Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

August lõpeb vähipeoga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ka sügavkülmutatud vähkidest saab maitseleeme abil maitsva suutäie.
Vähipeo peategelased, punaseks keedetud vähid, lisandiks Västerbotteni juust ja näkileib. | FOTO: Eero Vabamägi

«See on lihtne laud ja lihtne pidu,» ütleb Rootsi saatkonna peakokk Teet Laur, kui räägib rootslaste suvelõpuga kokku laulatatud vähisöömispidudest ja annab nõu, kuidas vähkidega ümber käia.

Vähipildiga kelmikad paberist torbikmütsid peas ja põlled ees, istuvad rootslased hulgakaupa augustihämaruses värviliste laternatega ehitud terrassidel pika laua taga ja peavad vähipidu kräftskiva’t. Peo peategelasteks on liuatäied maitseleemes punaseks keedetud vähke, mida ehivad tilliõisikud; napsiks akvaviit ehk köömneviin ja joogiks Prippsi õlu.

«Helan går» ehk «põhjani», laulavad nad hoogsalt üht oma kuulsamat joogilaulu ja rüüpavad vähemalt esimese pitsi äkiliselt ürdist akvaviiti põhjani. Siis tõstetakse vähid endale ette ja algab õhtu põhiline tegevus, vähkide puhastamine ja söömine.

«See iselaadi pidu on seltskondlik traditsioon, millega tänapäeval tähistatakse pigem suve lõppu. Tähtis on rituaal, emotsioon ja see, et saadakse kokku, pidutsetakse, lauldakse joogilaule ning tuntakse end hästi. Ega need vähid tegelikult kõhtu ju ei täida,» räägib Rootsi saatkonna peakokk Teet Laur, kes on ise mitmeid kordi üle mere vähipidudel kaasa löönud ja kelle leemepott oli veel selgi nädalal Tallinnas suursaadikule Anders Ljunggrenile ametilõunaks vähkide keetmisest kuum.

Vähipidu on seltskondlik traditsioon, millega tänapäeval tähistatakse pigem suve lõppu.

Rootsi saatkonna peakokk Teet Laur. / Eero Vabamägi

Paljud, kes on koos rootslastega augustikuise tähistaeva all kusagil järvel vähke püüdnud ja siis need kohalikul vähipeol küünalde valgel ära söönud, räägivad, et nad oleksid sattunud justkui Astrid Lindgreni «Bullerby laste» raamatusse ja et see tava avab rootslaste rahvuslikku loomust rohkem kui ükskõik mis muu. Kui mõelda paberist laternatele, mütsidele ja põlledele, on vähipidude kombes omajagu ka lapsemeelsust – see atribuutika aga on juba uuem nähtus.

Pidu välismaa vähkidega

Annica Triberg kirjutab Rootsi kööki tutvustavas raamatus «Very Swedish», et pärast seda, kui Rootsi õukond sai 16. sajandi alguses Lübeckist kingiks saadetise jõevähkidega, hakkasid valitsejad sakslaste eeskujul neid koorikloomi kui delikatessi sööma ja hiljem oma kindluse vallikraavides kasvatama. Gustav Vasa õhutusel levis see komme rahva hulka, hiljem ka Soome. Varem olid rootslased vähkidest pigem hoidunud, järgides piibli manitsust, et ükskõik milline vee-elukas, kel pole uimi või soomuseid, on midagi räpast.

Tänapäevaste vähipidude komme saabus Rootsi mõni aastasada hiljem koos vähkide arvukuse vähenemisega. Vähipüügile kehtestati piirangud ja püügihooaja alguspäeva hakati tähistama suure vähisöömispeoga – tavaliselt oli see augusti esimene kolmapäev. Paljud pidutsevad siiani sel päeval, kuid et nüüdsel ajal on suur osa vähke pärit kasvandustest või imporditakse mujalt, lubatakse endale seltskondlikke vähiõhtuid augustist esimeste septembrinädalateni välja.

