Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Merle Lilje: 40 aastat abielu on avastamisrõõm!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Merle Lilje on üks Eesti estraadi sümboleid. Tema hoogsate lainete ja säravate kostüümidega lavakarjäär on kestnud üle 40 aasta, ja pea sama pikalt on kestnud tema abielu. «Mul on elus väga vedanud – kõrval on inimene, kes suudab mind iga kell naerma ajada,» ütleb elurõõmu ääreni täis naine. Arter sõitis armastatud artistile Muhu suvekodusse külla ja pani kirja mitu head nippi õnnelikuks eluks ja abieluks.

Merle on konkreetsus ise, tema selgitused kõlavad täpselt ja detailselt. Paraku pole mina suurem süsteemiinimene, ja nii keerutame Muhu metsade ja kiviaedade vahel üsna huupi, ent lõpuks jõuame siiski Merle ja Riho Lilje muinasjutumaa õuele. Värvikas hoov meenutab moodsa kunsti skulptuuride parki ja ehkki väikese viite leiab nii Kandinskyle, Niki de Saint Phallele, Muhu seelikutele kui ka Jaapani aedadele, on see ilmselgelt ühe originaalse kunstniku eneseväljenduspaik. Värvikas, lustlik ja leidlik. Kõige selle ilu autor Riho panustab ka meie jutuajamisse – ajab oma kaasa 28 korda südamest naerma ja viskab vahele mõne vaimuka repliigi

-Te pole kumbki Muhust pärit, kuidas teil tuli mõte just siin maanduda ja pesa teha?

Eks inimene ju kogu aeg otsib midagi! Meil tekkis selline tunne, et tahaks ära kuskile üksikule saarele. Aga et Lõunamere saartele on veidi kauge minna, hakkasime lähemalt vaatama. Nii me Muhust selle koha leidsimegi. Kui siia vaatama tulime, sattus olema väga kole ilm, novembrikuu, pori põlvist saadik, ainult soo, pime… Aga inimene on vist nagu koer – tunneb ära oma koha, mingi energia kõnetas mind. Algul polnud siin kusagile telkigi panna, puha pokud reas, sääsed, parmud. Ja mina hõiskan: «Riho, minul on romantika!» Tunne oli nii õige ja hea.

Mõtlen nii, et kui ma juba siin olen, siis siia kanti ka panustame – olen aastaid olnud Muhu elanik, kõik mu maksud tulevad siia ja minu meelest on see õige. Samuti võtsin ehitajad Muhust, kõik on kohalik. Ja siis tuleb keegi tädi, pikk ja konksus, ja teatab: «Ärge arvakegi, me nagunii ei võta teid omaks!» Sest meil ei ole juuri siinkandis. Päris omapärane viis jutu alustamiseks. Õnneks võtsime seda naljaga.

Mina arvan, et Muhu on Eestis erilise energiaga koht. Sellist tunnet nagu siin pole mul tekkinud kusagil mujal. Kui on mingid probleemid või tuleb elus suuri otsuseid vastu võtta, valikuid teha, tulen alati siia ja kõik laheneb väga libedalt. Kohe tean, mis on õige.

Inimene on natuke nagu koer – tunneb oma koha ära. Merle ja Riho leidsid oma koha Muhust. / Sander Ilvest

-Palju aastaid te siin tegutsenud olete?

Kümne aasta kanti. Ma ei tea, mis Rihol viga on, aga ta ehitab nii tohutult kiiresti kõike! Pruugib mul vaid unistada, kui ongi valmis! Ma vahel isegi ütlen talle, et ära nii ruttu ka tee, ma tahaks ise teinekord juures viibida ja protsessist osa saada.

