Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Polüarmastaja kolumn: vastused kõige levinumatele küsimustele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Meie uus kolumnist, kes on oma suhte nimetanud eetiliseks mittemonogaamiaks, vastab kõige enam levinud küsimustele polüamooria ja oma elu kohta.

Kas sa oled alati selline olnud? Ma arvan, et olen küll. Tagantjärele on hea tark olla, aga kõik mu monogaamsed suhted on lõppenud sellega, et ma olen meest petnud. Kusjuures ma ei ole seda kunagi varjanud, ma mäletan selgelt kuidas ma läksin pärast esimest korda koju, ütlesin elukaaslasele, et nüüd juhtus nii ja tema otsustas, et oleme edasi koos. Aga ma tegin talle ikkagi väga haiget ja see suhe läks katki, millest mul on tagantjärele väga kahju. Seega õppisin, et kui sellised soovid on, siis on targem rääkida neist enne, kui pärast. Lisaks oli mul oma abielu kõrvalt (jah, mul on piinlik ja ma tegin oma ekskaasale väga haiget) kõrvalsuhe ühe väga toreda… abielupaariga. Neil oli vaba suhe ja nad olid koos nii õnnelikud, et võtan neid siiani eeskujuks, kuidas olla oma kaaslasega piisavalt koos ja samas anda talle piisavalt ruumi ja vabadust.

Kas teil elukaaslasega on sarnased arusaamad või oli selline suhe ühe poole soov? Meil vedas ja me mõlemad arvame asjadest põhimõtteliselt ühte moodi. On teatud erinevusi, millest me oleme rääkinud ja mida üritame teise poole puhul aktsepteerida – näiteks tahan mina tema teistest suhetest teada oluliselt rohkem, kui tema minu omadest. Seega tema püüab rääkida rohkem ja mina vähem.

Mis saab siis, kui ühele meeldib üks suhtevorm ja teisele teine? Suhtevorm pole ainus põhimõtteline erinevus, mis kahel kokku saanud inimesel esile kerkida võib. Võib-olla üks tahab lapsi ja teine mitte. Võib-olla üks on kristlane ja teine mitte. Võib-olla kandideerib üks ühe erakonna ja teine teise erakonna nimistus. Märksõnadeks on ikkagi 1) teadlik olemine oma enda vajadustest, kas see erinevus on põhimõtteline dealbreaker või on võimalik jõuda mingile kompromissile ja 2) jõudmine kompromissile. Kompromissina võib ette tulla ka lahendust, kus ühel partneril on mitu partnerit ja teine on monogaamne.

Jah, ma armastan oma meest. Võrdlen seda hästi tihti laste armastamisega – see, et mulle sünnib teine, kolmas või neljas laps ei tähenda, et ma armastaks neid vähem kui esimest, teist või kolmandat. Armastus ei ole suurus, millel on piirid. Armastus kasvab.

Jah, ma olen armukade. Ma arvasin, et ma ei ole, sest ma polnud seda tunnet tundnud enne kolmekümnendat eluaastat, aga hiljuti oli mu elukaaslasel üks suhe, mis mind täiesti kohutavalt endast välja viis. Armukadedust on väga lihtne kanaliseerida inimesele, kes selle põhjustab. «Vastik mõrd, tahab mu meest!» oli mõte, mida minagi mõtlesin. Erinevalt monogaamsest suhtest tuleb aga mittemonogaamses suhtes minna sellest esmasest reaktsioonist kaugemale ja mõelda miks? Miks ma niimoodi tunnen? Mis on see, millest ma tegelikult kardan ilma jääda? Nii et asja uurides leidsin ma, et tegelikult pole probleem mitte «vastikus mõrras», vaid selles, et mul ei ole oma kaaslasega olnud piisavalt kvaliteetaega ja meie suhtes olid muud mõrad, mille lappimisega tuli tegeleda.

Ei, meie lapsed ei tea. Mitte seetõttu, et ma oma eluviisi häbeneks, vaid seetõttu, et minu meelest ei ole nad (noorem kooliiga) veel küpsed selle lõpuni mõistmiseks. Ma ei valeta neile. On täiesti okei, et emal ja isal on sõpru, kellega väljas käiakse. Meie tutvusringkonnas on ka täiesti mõistetav see, et vastassoost sõpru kallistatakse. Kaugemale ma laste nähes ei lähe aga paljud mu sõpradest on ka neile toredad onud ja tädid, kelle seltskonda nad ootavad ja kelle lastega nad mängivad.

