Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tulihingeline eesti asja ajaja Frieda Sangernebo suri vaesuses ja üksilduses

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Frieda | FOTO: Fotis

Frieda Sangernebo oli hariduse ja kasvatuse saanud eelmise sajandi alguse rahvuslikult ärksas Tartu õhustikus. Kolinud hiljem abiellununa Viljandisse, kujunes temast sealse kohaliku eliidi seas üks värvikamaid isiksusi. Eesti Vabariigi aegu aga sai naisest rikas proua.

Sangernebo Polk

Frieda Helene Agnes Sangernebo juured on Halliste vallas. Ühest tema sugulasest Alexander Sangernebost (1856-1930) sai Ameerikas Indianapolises kuulus skulptor, kes tegi tuhandetele majadele kaunistusi ja bareljeefe. Ta oli Brightwoodis Terrakota Kompanii peaskulptor ja sajandi lõpus avas ta ateljee ka oma kodus.

Frieda Sangernebo sündis 15. juunil 1884. aastal Tartus. Arvatakse, et nende perekonnanimi olla mustlastelt pärit. Hella Wuolijoki (tol korral veel Ella Murrik) on iseloomustanud oma kooliõe isa nii: «Ta oli vist mustlase verd, väike tõmmu kunstniku moega mees; ta naine oli niisama temperamentne, aga kerekas ja suur mustade silmade ning mustade juustega võimas naine, kelle sarnaseks oli kujunemas ka tütar.» Ema Wilhelmine Marie Zakkarias oli Tartu tüdruk. Peres kasvas neli tüdrukut: peale Frieda veel Helmi, Else ja Elinore. Tema isa Märt, nagu oli ka olnud vanaisa, oli tuntud tisler ja puunikerdaja. Tartu oli juba vanast ajast tuntud mööblitööstuse poolest ja seal leidus mitmeid head ametikoolitust saanud puuseppmeistreid. Hella Wuolijoe meenutuste kohaselt olnud ta sõbranna isa töökoda täis kullatud ingleid ja lõvisid.

Elu lapsepõlvekodus oli pilkuavardav ja huvitav. 1896. aasta paiku moodustus grupp noortest meestest, kes olid huvitatud spordist, teatritegemisest ja kultuurist. Sellesse kuulusid peale Märt Sangernebo veel tema üüriline Frits Suit (temast sai hiljem pikaajaline Võru linnapea), Eduard Talvik (hilisem graafikatööstur), Matthieseni trükikoja tööline Karl Jungholz (hilisem tunnustatud teatrijuht ja lavastaja), tisleriõpilane Konrad Mägi (hilisem tunnustatud maalikunstnik ja Pallase kunstikooli rajaja) ja mitmed teised. Nad hakkasid koos käima Sangernebode Aleksandri tänava maja aias ja selle järgi hakati neid nimetama Sangernebo Polguks.

Harrastati lavaharjutusi ja sporti, peeti referaate ja tehti muud enesearenduslikku tööd.  Peetri koguduse pastori Eisenschmidti pöördumisest leerilaste poole tuletati hiljem uus nimetus – Maailma Lapsed, näitetrupp, millest ei saa mööda kogu eesti kutselise teatri ajalugu. Truppi juhtis Karl Jungholz, Konrad Mägi oli esinäitleja. See Sangernebo Polk oli iseäralik veel sellepoolest, et selle liikmed loobusid omavahel saksa keele kõnelemisest. Tolleaegse kombe vastaselt hakati tarvitama eesti keelt, sageli otse demonstratiivselt. Võõrsõnugi püüti asendada omadega. Näiteks sai seal Sangernebo Polgus atleetikast eestipärane jõustik, mida tarvitame tänapäevani. Hiljem reorganiseeriti rühmitus jalgrattasõiduharrastajate seltsiks Taara, kus jätkati ka näitemängutraditsiooni.

«Tartu renessanss»

Õppima asus Frieda Puškini nimelisse tütarlastegümnaasiumi. Temaga üheaegselt õppisid seal sellised tüdrukud nagu Ella Murrik, Johanna Sild (filosoofiadoktor majanduse alal, abiellus poliitiku ja saadiku Hans Rebasega), Linda Kaart (abiellus Ants Simmiga, kellest sai Vanemuise lavastaja ja seltsi esimees), Monica Kalkun (õppis Peterburis arstiks), Juuli Suits (keraamik ja tekstiilikunstnik) ja Juuli Vaher (abiellus matemaatikaprofessor Jaan Sarvega).