Näiteks on meil väiksem Jaapani stiilis tiik sillaga, ma nägin kunagi ühe ajakirja kaanel imelist silda. Näitasin seda Rihole, et nii kena kärts punane, mulle meeldib. Käisin paar päeva Tallinnas tööl, ja tagasi tulles – voilà! Sild valmis. Selle tiigi keskel on platvorm ja mulle meeldib istuda seal oma kuningannatoolis, mis on meisterdatud vanast kännust. Sellel on looduslik nišš veiniklaasile ja ma mahun täpselt sinna istuma. See on viisteist aastat tagasi tehtud ja Riho ikka lõõbib, et mine tea, kas sa ikka mahud veel sinna istuma. See on meie huumor.

-Tegelikult on ta hoopis muusik – nende hulgas on enamuses ju pigem siidikäpad.

Tõepoolest, professionaalne kitarrist eri ansamblites – Fix, Laine, Radar jne – ja ka muusikaõpetaja. Praegu kuulub ta Vanemuise teatri bändi, teeb kaasa muusikalides. Tal on mõnus tasakaal esinemiste ja õpetamise vahel – mina näiteks ei suudaks vist õpetaja olla, see on ju nii raske ja vastutusrikas töö, aga talle meeldib. Aga Muhu aias on ta kunstnik, kes on siia palju puu- ja kiviskulptuure ning mõnusaid paigakesi rajanud. Mul on oma lemmikmänd, mille all on tugitool – lähen istun seal viis minutit ja olen sama hästi välja puhanud, nagu oleksin pika ööune ära maganud. Siin on palju salakohakesi, platvorme, kust saab vaadata merele. Tiigi kaldal on Torij, milleks idee saime Jaapani reisilt.

Mulle on mu tiik väga tähtis! See on koht, kuhu ma maikuust septembrini iga päev kümneid kordi sisse viskun. Olen koos konnade, kalade ja nastik Nastjaga, väga mõnus on tunda end osana loodusest. Nastja ujub vahel minu kõrval, täitsa sõbranna juba. See kõik toetab ja laeb. Kui saad vanemaks, siis läheb vaja mingeid abivahendeid, et elada edasi 18-aastase elu. Muidu vajuks väga kössi.

-18-aastase elu, väga hea hoiak! See, kui vana inimene on, sõltub otsusest tema peas, mitte aastatest passis.

Täpselt! Mulle ei tule vanus meeldegi. Vahel, kui vaatad peeglisse, siis ikka näed. Aga hingelt tunnen ennast noorena!

Mul on lihtsalt elus vedanud. Kui ka on valikuid olnud, siis need on alati hea ja väga hea vahel. Ei ole selliseid stressoreid. Võib-olla on mulle loodus kaasa andnud positiivse ellusuhtumise, et näen asju parema külje pealt. Võin ka väga vihastada mõnes nõmedas olukorras, olla hästi selline puhh-puhh! Aga mul läheb vihatuju ruttu üle. Mõtlen ikka, et ah, mis seal nii väga! Mina elan edasi ja ongi jälle rõõmus meel. Aga eks neid hetki ikka tuleb vahel. Nagu see meil käib, paljud on kadedad, mõnele kindlasti ei meeldi, mida sa teed. Ja mul on see tunne ka, et mina olen see põhiline töötegija! Näen ikka kõvasti vaeva ja teised keegi midagi ei tee – see on vist ka väga levinud eestlaste tunne. (Naerab laginal.)

Ma arvan, et see hoiab ka inimese värske ja õnnelikuna, kui ta lubab endal olla natuke lapsemeelne.

Merle suplushooaeg kestab maist septembrini. / Sander Ilvest

-Lapsemeelselt rõõmus olla – see vajab julgust. Norm näeb ju ette olla tähtis ja tõsine, asjalik ja tubli. Nii tuleb kogemata kaasa ka külmus ja tuimus.

Kui kuulata arutlusi tänapäeva teemadel, siis tundub, et kõik jutuvestjad tahavad paista väga targad niimoodi, et kasutavad võõrsõnu ja on igaks juhuks puised. Aga kui sul iga teine sõna on välismaine laensõna, siis sa ei anna ju oma mõtet edasi. Kellele sa seda siis räägid? Ma olen ka ülikoolis käinud, aga tarkus pole targutada, vaid osata olulisi mõtteid lihtsate sõnadega edasi anda.

