Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mehe valgustav unenägu: ma jooksen, et paljast naiseihu nähes süda üles ei ütleks...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Kirjutan ühest unenäost, mis aitas mul leida vastust ühele küsimusele, millele ma pole suutnud lühidalt ja korrektselt kunagi vastata. Kuidagi imelik tunne on sees, kui küsitakse, et miks sa spordid nagu mingi naga või segane, justkui tahaks olümpiale pääseda ning, vähe sellest, ma pole ka nö harrastusportlane, st võistlemas käin harva, sest mulle pole seda vaja, see pole minu eesnärk naabrimehele ära teha – jooksen suisa tühja!

Ah et mis vastan? Teen tervisesporti selle kõige otsesemas tähenduses: füüsiline pingutus – mis tihti ka kõrvaltvaatajale ülepingutatult ränk – on vaimse tervise huvides... Hakkab peale! Juba läheb segaseks, sest kord küsiti, et kas oled end hulluks jooksnud, vastasin, et jooksen ikka selleks, et mitte hulluks minna – risti vastupidi! Ma teenin raha vaimse tööga ja ma ei suuda seda teha, kui endale füüsilist koormust tasakaaluks ei anna – aju ei taastu järgmise päeva pingutuseks ära. Ja siin ei aita mingi kerge loivav jalutuskäik, mulle on sellest vähe, ma pean tegema suhteliselt tugeva sportlik-füüsilise soorituse ja olen lihtsalt sattunud lapsepõlvest peale jooksmise juurde.

Mõned sõidavad ratast, mõni ujub, mõni rassib jõusaalis või taob poksikotti – saan nendest aru ja ka sellest, kui nad jooksust suurt ei pea. See ongi igaühe enda egoistlik isiklik kaif ja ma oleksin eriti rumal, kui ütleksin, et mina naudin jooksu rohkem, kui teine mees kangi rebides ja tõstes. Nii see on. Kui veel hakkan rääkima sellest, et ma olen loomu ja närvikava poolest selline, nagu me kõik olime siis, kui pidime mammutit taga ajama, et süüa saada või tema eest ära jooksma, et ellu jääda, siis läheb asi hapuks: näen mõistmatuid nägusid. No mis füüsiline agressiivsus «mammutiajast» minu sees on, mis vajab iga päev mahalaadimist?! Siis ei jää muud üle, kui kohmetult kaduda, et mitte veel rohkem end sisse mässida ja võimalikku vihastumist vältida: teen seda kõike õilsa eesmärgi nimel, aga aru päritakse minult, justkui oleksin kõrgemat sorti juhmlane.

Nüüd see unenägu, mis on ikka päris konkreetne ja terav ning siin ongi kogu iva sees. Oletades, et kõik, kes praegu loevad ja minult sama asja – mille jaoks ma ikkagi nii palju sporti teen? – küsivad, saavad vastuse.

Uni

Teen silmad lahti ja ehmatan: olen haiglas voodis lapiti ning liigutada ei saa. Silmad selginevad ja keegi on minu kohal justkui jumalus ja see on... Margus Viigimaa! Tuntud südamespetsialist ja tervislike eluviiside propageerija igal sammul ja ka sammude vahepeal. Siis tundub doktor üldse mingi põrguvürstina, kes hakkab kohe mulle karistust määrama, milleks on sõnavõtt:

«Olen teis pettunud! Jätsite regulaarse sportimise ja südamele koormuse andmise pooleli, jah?! Mis teil juhtus, kas luud olid pooleks või vaimupimedus silmis või õues maailmalõpuorkaan? Ei, lihtsalt ei viitsinud, muutusite pussy’ks! Teate, te olete veel magedam vennike, kui need, kes end rämpstoidust haigeks söövad, invaliidideks istuvad või lolliks või maksatuks joovad! Jah, lapime teid kuidagi kokku, aga eks see üks ersatsvärk ole; ja naistest hoidke eemale, see logu ja igalpoolt visisev pump – teie süda, võib lihtsalt palja naiseihu nägemisest edaspidisest koostööst loobuda. Seisma jääda. Ja siis olete ühinenud kõikide nende lodevate kujudega, kes konstanteerivad: seisab küll ja korralikult, aga mitte see, mis vaja.»

Ärkan, külm higi otsaees, hea meel, et see uni oli ja kõik on selge. Väga selge. Ei ole luud pooleks, hull ka vist mitte ja jooksu segavat tornaadot pole. Tore. Küll on hea, et see oli uni. Uhhh...

Tagasi üles