Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heidi Ruul: minu absoluutselt seksivaba ööpäev

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Heidi Ruul | FOTO: Marit Kuusk

Minult on korduvalt küsitud, et mis mul viga on – miks ma ometi avalikult seksist kirjutan? Mis haiguse all ma kannatan, et ma ei oska viisaka inimese kombel antud teemal suud kinni hoida? Pean kõigi uudishimulike kurvastuseks teatama, et isegi maailma parim ja teatud reeglistiku kohaselt üsnagi regulaarne seks ei ole suutnud mind sellest kummalisest haigusest terveks ravida. Seega, kui sinu meelest on seksist rääkimine kriminaalkuritegu, siis ole hea ja jäta selle loo lugemine kohe praegu pooleli.

Vot mina ei saa kuidagi aru, millest tuleneb arusaam, et mehed kulutavad oma päevas kõigele seksiga seonduvale tunduvalt rohkem aega kui naised. Nagu päriselt?! Äkki olen siis minagi mees, sest no pagan võtaks, kui ma parasjagu ei seksi, siis riietan mõttes oma kallist meest lahti või meenutan meie kirkamaid momente linade vahel. On see normaalne või äkki on ka selle jaoks mõni erakordselt põnev diagnoos leiutatud?

Sellest tulenevalt otsustasin nimelt, et teen ühe absoluutselt seksi-vaba ööpäeva. Ei seksi, ei mõtle seksile, ei kirjuta seksist – umbes nagu alkoholivaba september, ainult kolmkümmend korda lühem ja minu jaoks isiklikult tunduvalt keerulisem väljakutse, sest viimane hägusem pidu jääb juba umbes-täpselt aasta taha.

Mõeldud-tehtud! Panin arvuti kinni ja peitsin vürtsikama sisuga ajakirja ühes ulakate mõtetega ööpäevaks madratsi alla ära – kõik ikka selle nimel, et järgmised kakskümmend neli tundi absoluutselt seksivabad oleksid.

Hommikul ärgates olin raskelt rahul, sest klassikalise amatöörliku pornofilmi asemel nägin unes hoopis seda, kuidas ma üle pika aja esimesest treeningust saadud lihasvalu käes kannatasin. Esimene võit käes, või mis?! Tegin kohvi, lükkasin läpaka lahti ja esimese asjana potsatas mu meilboksi erootikapoe sooduspakkumise uudiskiri! Okei, avan selle homme, mõtlesin, ja sukeldusin pea ees töösse.

Paar tundi hiljem helistas sõbranna, kes arvas, et just nüüd oleks parim aeg mulle eelmise õhtu kohta üsnagi detailne ülevaade teha. No pagan, ma ju lubasin endale, et need 24 tundi saavad olema läbinisti seksivabad! Aga olgem ausad, kuuldu oli justkui vesi minu häbitule veskile, kuid endale antud lubadus ei kadunud pea tunnise telefonikõne käigus minu kuklast kuskile! Kõne lõppedes valdas mind ainult üks mõte: kell pole veel isegi 12 ja ma olen JUBA totaalselt feilinud. Otsustasin, et võtan väljakutset kui maratoni – mõni osaleja ju ikka koperdab ja kukub, aga ajab end kangekaelselt uuesti püsti ja lonkab raja pidulikult lõpuni – täpselt nii plaanisin ka mina teha!

Mõtlesin naiivselt, et jätan hommikused errorid uhkelt seljataha ja alustan puhtalt lehelt. Vaid pool tundi hiljem helises taaskord telefon, sedapuhku oli helistajaks minu maailma parim mees, kes arvas, et just nüüd oleks õige hetk mulle verbaalselt puust ja punaseks vormistada, kui väga ta mind praegu oma käte vahele tahaks. Jälle feil!

Selleks hetkeks oli juba üsna selge, et minu puhul ei tule täielikult seksivabast ööpäevast mitte midagi välja. Kraapisin madratsi alt välja sinna peidetud erootikaajakirja, helistasin sõbrannale ja nii muuseas hakkasime me lõppkokkuvõttes üheskoos rõõmsalt ajakirjas olevat seksiteadmiste testi lahendama.

Minu seksivaba päev oligi täpselt selline – isegi parima tahtmise juures ei tulnud sellest mitte midagi välja. Ainus, mis välja tuli, oli testitulemustest selgunud šokeeriv tõde: mul ilmselgelt on veel, mida õppida!

Ja kõigele lisaks lõppes see päev üsna kosmoses! Pagan, kui raske see elu ikka on…

Kõigile palju kvaliteetseid elamusi soovides,

H.

Tagasi üles