-Paljud ei tea, et oled multitalent, et sinu elus on päris mitmest teemast kokku pandud pusle.

Jah, need on põhiliselt kaks eluala. Esiteks käsitöökirg ja Vene tänava käsitöökauplus Rewill, mis on edukalt tegutsenud juba üle 20 aasta. Teiseks muusika ja laulmine eri kollektiivides: Laine, Viru Trio, Soov. Mõlemal alal olen ma suutnud ennast realiseerida ja olen selle üle väga õnnelik.

Ja selle kõigega käib kaasas nii palju positiivset tagasisidet! Laval esinedes on publiku tänu väga oluline, käsitööst saab samuti palju rõõmu. Vahel tulevad kliendid, kes ostsid meilt 25 aastat tagasi Kihnu kampsuni troi, nüüd on see kulunud ja vaja uut, sest nii pikk garantii ongi. Kvaliteetne käsitöö kestab ju aastaid. Samuti on meil palju käsitöönukke ja muid asju, mis ostjaid rõõmustavad ja millest ka mina tunnen suurt rõõmu.

-Sa ei ole klassikaline käsitöömeister, vaid ikka ärisoonega. Ja see pole kaugeltki kerge.

No muidugi, see on pidev tegelemine, et kõik toimiks. Ja väike võitlus käib ka, sest käsitöömaailmas lõpevad samuti ideed ja kui meie midagi originaalset valmistame, siis keegi kohe kopeerib selle.

Armastan ka ise kududa, olen omandanud eri käsitööoskusi. Kui lapsed olid väiksed, õmblesin ja kudusin neile suure osa rõivastest.

Kunagi pole nii, et ma lihtsalt istun ja koon. Ikka teen mitut asja korraga: loen vardal silmi ja samal ajal võin telerit vaadata või mõnusalt juttu puhuda. Eriti meeldib aga kudumise kõrval uusi plaane teha. Ja sealt tulevad ainult suured plaanid! See teadmine, et oskan paljut teha, saan alati ise hakkama, on väga kõva!

Kui sa vaatad enda sisse, saad kohe selgeks, mida oskad, mille suunas sind tõmbab. Siis teed, mida tahad, ja teed rõõmuga. Pole vaja end kitsa raja peale kinni panna, tarvis on vaheldust, siis on elu põnev!

-Inimesi eelistatakse ikka ühte purki panna, et oleks lihtsam mõista. Aga ükski inimene ei mahu tegelikult pisikesse purki. Elu muutub kogu aeg ja kui tahad oma ühest tahust kinni hoida, jääb areng seisma. Sina ei lase kunagi nii juhtuda!

Asi on inimeste enda laiskuses ka. Liiga paljud ei tee. Nad kardavad ja jätavad oma unistused lihtsalt unistuseks.

Ma usun, et palju loeb ka kasvatus. Vanemate peamine ülesanne on anda lapsele sisemine kindlus ja eneseusk, et sa oledki võimeline kõigeks! Sa pead lapsi nägema ja tegutsema ergutama, mitte tagasi hoidma ja keelama.

Meil on kaks tütart, 36-aastane Maria ja 32-aastane Liisa. Liisal on kaks poega, Albert ja Valter. Maria on maailmakodanik, kes on juba pool maailma läbi reisinud ja minu meelest tõeline reisisõltlane. Mõlemad tütred on väga tublid ja töökad, olen nende üle uhke!

