaaslase vanematega asja arutavad? Loomulikult tuleb siis ka selgitada, miks see vajalik tundub (nt et ühekoos leitakse murele parem lahendus).

Tegelikult oleks aga paras aeg hakata kooliks valmistumise peale mõtlema neil peredel, kelle laps järgmisel sügisel kooliteed alustab. Eelkooli kaalumine (et koolimaja ja õpetajad tuttavamaks saaksid, natuke koolipäeva moodi õppimist katsetada) pole kurjast, aga võib ka kodus rohkem kooli mängida või koolitundide moodi aga mängulisemalt õppida – ja ka vaheaegu pidada. Tähelepanu, mälu ja oma impulsiivsuse kontrollimist saab samuti vaikselt treenima hakata – laps tunneb end palju enesekindlamalt, kui ta suudab endast paremini aru saada ja oma käitumist juhtida. Kui lasteaias on lapsel käitumise, tundeelu, teistega läbisaamise või õppimisega seoses mingeid muresid, mis ära ei taha kaduda, siis on praegu aga just õige aeg abi otsida.

Tagasi üles