Hella on Frieda Sangernebot iseloomustanud nii: «Friedal oli must lokkis juus, sügavad sametsilmad ja iseteadlik suu ning oma ea kohta haruldaselt lopsakas, ent veetlev figuur. Tal oli silmatorkav temperament ja ma kujutlesin teda suure võrgutajana. Et meil tollal Tartus oli moes iseloomu kasvatamine, ei rääkinud Frieda sel põhjusel paar kuud sõnagi. Ta jäi oma otsusele kindlaks, hoolimata isalt saadud nahatäiest; ka mingeist koolipoolsetest karistustest ja ähvardustest ei teinud ta väljagi. Klassis vastas ta kõigile küsimustele sõnakuulelikult, kuid ainult kirjalikult. Viimaks jätsid õpetajad ta rahule ja ta sai oma tahtmise läbi viia.»

Aastaid 1890-1905 peetakse nn Tartu renessansiks, mille keskmeks oli Tartu ajaleht Postimees Jaan Tõnissoniga eesotsas. Tõnisson oli tollal Eesti elus nagu tuletorn, mis koondas enda ümber inimesi ning andis neile rahvusliku iseteadvuse ja võitlusvaimu. Vennad Tõnissonid olid raudteejaama lähedal Tööstuse tänaval (praegune Anna Haava) asuva suure aiandusäri omanikud, mida pidas vanem vend Jüri. Nad elasid vanas madalas majas aia roosimere keskel.

Sellesse majja kogunes kõige eriskummalisemaid inimesi. Seal käisid eesti üliõpilased ja käisid kooliõpilased. Sinna kogunesid EÜSi tähtsamad mehed, seal korraldati poliitilisi nõupidamisi Villem Reimani (teoloog, kultuuriloolane, EÜSi asutajaid, Eesti Kirjanduse Seltsi asutaja) juhtimisel, sinna kogunesid Postimehe toimetuse liikmed, ülikooli raamatukoguhoidja vana Masing, seal käis ka Treffner oma salapäraste asjadega. Kostile oli võetud noor teoloogiaüliõpilane Johan Kõpp, kellest hiljem sai TÜ rektor.

Tõnissoni korraldatud vastuvõttudel, nende kodus ja pidudel võis eesti koolinoorsugu üksteist leida, omavahel tutvuda ja sõbruneda tolleaegse Tartu intelligentsiga. Seal oli doktor Schultzenbergi perekond, eestlasest tsensori Jaan Jõgeveri abikaasa, väsimatu näitemüükide ja pidude korraldaja Paula Koppel, doktor Paldrock koos oma lummavalt kauni naisega, psühhiaater Juhan Luiga. Aga seal käis ka unistavate silmadega Anna Haava, raamatukaupluse ja kirjastuse omanik Karl Eduard Sööt ja helilooja Aleksander Läte. Poistegümnaasiumist käisid sinna kirjanduslike huvidega Gustav Suits, Rudolf Lesta, Jaan Varik, reaalgümnaasiumist Aleksander Oinas, Treffneri koolist Hansen-Tammsaare. Üliõpilastest andsid eriti tooni õigusteaduskonnas õppijad August Hanko, Lui Olesk, Hans Rebane, Aleksander Hellat, kellest hiljem said EV juhtivad mehed ja ministrid.

Sellises ümbruses imbus rahvuslus iseenesest mõttemaailma. Ärksa tüdrukuna pani Frieda oma mõtteid ka paberile. Tema kirjutatud luulet ja proosat avaldas ajakiri Linda, mis oli samuti Tõnissoni omandusse läinud. Vähetähtis pole ka tõsiasi, et Tõnissoni kaudu tutvus preili Sangernebo Postimehe toimetuses töötava Karl August Baarsiga, kellest hiljem sai advokaat.

Katse omandada kõrgharidust Bernis

1903. aastal lõpetas Frieda gümnaasiumi ja oli huvitatud edasiõppimisest. Kuna tol ajal veel Vene keisririigis naisi ülikooli ei võetud, siis tuli selleks vaadata kaugemale. 7. oktoobril ilmus Postimehes teade noorte neidude õppima asumisest Berni: «Neil päivil on Tartust kolm neidu, kes Tartu tütarlaste gümnasiumi läbi teinud, nimelt Frieda Sangernebo, Linda Kaart ja Monika Kalkun, Shveitsisse sõitnud, et sääl Berni linna ülikoolis arstiteadust õppida. Nende seltsis reisinud üliõplane neiu Feldbach, kes Bernis ju 4 aastat arstiteadust on õppinud ja tuleval kevadel oma õppimise lõpetab.»