Ammustel aegadel oli meil tegemist ühe kohtulooga ja peret kimbutasid ka terviseprobleemid. Siis ütlesin küll mehele, et nüüd on kindel: üks õpib juristiks ja teine arstiks. Siis on elu kindlustatud. Aga kumbki pole seda teed läinud. Noorem tütar astus küll arstiteaduskonda sisse, aga valis ikkagi geenitehnoloogia. Maria õpitud eriala on niivõrd põnev – Aasia kultuuriloo jaapani suund. Ta räägib jaapani keelt, on üle kümne korra Jaapanis käinud, aga on omandanud ka kokakutse ja peab Tallinnas sushi-kohta. Hiljuti sai korraga mitu koostööpakkumist maailma eri otstest, et sama suunda jätkata. Lubaski tulla jälle mõtlema minu juurde Muhusse. Ma imetlen oma lapsi, et nad igapäevategevuste kõrvalt viitsivad ja jaksavad kogu aeg edasi õppida. Ise kiidan ja turgutan ennast vahel: küll ma olen toredad lapsed üles kasvatanud!

-Kas kumbki lastest lavale ei kippunud? Selline eeskuju oli ju kõige lähemal, ema ja isa päevast päeva areenil.

Ma isegi unistasin sellest, aga neil puudub vastav geen. Liisa elukaaslane küll tegeleb muusikaga, päris tore loominguline üksus – DVPH. Liisa ka tema kõrvalt keerutab vahel plaate, nii et päris kaugel ta sellest maailmast ei ole. Helistame lastega iga päev, aga mingid asjad jäävad kogu aeg rääkimata! Aga mäletad, kuidas kunagi oli? Tahtsid kellegagi rääkida, läksid telefoniputkasse ja vahel ootasid isegi järjekorras.

-Olete mehega mõlemad artistid – kuidas teil õnnestus leida lavaelu kõrvalt aega laste jaoks?

Lapsed tulevad, kui on õige aeg, ja laste puudumiseks ei ole ühtki põhjust! Kunagi arvas Viru varietee juht, et pole õige aeg lapsi saada, tuleb lavale pühenduda. Sind on sinna vaja! No jabur ju – esined küll Tallinna esindusvarietees, aga keegi pole asendamatu. Mis see on siis: esined publikule, kes võtab saalis viina, ja sellepärast ei tohi sina nüüd last saada?! Ühel hetkel on su lavakarjäär võib-olla läbi, siis pole last ega üldse mitte kedagi. Mina olen väga rahul, et minu juurde tulid need lapsed. Olen seda meelt, et lapsed ise valivad ja tulevad siis, kui nemad tahavad.

-Naise elus on kõik ju korraga: parimad aastad karjääris, flirtimise ja säramise, pere loomise ja enese avastamise aeg. Kui jätad ühe kõrvale või lükkad edasi, siis ongi õige aeg möödas...

Ongi korraga! Ja kes teeb, see kõike jõuab ka! Ma ei tunne küll, et oleksin millestki ilma jäänud, kõik etapid on läbitud! Ja ilma nende aastateta poleks ma täna see, kes ma olen... Ma ei kahetse midagi ja vaatan ikka tulevikku.

-Kuidas sa kõik siiski nii edukalt kokku panid?

Eks see oli vahel ikka suur kombineerimine. Laulsin kahes varietees: Olümpias ja Virus. Virus osalesin mitmes numbris, Olümpias oli vahel vaja laulda vaid üks laul. Programmid algasid mõlemal pool umbes samal ajal ja töö käis kuus korda nädalas, aga kuna puhkepäevad olid nihkes, siis igal nädalapäeval! Mäletan, kuidas ma oma tomatipunase Žiguliga tööle sõitsin. Tegin juba kodus lavameigi, et olla võimalikult vähe aega laste juurest ära. Vahel oli ämm meie juures, vahel sõbranna kõrvalmajast, vahel naabritädi. Tegin Viru varietee laval showʼ ära, viskasin kostüümi maha ja kihutasin autoga Olümpiasse! Tegin seal oma etteaste, igavene eksklusiivne Agu Pildi tehtud kostüüm oli veel – sukavarrastest krae, et kenasti püsti seisaks. Tegin ära, riidest lahti ja tagasi Virusse – teine osa! Nii minuti pealt. Õnneks oli see karm vene värk, et kõik algas alati täpselt – ei mingit venitamist.