Enne Teist maailmasõda tunti vähiõhtuid Eestiski ja 20. sajandi alguses oli Eesti üks tuntumaid vähieksportijaid Euroopas, muu hulgas viidi vähke Rootsi. Vähikatk, röövpüüdjad ja võõrliigid tegid aga meilgi oma töö, nii et juba aastaid tohib Eestis vähke püüda vaid loaga, järgides kindlaid reegleid ja hooajakuupäevi. Kas või seda, et 11 sentimeetrist väiksemad isendid tuleb vette tagasi lubada.

Tõenäoliselt õnnestub omamaist jõevähki tänavugi ise püüda vähestel eestlastel – vähipüügiload müüdi vähemalt saartele minutitega läbi ja püügihooaeg kestab ojadel, jõgedel ja järvedel vaid augusti esimesest viimase kuupäevani. Küll aga on mõned restoranid võtnud nõuks Rootsi stiilis vähipidusid korraldada, samuti leidub poodides sügavkülmutatud välismaiseid vähke. Eile peeti näiteks vähipidu Saku gastropubi hooviterrassil, Tallinna kaubamaja kalaletis leidub aga Hispaania jõevähke, mida tuntakse veel punase soovähina. Siiski ei asenda see romantikat, mida pakub augustihämaruses hiirvaikselt vee ääres ootamine, et vähid natale söödaga maiustama tuleksid, siis nad suuremeelselt vette tagasi lubada ja… süüa maitseleemega rikastatud välismaiseid vähke.

Lisandiks rammus juust

Vähkidega ümberkäimiseks ja keeduvee maitsestamiseks on rootslastel õpetusi palju, nendib Teet Laur. Üks on aga kindel: jäme sool, suhkur ja õisikutega tillivarred peavad maitseleemes kindlasti olema. Õlu on selles uuem lisandus, mõned hakivad sisse ka sibulat.

Et vähid ise pole kuigi toitvad, pakutakse nende kõrvale muud näkitsemist. «Lapik näkileib ja rammus Västerbotteni juust on klassika. Traditsioonilisele vähipeo lauale naljalt muud ei panda. Lihtne pidu ja lihtne laud,» meenutab peakokk oma kogemusi. Kõik muud lisandused on juba maitse asi ja seltskonna enda otsustada. Näiteks võib vähipeoks küpsetada Västerbotteni juustuga lahtisi pirukaid – variant, kus panete ahju riivjuustuga kaetud tortillaketta, on üks lihtsamaid. Samuti võib segada ürdivõid või dipikastmeid, kuhu vähiliha kasta. Ka värsket keedukartulit ja (kartuli)salateid nimetab Laur peolauale sobivaks. Prae- või röstsai kõlbab samuti, aga siis võiks sellele panna hõrku skagenröra’t ehk krevetisalatit – see kooslus tähendab juba rootslaste kuulsat võileiba Toast Skagen’it.

Ta lisab, et elevus ja melu käib sel peol siiski vähkide söömise ümber. Enamik rootslasi on vähkide puhastamises väga vilunud ja see käib neil sõrmede vahel kärmelt. Vajadusel tuleb appi võtta spetsiaalsed vähinoad. Kõigepealt kaksatakse ära sõrad, siis murtakse koorik, et lakk ja saba kätte saada – ainus, mis tuleks kogenumate vähisööjate kõrval selgeks saada, on õrnast vähilihast soole eemaldamine. «See rikuks maitse,» hoiatab peakokk. Ja muidugi ei tohi häbeneda vähke lihamahladest puhtaks lutsida, see kuulub asja juurde. Kätepesuks pannakse lauale niisked salvrätid või veekausid, kuhu vähilõhna peletamiseks on lõigatud sidrunit. Siis kõrvale jookidest tähtsaim, kirgas naps, või õlu, ja meeleolu aina tõuseb. Vähkide kõrvale passib ka mõni kerge valge vein, kuid peakoka sõnul pole tema silmad Rootsis vähkide ja veini kooslust näinud.

Rootsi läänerannikul eelistatakse augustiõhtutel aga hoopis hiidkrevette, mida on hõlpsam puhastada ja süüa. Sageli antakse neile maitset küüslauguvõiga.