Frida õppis Šveitsis kaks ja pool aastat arstiteadust ja filosoofiat, kuid pidi ainelistel põhjustel jätma pooleli.

Neil tüdrukutel Bernis oli oma osa selles, kui pärast 1905. aasta rahutusi põgenesid Eestist  Konstantin ja Voldemar Päts, Jaan Teemant, Peeter Speek, Otto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna jt, siis valisid nad paguluseks just nimelt selle linna. Paar kilomeetrit eemal Weissenstein-Gutis üüriti paar tuba ja sellest kujunes omamoodi rahvuslik keskus, kus elavalt arutati koduseid poliitilisi asju. Tol ajal oli seal tüdrukutest veel Johanna Sild, Elsa Saukas, Alide Poom, Helene Kissa. Frieda oli pidanud selleks ajaks juba kodumaale tagasi pöörduma.

Abielu advokaat Baarsiga

1906. aasta 25. märtsil abiellus ta advokaat Karl (Kaarel) August Baarsiga ja asus elama Viljandisse, kuhu mees oli elama siirdunud juba siis, kui Frieda Berni õppima läks. Karl oli põllumeeste seltsi esimees ja laenu-hoiuühisuse juhatuse liige ning sai hiljem ka esimeheks. Baarsi eestvõtmisel kutsuti kokku 1907 Viljandi Vastastikune Krediitühisus, mille juhatuse liige ning esimees ta oli kuni 1920, mil see muudeti Sakala pangaks. See kujunes suurimaks rahaasutuseks Viljandimaal.

Karl August Baars / Wikimedia Commons

Sel ajal ei peetud Viljandis kuigi viisakaks, et haritlased räägivad maakeelt ja käivad läbi «alamatega». Frida Sangernebo kui tulihingeline noor naine, kes Tartus ja välismaal oli hinganud teistsugust ja vabamat õhku, ei võinud kannatada niisugust pentsikust ja rahvuslikku enesealandamist. Baarside perekonnas kõneldi ainult eesti keelt ja nii naine kui mees viisid trostlikult eesti keele ka Koitu, mis oli tol ajal kohaliku haritlaskonna kogunemiskohaks, ja ka mujale. Koit oli 1869. aastal Viljandis asutatud selts, mis tegeles algselt peamiselt koorilaulu ja näitemänguga.

Näitemängud karskusseltsis Vabadus ja Koidu teatris

Frieda astus karskusseltsi Vabadus liikmeks. Selts oli asutatud 1891. aastal ja asus aastast 1910 Tartu tänavas Ado Tõllassepa maja teisel korrusel. Seal olid raamatukogu, lugemislaud, teemaja ja võõrastetoad ning tegutsesid segakoor, orkester ja näitetrupp. Viimases lõid kaasa peale Frida Baarsi ajakirjanik Märt Mõrd, Jaan Altleis koos naise Annaga, Jaan Tomp jt.

Viljandi karskusseltsi Vabadus näitlejad I rida paremalt: 2. Jaan Altleis, 3. Anna Altleis, 5. Liisa Kurrik, A. Ast, II rida vasakult: 1. T. Jürgens, 2. Jaan Tomp, 4. Hans Saul (trükitööline, levitas lendlehti, oli vanglas). / Fotis

1911 oktoobris sai valmis Viljandi Koidu seltsi uus teatrimaja, kuhu näitejuhiks kutsuti Toomas Tondu, kes oli enne töötanud Vanemuises. Pärast tema lahkumist kutsuti näitetruppi korraldama Frieda Sangernebo. Ta läks, kuid võttis kaasa ka teised väljapaistvamad näitemängutegelased Vabadusest. Märt Mõrd kujunes asjatundlikuks trupijuhiks. Jaan Altleisist sai hiljem samuti tugev näitejuht ja alusepanija Ugala teatrile. Anna Altleis aga siirdus hoopiski Karl Menningu käe alla Vanemuisesse ja temast kujunes üks tolle ajastu Eesti väljapaistvamaid lavajõude. Frieda lavastas ka ise mõnikord väikseid tükke ja tegi tantsuetendusi.

Ugala teatri sündimise päevaks võib lugeda 5. jaanuari 1920, mil juriidiliselt alles asutamisel olev teatri- ja kunstiühing Ugala kandis Koidu seltsimajas ette Märt Mõrra näitejuhtimise all Jacobi jandi «Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis». Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis.