Riho mängis samuti Olümpias, vahel käis eri bändidega ringreisidel Venemaal… Ega see aeg kerge olnud. Aga mul on üks hea deviis: kõik möödub!

- Kõike saab alati lahendada, kui on olemas tahtmine teha.

Jah, olen täpselt seda meelt. Tuleb improviseerida... Kui polnud last kuhugi hoiule anda, võtsin väikese Maria ka Virusse proovidesse kaasa. Hüppas seal artistide vahel ringi, tundis ennast väga hästi ja viskas nalja. Keegi ei pannud pahaks.

Eks lastega on olnud muret ja ka rõõmu, nagu ikka.. aga suured lapsed võivad ka vahel üllatada. Ükskord istusime siin Muhus ümber laua, kogu perekond oli koos ja lapsed ütlesid mulle, et emme, me oleme nii rõõmsad, et teie issiga olete meid nii hästi kasvatanud! Siis hakkasid lahkama, et alates korralikest lauakommetest kuni enesetundeni välja, hea on maailmas hakkama saada.

Võimalus tunda end osana loodusest toetab ja laeb Merlet. / Sander Ilvest

-Lähme nüüd sinu elu kõike nähtavama osa kallale. Laine on ilmselt sinu tuntuim bänd pikkade aastate jooksul. Kuidas sa sinna sattusid?

Eks kõik tüdrukud ju tahavad saada näitlejaks või lauljaks. Mina ka, lapsest peale juba käisin vanaema aias ringi, hüppenööri ots nagu mikrofon käes ja saba taga vedelemas, kujutasin ette, kuidas olen kusagil laval. Ja perepidudel ikka laulsin või mängisin akordioni.

Keskkooli ajal astusin Kreuksi kultuuripalee estraadistuudiosse, nüüd on see Mustpeade Maja. Esimene esinemine toimus Laial tänaval valimisjaoskonnas, olin viinerite ja muu defitsiidi kõrval üks ahvatlusi, et inimesi valimiskastide juurde meelitada. Hiljem liikusin edasi filharmoonia estraadistuudiosse ja sealt katsetega ansamblisse Laine.

-Kas toonased konkursid olid nagu tänapäeva superstaarisaate eelvoorud, et meeletu hulk rahvast tuleb kokku, kõigil suured unistused ja ambitsioonid?

No ikka! Laine oli ju väga ahvatlev töökoht, tollane Eesti NSV esindusansambel. Käis esinemas ka välismaal, mis siis oli tavakodanikule kättesaamatu. Konkursile kogunes alati vähemalt 150 tüdrukut, nõuded olid kõrged: pidid oskama laulda ja tantsida, soovitavalt olema pikka kasvu ja sihvakas. Pidid olema väga eeskujulik igas mõttes. Aga mina olin tollal täitsa juhuslikult saanud endale viieteistkümneaastasena selle eluaegse soengustiili. Enne olid mul langevad lainetes juuksed nagu Lydia Koidulal, siis tuli moodi prantsuse poisipea ja pärast seda läks kšššš! mikrofoniks. Olen sellega väga rahul, kõik naturaalne on ilus ja ma ei vaja rulle, keemilisi lokke ega muid abivahendeid.

Mäletan, kuidas läksin sinna konkursile. Mul oli dermatiinist miniseelik ja sukksaapad – oi, ma olin tegija! Aga eks ma ikka tekitasin tormi veeklaasis, sest tol ajal oli Eesti estraadilavadel kombeks, et kõik naised kandsid parukat. Mina keeldusin sellest, jätsin oma juuksed ja kõigil tuli sellega leppida. Ma ei tee midagi, mis mulle ei sobi.

Mis seal salata – Laine oli ikka elukool! Kogu see drill, lauluproovid, tantsutunnid, võimlemine. Noored inimesed, vahel ikka tahtsid pidu panna, aga mine siis kell kümme hommikul ja hakka kohe higistama ja stange najal jalatõsteid sooritama. Õudne, kui palju me tööd tegime, aga see tasub tänase päevani ennast ära. Ühes Laine kavas oli number, kus me ainult tantsisime, ei teinud suudki lahti. Aga uhke oli vaadata, meil olid liibuvad nahkkostüümid, muidugi mingist jubedast dermatiinist, mis oli nii umbne, et võtsid ära, siis haisesid kõik.