Vähipeo peategelased, punaseks keedetud vähid, lisandiks Västerbotteni juust ja näkileib. / Eero Vabamägi

Elus vähkide keetmine

Tavaliselt arvestatakse sööja kohta pool kilo vähke. Elus vähid tohib panna ainult keevasse vette, et säästa neid pikast ja piinarikkast surmast.

1 kg jõevähke

Keeduleemeks:

2 ½ l vett

33 cl tumedat või muud meelepärast õlut

1 dl jämedat soola

1 sl suhkrut

ohtralt õisikutega tillivarsi

Pese vähid mudast. Aja potis kõik vähikeeduleeme koostisained keema. Aseta vähid keevasse vette ja keeda sõltuvalt suurusest 8–12 minutit. Lase vähkidel maitsete kogumiseks leemes jahtuda ja paku neid jahtunult, mitte enne kuue tunni möödumist. Vähikeetmise õnnestumise võtmeks on õige soolakogus ja keeduaja täpsus.

Maitseleem eelkeedetud ja külmutatud vähkidele

See on hea võimalus anda värskem ja parem maitse juba eelnevalt keedetud vähkidele, mida poe sügavkülmalettides müüakse.

1 sibul

2 ½ l vett

½ dl jämedat soola

2 sl suhkrut

1 dl tumedat või muud meelepärast õlut

ohtralt tillivarsi

Sulata külmutatud vähke külmkapis vähemalt 12 tundi, kuni nad on täielikult sulanud. Kurna vähid vedelikust. Aja potis kõik vähikeeduleeme koostisained keema ja keeda umbes 10 minutit. Võta tillivarred välja ja lase leemel jahtuda. Aseta jahtunud vedelikku sulanud vähid ja uued tillivarred ning hoia seal vähke vähemalt kuus tundi.

Lisandid vähkide juurde

Et ainult vähkidest võib pikal peoõhtul kõht tühjaks jääda, pannakse vähipeol tihti lauale rootslaste n-ö firmajuustu Västerbotteniga tehtud lahtine pirukas. Sobivad ka tassikoogid, mida võib küpsetada väikestes ahju- või muffinivormides. Alati on laual mõni kaste, kuhu kooritud vähisabasid sisse dippida. Vähipeol võib vabalt pakkuda veel skagenröra’t ehk krevetisalatit, mis prae- või röstsaiaga moodustab hõrgu paari.

Kroontilli majonees

Umbes 2 dl majoneesi

1 sl Dijoni sinepit

½ tl magusamat sinepit

2 sl punase veini äädikat

2 munakollast

2 dl rapsiõli

2 sl hakitud tilliõisikuid

soola, musta pipart

Sega kokku sinepid ja äädikas. Lisa niristades õli, samal ajal majoneesi pidevalt segades. Lisa hakitud tilliõisikud. Maitsesta majonees soola ja pipraga ning aseta külma ootele.

Västerbotteni juustu tassikoogid

15–20 tk

5 dl nisujahu

1 sl küpsetuspulbrit

½ tl soola

3 ½ dl riivitud Västerbotteni juustu

1 muna

3 dl keefiri

¾ dl rapsiõli

1 tl köömneid

Sega omavahel kõik kuivained ja juust. Vispelda kokku muna, keefir ja õli ning lisa kuivainesegu. Sega kõik ühtlaseks massiks.

Aseta segu väikestesse tassidesse või metallist muffinivormidesse ja küpseta eelsoojendatud ahjus 200 °C juures umbes 15–20 minutit.

Skagenröra, hõrk krevetisalat, mis maitseb praesaial eriti hästi. / Scanpix

Skagenröra ehk krevetisalat

Neljale

4 viilu head valget saia

300 g kooritud, keedetud krevette

4 sl Hellmann’si majoneesi

1 sl Dijoni sinepit

100 g siiamarja

hakitud tilli

1 sidrun

40 g võid

Lõika saial koorik ja prae saiaviilud mõlemalt poolt võis.

Vajadusel haki suuremad krevetid pisut väiksemaks ning sega majoneesi, sinepi ja tilliga. Serveeri krevetisalat saial. Kaunista siiamarja, sidrunisektori ja tillioksaga.

Tagasi üles