«Mustas melankoolias» Konrad Mägi

Kui Konrad Mägi 1912. aasta sügisel pärast aastaid kestnud õpinguid ja tööd Tartusse naasis, oli ta tõeliselt masenduses. Ta kirjutas Aleksander Tassale: «Igatahes on kõik tu Tartu rahvas sõnnik, oma vahel üteldud. /---/ Töötada on vilets, sest tervis ja raha, nagu ikka takistavad. Värvid kipuvad vägisi otsa saama, ja keegi ei tea, kuidas saada. /…/ Käin siin nii päris varjuna ümber ja igapäevaga tüütavad ikka enam ja enam need näod ära. Ka see ainuke Verner on vähe igavaks läinud, aga et kuskil olla ei ole ja et tööks vähe tuju on, siis saab sääl surmapõlgusega edasi istutud.»

Frieda Sangernebo polnud unustanud lapsepõlvesõprust. Ja kuna raha ning vara metseenluseks jagus, siis ulatas ta oma abistava käe Konrad Mäele ja kutsus ta enda juurde Viljandisse. Kunstnik veetis siin 1913. aasta talve maalides, aineliselt muretuna, Baarside kunstilembeses perekonnas. 1915. aasta suvel nähti kunstnikku taas tuttavas Viljandi miljöös. Suve keskel matkas ja maalis ta palju linna ümbruses. Viljandist Tartusse sõitis Mägi 1915. aasta lõpul, järgmise aasta suve veetis aga taas Viljandis. See oli suhteliselt viljakas periood «mustas melankoolias» Mäe loomingus, mida iseloomustas dekoratiivne vormi- ja värvikäsitlus, aga ka lüüriline meeleolu.

Frieda oli väga hästi kursis ka Tartu eluga ja püüdis kaasa lüüa ka sealsetes toimetustes. Nii oli ta valitud Eesti Rahva Muuseumi lillemüügi korraldamise toimkonda, EÜS rahvalaualude kogumise toimkonda, Tartu Naisseltsi Käsitöölehe kaasautoriks jm.

maal, Daami portree (Frieda Sangernebo-Baars), VM VM 10684 K, Viljandi Muuseum / muis.ee

Kaasalöömine ajakirjanduses

Kaarel Baars oli Viljandi haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige. 1908. aastal asutas see selts esimese Viljandi eestikeelse progümnaasiumi. 1909. aastal asutas Baars vabameelse ajalehe Viljandi Teataja ning oli selle vastutav toimetaja. Ajaleht ühines 1914. aastal Sakalaga. Üldiselt kandis Viljandi Teataja õige käredat pahempoolset ilmet. Tema tähtsamad väliskaastöölised olid Eduard Vilde ja Mihkel Martna. Vilde viibis sel ajal paguluses Taanis ja kirjutas lehele Kopenhaagenist, Martna Berliinist. Lühikese aja jooksul kujunes Viljandi Teataja üheks intelligentsemaks ja radikaalsemaks ajaleheks Eestis.

Sakala väljaandja oli Baars aastail 1914—1919 ja 1928—1933. Viimasel perioodil tegutses ta selle peatoimetaja ehk vastutava toimetajana ning Sakala kirjastuse juhatuse esimehena. Frieda võttis osa Viljandi eesti lehe kindlamale alusele rajamisest enne I maailmasõda ja pärast seda. Ta töötas mõnda aega isiklikult Sakala toimetuses, aidates seda kujundada iseseisvaks ja vabameelseks. Temast kujunes välja sädeleva sulega publitsist. Luuletusi kirjutas ta siis vaid sõpradele ja tuttavatele mälestuseks.

Baarside salongis viibisid nii muusikud, kunstnikud, näitlejad kui kirjanikud.

Revolutsioonikeerises

Kui saabus revolutsioon, lõi Frieda jälle kaasa temale omase temperamendi ja kaine mõistusega. Räägitakse, et okupatsiooni aegu olevat ta oma korterist välja visanud saksa ohvitseri, kes tuli korterit rekvireerima.

Friedast sai Viljandi naiste ühinemise algatajaid. Ta arendas aktiivset tegevust Viljandi Naisseltsis, mis loodi tegelikult algselt 1917 rindesõdurite perekondade abistamiseks.