-Kui pikalt Laine juba su elus on?

Kandideerisin ansamblisse 1975. aastal, olin siis just saanud 18 ja keskkooli lõpetamas. Seega olen seal laulnud juba 42 aastat – august ongi minu töö alguse kuu! Vahepeal oli meil paus, uuesti tulime kokku 1998.

Aga hoolimata sellest, et Laine oli väga populaarne, tegin samal 1975. aasta suvel sisseastumiseksamid ka pedasse (Tallinna Ülikool – toim) kultuurhariduse erialale. Tundsin, et ma lihtsalt pean edasi õppima! Ega ma ei usaldanud Lainet ka, linna peal liikusid igasugused kuulujutud ansambli madalast moraalist ja tihti toimuvatest konkurssidest. Aga elu näitas, et oli väga tore ja ühtehoidev kollektiiv ja kuulujuttudel polnud ka alust.

Kui ma tagantjärele mõtlen, siis ülikool oli mu kinnisidee, kuigi ligi üheksa kuud aastas reisisin Lainega ringi. Kui ma vaataks kedagi, kes sama sammu astuks, siis mõtleksin küll, et see ei ole võimalik! Aga mina alustasin lauljakarjääri ja lõpetasin selle kõrvalt nelja aastaga ülikooli.

-Teadmised annavad tugeva positsiooni, siis pole sa artistina ka mänedžeride lükata-tõmmata, vaid tunned kogu seda maailma põhjani välja ja saad vajadusel ise hakkama.

Õppimise peamine kasu lisaks uutele teadmistele on see, et sa oskad eraldada olulist ebaolulisest. Ei takerdu pisiasjadesse, vaid suudad näha suuremat pilti.

Ei saa öelda, et oleksin ülikoolist kuidagi niisama läbi saanud. Kui teised nautisid noorust ja vaba aega ning pidutsesid, siis mina õppisin hotellitoas. Tol ajal polnud ju internetti, tuli ise raamatukokku kohale marssida, materjalid saada. Mul oli väga tore kursus, saame nüüdki vahel kokku ja meenutame vanu aegu. Ma olen väga tänulik selle aja eest!

-Peale Laine on su artistielus Viru Trio.

Kui sündis esimene tütar, siis ei olnud enam võimalik Laine ridades gastrollidel käia ja tuli ansamblist eemale astuda. Nii juhtus ka teiste naislauljatega. Kohtusime taas Viru varietees ja alustasime ansamblina Viru Trio. See oli tore aeg. Salvestasime palju laule ja nüüd, paar aastat tagasi, 2015, andsime välja CD «Tahan olla veel moes», kus on kõik meie salvestised 80ndatest-90ndatest.

Seal olime Laine seltskonnaga jälle koos, Krista Grinbergs-Raigla ja Sirje Põllu, mu mees Riho valis repertuaari. Laine oli lihtsakoelisem, estraadilikum, aga sel perioodil õppisime moodsalt laulma – minu arvates just andis just see baasi, et suudame tänaseni laval olla ja rahvale rõõmu ja energiat pakkuda! Ega meie ei juurdle, et oo, me oleme nii energilised. Me lihtsalt olemegi sellised ja meil on laval nii paganama äge olla, et see haarab publiku ka kaasa.

-Sul on veel kolmaski populaarne punt – Soov.

Ansambel Soov pakub mulle toredat vaheldust. Saan siin ka täiesti teistsuguseid laule laulda. Algas kõik sellest, et Toivo Asmer helistas mulle ja pakkus üht laulu, pealkiri oli «Soov». Täiesti ootamatult osutus see ülipopulaarseks, ja siit läks asi käima! Peeter Kaljuste kuulis seda laulu Elmari raadiost autos sõites ja helistas kohe stuudiosse, küsis kontakte. Nii emotsionaalselt tuligi: «Ma olen šokis, missugune võimas laul! Kas mina võiksin seda laulu produtseerida?» Mina naersin, et peale laulmise pole mina siin mingi tegija, las Toivo Asmer ise määrab, ja nii ta läks.

