Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Salapärane Salme annab nõu: mida teha, kui abitu õde ei lase oma elu elada?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Salapärane Salme. Foto on illustratiivne. | FOTO: Mary Evans / Scanpix

Ülemus vihkab sind tööl? Tahaks Soome kolida, aga perekond ei luba? Mida teha? Olge mureta, kõigile teie küsimustele vastab Salapärane Salme! Inimhinge nõustaja, elukogemuse asjatundja ning meie usaldusväärne suhteekspert lahendab kõik teie probleemid!

Ei tea, millest see tuleb, aga mul on kinnisidee selle suhtes, mida inimesed minust mõtlevad. Eile öösel ei saanud üldse magada, vähkresin mehe kõrval ja piinasin ennast igasuguste teooriatega selle kohta, kas ma ikka tegelikult ka tema sõpradele meeldin. Edasi põdesin, et kas mu ülemus vihkab mind ja kavatseb mu lahti lasta. Siis mõtlesin, et no tore, kui mind lahti lastakse, pole mul enam sentigi, pean hakkama ennast müüma, aga kes mind, krõhvat, tahab! Kusjuures ma ju tegelikult tean, et kellelgi mu vastu midagi ei ole, aga need mõtted ei jäta mind rahule ja karjuvad kõrva, et olen võlts, loll, kole või mida kõike veel. Viimasel ajal saan ainult raadioga magada, siis kuulan saatejuhi juttu, mitte ennast. Mida ma teen?

Oh sa poiss, see tuletab mulle meelde, kuidas ma pikka aega arvasin, et mu esimene abikaasa on mu peale pahane, sest tõstab söögilauas kogu aeg häält. Anna soola! Piim on soe! Õlu on ka soe! Lõpuks läks mul üldse söögiisu ära, sest kes see ikka tahab keedumakarone suust sisse ajada ja nihukest röökimist kuulata! Kui juba kondid kaela pealt välja hakkasid paistma, sain aru, et nii see asi ka ei toimi ja küsisin mehelt otse järele, et mis tema probleem on. Ja no tead, mis oli? Kõrvapõletik! See vana sunnik ei julgenud mulle öelda, et tal kõrv valutab ning ta enam suurt midagi ei kuule, otsustas hoopis normaalset mängida, aga ei saanud aru, et hääl on jube valjuks läinud. Vahi siis lolli.

Aga sinuga on nii, et ma arvan, et selline eneses kahtlemine on palju sümpaatsem kui põhjendamatu egomaniaklus, millega enamus inimkonnast kimpus on. Noh, ma saan aru küll, ma ka kunagi muretsesin, et ei tea, kas naabrimutid ikka minu üle ka klatšivad ja kui ei klatši, siis mida ma neile paha olen teinud.

Igal asjal peab aga piir olema. Ma arvan, et pole sul häda midagi, sa pead lihtsalt natuke maha rahunema. Võib-olla aitab see, kui sa olukorda paremini kontrollid. No näiteks tööl võib igaüks otseselt ülemuselt küsida tagasisidet oma saavutuste kohta ja samamoodi saab nii enda kui mehe sõpradega otse rääkida. Ja mis peamine, kui sa ikka tõesti üldse magada ei saa ja ennast piinad, siis pole midagi teha ja see jutt tuleb viia mõne ametlikuma asjapulga juurde.

Mu õde on minust mitu aastat vanem, aga käitub nagu beebi. Ma annan talle iga kuu raha ja põhimõtteliselt kasvatan tema last. Nüüd aga tuli mulle hea pakkumine minna Soome tööle ja ma ei julge seda vastu võtta, sest muretsen õe ja tema pere pärast. Kui kaua ma saan hoolitseda teiste inimeste eest? Kes minu eest hoolitseb?

Nojah, ega nad ju päris teised inimesed ei ole, nad on ikkagi sinu perekond. Mis seal Soomes siis nii head on, peale muidugi pudrujõgede, et nii kange himu on kohe ära sõita? Suurema palgaga on sul muidugi rohkem nutsu õele ka jagada, aga mulle tundub, et siin on hoopis teine põhjus.

Vaata, inimesed sõidavad välismaale elama, kui neil on millegi eest põgeneda. Äkki sa oledki teiste eest hoolitsemisest nii väsinud, et pead teie kahe vahele Soome lahe panema? Kui lood tõeti nii on, siis tegelikult piisab ka kodus teatud piiride paika panemisest ja ei olegi vaja laeva peale minna. Ütle õele, et tema õpitud abitus võib ju mugav olla, aga sul on vaja endale ka lapsi teha ja terve elu ainult sugulaste eest hoolitsedes ei jätku sul nii kaalukate asjade jaoks lihtsalt aega. Lõpuks peab igaüks oma elu ise elama ja kuigi sinu märtri mängimine võib praegu teile sobida, kahetsed sa lõpuks, et enda vajadustele ei mõelnud.

Tagasi üles