Revolutsiooni ajal kuulus Karl Baars esseeride parteisse. 1917. aasta märtsis valiti ta Viljandi miilitsaülemaks. Ta oli 17. juunil 1917 kokku tulnud 65-liikmelise Eesti Maanõukogu liige, selle esimene abiesimees ja Asutava Kogu liige. Keerulistel aegadel ei pääsenud Baars vanglastki. 1918. aastal viidi ta vahi all Tallinna. Siiski pääses osava jutuga advokaat punaste käest vaid kahenädalase vangistusega.

Ministri ja pangajuhi proua

Eesti iseseisvus lennutas Frieda Baarsi poliitilise ja rahanduseliidi sekka. Tema mees valiti aastaid riigikogu ja Viljandi maavolikogu liikmeks. Ja mitte ainult – Kaarel Baars oli aastail 1920-1921 ning 1924 Ants Piibu ja Friedrich Akeli valitsuses rahaminister ning kohtuministri kohusetäitja. Ajalehes Kaja ilmus 1924. aasta 24. aprillil selle kohta üsna tänapäevaselt kõlav repliik: «K. Baars'i lugu on tõepoolest huvitav. Ta ei lase end enne ministriks valida, kui Sakala panga peakoosolek möödunud, kus talle direktori koht kindlustatakse. On see koht kindlustatud, siis asub ta kohe järgmisel päeval rahaministriks, ning Viljandi panka pannakse direktori härra äraoleku ajaks «asetäitja». Ja sellega arvatakse kõik üsna korras olevat. Nii muutuvad tööerakonna talus üle öö vaated ministrite äritegevuse peale, kui tegemist on oma meestega.»

Lossi ja Tartu tänava nurgal asunud Sakala pank kujunes 1920. aastatel suurimaks finantsasutuseks Viljandimaal ning Baars oli tosin aastat selle juhatuse esimees. 1930. aasta algul muutus Sakala panga olukord kriitiliseks. Et vältida halvimat, kirjutas Baars kaks kahekorruselist ja ühe ühekorruselise maja Frieda nimele.

8. novembril 1930. aastal avaldas Uudisleht Oskar Veldemanni karikatuuri Baarsist koos tekstiga: «Ta on muidu vaikne mees, teeb nohisedes äri, lõikab, kust saab, ilma et südametunnistus selle juures kaasa räägiks. Aga mõni kord aastas juhtub, et ta mõistust tumestab kange joomaaeg, siis lendab kõik – napsiklaasist kuni supitirina ja serviisini, vahel isegi puhvet kogu sisseseadega. Siis selgub, et on ikka kihvtine mees.»

Friedast saab lahutatud naine

Ministri- ja pangajuhi proua elu sai kesta vaid kümmekond aastat. Õnnelikult alanud abielu lõppes lahutusega 30. detsembril 1930. Samal päeval abiellus Kaarel Baars uue naisega – 27-aastase Erna Kuurmanniga.

Ajakirjanik ja sportlane Oskar Veldemann kirjutas sel puhul: «Kui kord viljandlasil oli selline uudistekriis, et viimases hädas hakati klatšima voorimeeste hobuseid, siis Baars likvideeris oma senise perekonnaelu ja võttis tuliuue noore naise. Sellest on jätkunud tänaseni väärtuslikku kõneainet ja ei kardetagi enam, kui peaks jälle saabuma uudistekriis. Küll Baars hoolitseb!»

Aga veel aasta hiljem oli lehemeestel see lahutus hambus ja nad pidid märkima 17. oktoobri Nooles: «Baars oli võtnud enesele kristlikuks abieluks, kuigi ta kirikut ei poolda, vaid end ainult laulatada laseb seal, ärafelliinerdada oma sõbra ja ligimese Gustav Taltsi naise nii, et ta oma endine naine sellega väga rahule jäi ja sest suurt kasu olla saanud.»

On loomulik, et pärast lahutamist jagasid endised abikaasad oma vara, kusjuures rikkaks jäid mõlemad. Friedal oli isalt päritud kaks maja Tartus ja nüüdsest siis ka mitmed majad Viljandis. Pärast abielulahutust elas Frieda Sangernebo tagasitõmbunult avalikust tegevusest tehes mitmeid välismaareise.

Mure majade saatuse pärast

1933. aastal andis Viljandis kõneainet omapärane nõudeprotsess, milles kostjana esines Frieda Sangernebo-Baars ja nõudjana tema 78-aastane isa Märt Sangernebo, kes elas Tartus ja oli jäänud vaeseks ja töövõimetuks. 17. novembri Kaja kirjutas, et Märt Sangernebo oli esitanud Viljandi 1. jaoskonna rahukohtunikule palve mõista oma ainukeselt tütrelt välja elatisraha. Rahukohtunik rahuldaski selle palve ja mõistis tütrelt isa kasuks välja elatisraha 50 kr kuus.