Vahel käin esinemas ka koos oma abikaasaga – tema mängib kitarri, olemegi Merle ja Riho ja teeme hingele asju. Riho on ju meie Laine muusikaline juht ka, valib lood, teeb fonod, tegeleb meiega.

Kui mul 2015. aastal ilmus esimene sooloplaat «Ah, las olla», siis Riho toetas mind vägagi selle mõtte juures ja mitmes laulus on ka tema kitarripartiid.

Me teeme palju asju koos ja õnne võti on see, et kui sul on partner, kes suudab sind kogu aeg naerma ajada, siis midagi muud ei ole vajagi!

Kuidas te Rihoga üldse kokku saite?

Tööpostil ikka. Mina olin Laines, kui 1977 vahetati kogu bänd välja, Riho mängis enne Fixis ja rokkpuntides. Eks siis hakkas meie vahel vaikselt susisema. Ansamblis olid ju enamikus noored, tulime ühiselt väljasõidult pundiga, bussi pealt maha ja kõik läksid edasi Virusse pittu! Vanurid, nii umbes 25-aastased, need läksid muidugi koju.

-Nii Eestis kui ka mujal maailmas on nii pikalt koos olnud õnnelik paar nagu teie üsna haruldane.

Abielu üle võib pikalt filosofeerida, aga see on väga keeruline üksus! Paljud arvavad, et kui on suur armastus, siis sellest piisabki, aga ei piisa. Tegelikult pole ju võimalik, et kaks inimest on täpselt samasugused ja kõik sobib. Meie oleme ka vastandpoolused: mina olen see action-inimene ja Riho on rahulik. Tuleb lihtsalt teinekord suu kinni hoida, kui midagi ei meeldi. Mõelda, et kõik möödub.

Sellist hetke meil pole küll kunagi olnud, et ei tahaks koos olla. Sel ajal, kui meie abiellusime, abielud kestsidki kaua. Praegu minnakse väga kergekäeliselt lahku. Igast pisiasjast võib tulla tüli, mis paisub üha suuremaks, ja lõpuks minnaksegi lahku. Ja millest siis asi algas? Mingist mõttetust asjast, et tass on pesemata või küüneviil vedeleb laua peal…

Meie oleme ammu selgeks teinud, et pisiasjade peale ei tasu üldse ressurssi raisata. See ei muuda mitte midagi! Need pole ju ometi asjad, mis teist inimest kuidagi iseloomustaks või tema üldist olemust muudaks.

-Mitu aastat te olete koos olnud?

Järgmise aasta 19. mail saab 40 aastat. Aga enne abielu olime üle aasta koos, eks proovisime, kas saame hakkama. Aastatega kiindumus muudkui suureneb, aina rohkem vajame teineteist. Nii hea on kahekesi olla, lapsed on juba kodust läinud. Kõik, mida me teeme või plaanime, on alati selle mõttega, et saaks seal koos olla.

Abielus on väga tähtis huumorimeel – vastastikune tögamine ja igapäevane naljategemine, ma ei kujuta ette elu ilma selleta. Minu mees on selles ikka tõeline maailmameister!

Kui tunne on õige, siis sul ei ole enam pilku teiste jaoks. Aga kui sisetunnet ei kuula, siis süda endiselt otsib. On ka neid, kes väidavad, et armastus ei saagi nii kaua kesta ja et varem või hiljem tuleb võtta järgmine! Aga mina nii ei arva – igas inimesest on lõputult uusi tahke, mida avastad. Iseendastki ei saa elu jooksul kõike teada!

Riho on Merle arvates naljategemise maailmameister. / Sander Ilvest

Tagasi üles