Jah, ilma lasteta on sellise elukorraldusega kergem. Samas ei ole lapsed takistuseks ja ka laste arengule on kasulik, kui neil on ümber meeldivatest ja vastutustundlikest täiskasvanutest koosnev suhtevõrgustik.

Ei, me ei korralda orgiaid. Ma ei ole mittemonogaamses suhtes seksi pärast, mulle meeldivad inimesed ja mulle meeldib vabadus. Ühtlasi – ei, kõik polüamoorsed inimesed ei ole automaatselt biseksuaalsed. Küll aga on meie hulgas palju sapioseksuaale, nagu ma isegi – ehk siis lihtsamalt öeldes näen ma kõigepealt inimest ja alles seejärel tema välimust või sugu.

Minu jaoks kõige keerulisem teema. Jah, ka mittemonogaamses suhtes on võimalik petta ja pettuda. See, kust läheb petmise piir, on erinev ka igas monogaamses suhtes. Mõelge selle peale. Mul on sõbranna, kellel ei tohi olla ühtegi meessoost sõpra. Juba meessoost isikuga teatris käimine oleks petmine. Siis on mul sõbranna, kes tohib teiste meestega suudelda, aga sealt kaugemale minna ei või. Siis on… saate isegi aru. Ühine joon kõigi nende lugude puhul on omavaheline kokkulepe. Mittemonogaamses suhtes peavad kokkulepped olema täpsemalt sõnastatud. Mitte «ära tee mulle haiget», vaid «helista mulle enne kella 12, kui sa kavatsed ööseks ära jääda».

Ei, me ei ela koos sunniviisiliselt ja sellepärast, et peab. Kindlasti mitte. Minu elukaaslane on minu jaoks inimene number üks. Ta on mu parim sõber ja täiesti kindlasti see mees, kelle kõrval ma tahan vanaks saada. Tema olemasolu hommikuti paneb mu naeratama ja pole olemas maailmas paremat asja, kui õhtul tema kõrval uinumine. Pange nüüd tähele, et ma räägin sellist juttu ajal, kui me oleme aastaid koos olnud ja meil on lapsed, pangalaen, terviseprobleemid ja kõik need muud asjad, mille pärast osad paarid lahku kasvavad. Me ei saa lahku kasvada, sest meil on algusest peale kokkulepe – meil on sarnased juured, me kasvame koos aga samal ajal ei väändu me üksteise ümber muutudes lämmatavaks, vaid kasvame paralleelselt ja teineteist toetades.

Sellest rääkides: kui pikad need kõrvalsuhted tavaliselt on? See võib varieeruda 20 minutist 20 aastani. Mingisugust «keskmist» on siin väga raske välja tuua. Polüamoorias armastatakse öelda, et suhted ei lõpe – need muutuvad. Samavõrra kallis ja väärtuslik on kaugsuhe inimesega, keda näed kord aastas või inimesega, kellega sa koos elad. Samuti ei saa öelda, et üks kaaslane oleks teisest rohkem või vähem tähtis või parem – igaüks neist täidab erinevat rolli ja erinevaid vajadusi. Muide, on ka selliseid suhteid, kus koos elavad kolm inimest. Noh, et Kati ja Mati on omavahel suhtes ja siis on veel Juta, kes on suhtes nii Kati kui ka Matiga.

Kui parajasti on suur armumine peal, kas siis elukaaslane ei jää tähelepanust selle võrra ilma? Nii ja naa. See, et armumise alguses on need tunded kõige tugevamad ja see inimene on esimene mõte ärgates ja viimane mõte magama jäädes ja 31-aastasest ratsionaalselt ajust saab 13-aastane hüperaktiivne teismeline… see pole vist kellelegi uudiseks. AGA see esialgne vaimustus kaob. Parimal juhul, kui suhtes on olemas kaasrõõm, siis on kaaslasel äge seda vasikavaimustust pealt vaadata. Natuke kehvemal juhul peab endale kordama, et see läheb üle. Ja juba mitmendat korda pean ütlema – kokkulepped ja nendest kinnipidamine on kõige olulisem. Minul isiklikult tekitab armumine sellise eufooria, et armastan ka oma püsikaaslast veel 50 korda rohkem kui tavaliselt.

Tagasi üles