1934. aastal läks Sakala pank pankrotti. Kui mees tahtis Friedalt tagasi saada oma maju, siis ei võtnud Frieda teda enam jutulegi. Selle asemel pidas ta läbirääkimisi hoopis linnapea A. Maramaaga, et üürida Lutsu tänavas asuv maja Viljandi muuseumile.

Sangernebo maja Viljandis 1938 / Fotis

7.06.1934 Sakala kirjutas: «Pr. Sangernebo on soovitanud muuseumi juurde ellu kutsuda veel lugemistuba, mis sobiks suurepäraselt majja, mille rõdult oivaline vaade järve ürgorgu ja looduslikult ilusale vastaskaldale. Ka on maja välimuseltki väga vastuvõetav muuseumile.»

1936. aastal koostas Frieda testamendi. Selle põhjal pärandas ta oma kuus maja Viljandis Posti, Tartu ja Lutsu tänaval ning kaks maja Tartus Liiva tänaval Eesti Naisseltside Liidu kontrolli all Viljandi tollastele naisorganisatsioonidele ja Viljandi loomakaitsjatele. Naine armastas nimelt väga kasse ja tal oli neid palju. Targa naisena kirjutas Frieda Sangernebo sisse sõnad «kontrolli all». See välistas naisliidu varadega kauplemise.

1939. aasta kinnistusraamatus on Frieda Sangernebole kuuluvatena märgitud Viljandi majad aadressidel Tartu t. 14, Posti t. 21-a ja 23, Posti t. 26 ning Lutsu t. 3 ja 3-a.

Pärand külvab tülisid senimaani

Nõukogude võim natsionaliseeris majad 1940. aastal ja Friedal tuli elada ühe oma Lutsu tänava maja hoovimajas. Testament vajus unustuse hõlma. Augustis 1949 suri Frieda Sangernebo äärmises vaesuses ja maeti perekonna hauaplatsile. Et kõik tema lähemad sugulased elasid välismaal, olid represseeritud või surnud, jäi hauaplats hooletusse ning anti välja võõrastele.

Kaarel Baars arreteeriti 23. jaanuaril 1941. Kirovi oblastikohtu otsusega mõisteti mees surma ilma vara konfiskeerimiseta. 25. novembril 1941 asendati surmanuhtlus kümneaastase vabadusekaotusega. Siiski suri Kaarel Baars Kirovi oblastis Kaiski rajooni Lesnaja külas veebruaris 1942.

Kui Eesti riik asus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama, sai pärimise korras hooned endale Iris-Viktoria Raska, Frieda õe Elinore tütar, kes elas Inglismaal. Teda asus esindama advokaat Aivar Kello. 1991 tuli vanaproua Eestisse ja suri siin, pärandades kinnistud Kellodele.

Vahepeal oli aga Frieda sugulane Jüri Sangernebo, kes uuris Sangernebode sugupuud,  toonud avalikkuse ette naise unustatud testamendi. Selle põhjal oli kinnistutele õigus Viljandimaa Naisliidul. Kohtu korras hakkas sellele toetudes maju endale soovima Viljandi linn. 2003. aastal otsustasid Viljandi Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus kinnistud anda hoopis riigile.

Nagu juba öeldud, anti Sangernebode hauaplats teistele. Jüri Sangernebo ei taotlenud matmispaiga tagastamist, vaid õigust panna sinna tagasihoidlik mälestuskivi, mille ta oli juba lasknud valmistada. Platsi uued omanikud keeldusid sellest. Grupp kultuuri hindavaid inimesi otsustas selle siiski sinna panna. See sündis 14. augustil 1996. Mõnda aega mälestuskivi püsis, siis see aga kadus ja on kadunud tänaseni.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Heiki Raudla, Kirjastaja pakkus lehele uudisteainest, Sakala, 29.03.2008;
  • Ülo Alo Võsar, Sangernebo ja tema majad kuuluvad kultuurilukku. Sakala, 10.01 2004;
  • Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus 1901-1904. Tallinn, 1995;
  • Maie Raitar, Üks maailma lastest. Sirp, 30. okt. 1998;
  • Heiki Raudla, Viljandi lood ja legendid. 2015
Tagasi üles