Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Psühholoog Kätlin Konstabel selgitab: miks loomamultikad lastele head käitumist ei õpeta

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kes suudab kokku lugeda kõiki neid muinas- ja muidujutte,  multikaid ja arvutimänge, kus peategelasteks on rääkivad ja inimeste moodi tegutsevad loomad või muud olendid (autod, robotid, fantaasiaelukad ja kes kõik veel). Vanemad loevad jutte ja saadavad lapse kinno, teleka või arvuti ette ning mõtlevad, et küllap lisaks meelelahutusele lapsele sealt mõni hea komme ka külge hakkab.

Sellistesse lugudesse on ju alati sisse pandud oma moraalne sisu ja õpetussõnad (hea võidab kurja, nutikus on voorus, teistega tuleb aus ja sõbralik olla jne). Uskumus, et inimesemoelised loom-või muud tegelased on kasvatustöös abiks ja aitavad lapsi õigesti käituma suunata, on väga levinud. Mis seal salata, vanematel on nii ju ka üsna mugav mõelda.

Paraku selgub, et sel usul ei pruugi suuremat tõepõhja all olla. Juba aastakümneid on sotsiaalse õppimise teooria psühholoogias öelnud, et hea mudel (keda vaadeldes uus oskus või käitumine hästi külge jääb) peaks olema selline, et teda tajutakse endasarnasena ja samas tal võiks olla ka omadusi, mida õppija endalegi sooviks.  See loogika kehtib ka üldisemalt, mitte ainult vaatlusõppimisel.

Selle aasta augusti alguses avaldas ajakiri Developmental Science Toronto ülikooli teadlaste uuringu sellest, kas inimestest tegelaste ja inimese moodi loomadest tegelaste mõju laste altruistlikule käitumisele kuidagi erineb. Patricia Ganea juhtimisel tegutsenud uurimisrühm andis 4-6-aastastele lastele kuulata altruistliku sisuga jutukesi. Juttude sisu oli sama, erinesid tegelased. Üks rühm lapsi kuulas lugu, kus tegelasteks olid inimesed, teistele loetud loos olid nendeks inimese olekuga loomad. Jutukese moraal oli altruistlik – teistega asjade jagamine on tore ja ka jagajal endal on sellest pärast hea tunne. Lapsed pidid ka vaatama mõlema loo tegelaste pilte ja hindama, kuivõrd need on inimese või looma moodi.

Et aru saada, kuidas jutuke laste käitumist mõjutab, pakuti lastele võimalust neile antud kleepse teistega jagada. Enne eksperimenti anti neile 10 kleepsu, juurde öeldi seda, et üks nende moodi laps ei pääsenud uuringusse, ei saa seega ka kleepse ja kui on soovi, võib oma kleepse temaga jagada. Laps võis siis panna sobiva arvu kleepse talle antud ümbrikku, teisele andmiseks. Peale jutukese kuulamist anti lastele eksperimendis osalemise eest tänutäheks veel 10 kleepsu, ümbrik ja juurde käis sama jutt – et kui on soovi, võib veel kleepse uuringust välja jäänud lapsele anda.

Selgus, et need lapsed, kes olid kuulnud lookest inimestest tegelastega, olid peale eksperimenti valmis rohkem kleepse teise lapsega jagama kui enne eksperimenti. Kuigi ka loomadega lood meeldisid lastele väga, siis neid kuulnud lapsed soovisid teist korda jagada esimesega võrreldes vähem kleepse – olid muutunud isekamaks. Mida sarnasemaks inimestele lapsed loomtegelasi pidasid, seda tõenäolisem oli, et ka loomadega lugu kuuldes ta oli valmis kleepse jagama. Võtmeküsimus on seega: kas laps tajub loo tegelasi endasarnastena või mitte? Kui mitte, ei võta ta üle ka tegelaste positiivseid omadusi ja käitumisi, nad pole talle eeskujuks.

Uuringu autorid soovitavad vanematel ja õpetajatel väga tõsiselt mõelda, milliste vahenditega lastele elu väärtusi ja toredaid käitumisi õpetada. Automaatselt laps filmidest ja raamatutest midagi enda käitumisse üle ei võta – ei piisa sellest, et saadame lapsukese kinno positiivse sõnumiga kassahitti vaatama. Realistlikud lood ja tegelased mõjuvad paremini, seega peaks täiskasvanud lugusid üldse teadlikumalt valima.

Uuringu autorite suurem sõnum on aga see, et täiskasvanud võiksid aktiivsemad olla. Mitte lihtsalt passiivselt näidata filme, lasta mängida, lugeda jutte ette, vaid… võiks arutada, pidada lapsega pärast omamoodi seminari. Mis oli lapse meelest loo mõte. Kas mõni tegelane või temaga toimunu tundub kuidagi tuttavlik, milleski tema, sõbra või pereliikme moodi. Kas laps näeb enda või kellegi teise elu ja loo tegelaste tegemistes paralleele või oskaks mõelda, kus neid võiks leida. Jah, see võtab rohkem aega ja eeldab vanemalt suuremat vaimset ärksust kui lihtsalt poolautomaatne unejutu lugemine või lapse ekraani ette istutamine, aga tulemus tasub ära. Laps saab tunde, et talle kõige kallim inimene tahab temaga rääkida, tunneb tema vastu huvi ja vanem saab teada, mis väikese inimese peakeses toimub ning lapse parema käitumise pealekauba.

Tagasi üles