Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Salapärane Salme annab nõu: mida teha, kui mees armastust ei taha avaldada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Salapärane Salme. Foto on illustratiivne. | FOTO: Mary Evans / Scanpix

Mees ei ütle, et ta sind armastab? Ema käib akna all luuramas? Mida teha? Olge mureta, kõigile teie küsimustele vastab Salapärane Salme! Inimhinge nõustaja, elukogemuse asjatundja ning meie usaldusväärne suhteekspert lahendab kõik teie probleemid!

Mu mees ei ole kunagi öelnud, et ta mind armastab. Me oleme varsti juba pool aastat koos, elame koos ja meil on väga tore. Mina tahaks talle seda kogu aeg öelda! Aga, noh, mul on nagu tunne, et tema peaks esimesena, ja siis hoian kogu aeg hambaid ristis. Mis tal viga on, Salme? Ma ju näost näen, kui sees ta minust on!

Oi, see Eesti mehe hing on nagu Dostojevski romaan – mitte midagi ei saa aru! Mulle on küll tavaliselt kosilased kohe esimesel kohtumisel igavest armastust vandunud, nii et silmist lendas selliseid sädemeid, et ma kartsin isa metsa põlema süttimist. Alguses oli kõik muidugi väga tore, aga ausalt öeldes tüütas selline sõnade loopimine pika peale ära.

Kui sa näo ja teo järgi saad aru, et oma elukaaslasele ikkagi korda lähed, siis äkki tasub need sõnad rahulikult ära oodata. Omal ajal oli autoostuloaga sama lugu, et küll käis närvidele, kui teda ei saanud, aga lõpuks seda magusam ta oli.

Muidugi on teine variant rahulikult enda suu esimesena lahti teha, sest kuuldavasti on nüüd naistel sama palju võimu ja julgust kui meestel. Mina suhtun muidugi sellesse feminismi asja kerge muigega, sest pole temas midagi uut. Peksis minu vanaema oma abikaasat enda takti järgi käima, sain mina oma mehest paremini traktoriroolis hakkama. Pigem on täitsa tore vahelduseks hoopis soorollid jälle õiget pidi pöörata ja lasta sellel enda arust tugevamal sool rüütlit mängida. Nii et, kui sa vähegi suudad, vala oma krussis närvid välja mõne võimalikult vägivaldse spordiala peale, ja lase oma mehel see julgus rahulikult kokku koguda. Pärast on asi ennast väärt küll.

Pidime sel nädalal sõbrannadega kolmekesi üle pika aja kokku saama ja korralikult veini jooma. Mul oli juba isegi kleit välja valitud ja õhtu ilusti vabaks tehtud, kui üks meie kambast hakkas viimasel hetkel rääkima, et tema ikka ei saa, sest tal pole lapsehoidjat. Nagu ta ei oleks kuu aega ette teadnud, et tänaseks on seda vaja!

Oh jummel, jah, see on üks hirmus lugu tõepoolest, kui sõbrannad hakkavad suvaliselt lapsi tegema ja sinuga üldse asju läbi ei aruta! Ega nemad siis selle peale ei tule, et sina oled poest oma raskelt teenitud raha eest hilpe kokku ostnud ja neid peegli ees selga sobitanud!

Ma ei hakka üldse küsima, miks seda titte isa juurde jätta ei saa, sest üksikemasid pidi tänapäeval olema rohkem kui augustikuus kukeseeni sousti sees. Ega siis ei olegi midagi imestada, küllap oli su sõbrannal ikka mingi plaan valmis – miks ta muidu teie kokkusaamisega üldse nõustus – aga see kukkus viimasel hetkel uppi. Väikeste lastega lihtsalt on juba nii, et midagi pole ette sada protsenti kindel, keegi kukub ikka pikali või jääb grippi või ei saa niisama und.

Kui minu poisid veel pisikesed olid, sai ka nendega ühtelugu pahandatud, sest nad kohe ei olnud sellega nõus, et ma nende juurest linna peale litutama läheksin. Mul vähemalt ämm aitas hoida, nii et mõnes mõttes oli kergem, aga sõbrannad ikka pahandasid. Ja tead, mida ma oleks sel hetkel kõige rohkem igatsenud? Et mõni nendest pahandajatest ennast kokku võtaks, poest pudeli magusamat kraami kaasa haaraks ja mulle hoopis ise külla tuleks. Lõpuks jäävad need lapsed ju ikka magama ja siis ongi hea daamide seltskonnas köögis istuda.

Mu vanemad elavad ainult paari bussipeatuse kaugusel ja see on tõeline õudusunenägu! Vahel lähen öösel kööki võileiba tegema ja näen, et ema täiesti «juhuslikult» jalutab mu akende alt mööda, endal kael üles vahtimisest kange. Juhuslikult! Kell pool üks öösel! Appi!

Ei, noh, eks mamma tahab vaadata, kas sa oled ikka kodus ja kas sa ikka ilusasti põõnad ja on seal voodis keegi veel. Kui ma vähegi saaksin, ei laseks enda poegasid ka silma alt välja, või äärmisel juhul käiks kolm korda päevas kontrollimas, et kas neil kõhud on ikka täis.

Saad aru, see laste saamise asi on üks hirmus punnitamine, ja pärast peab kaheksateist aastat järjest silmas pidama, et su põngerjad elus püsiksid. No ja kui need tibukesed lõpuks täisealiseks saavad, ei ole see midagi nii lihtne, et keerad aga oma ematunded kraanist kinni ja tegeled oma asjadega edasi.

Nüüd ei näe ju pooled vanainimesed enam telekat ka ja mis neil siis muud teha on, kui oma poegade ja tütarde akendest sisse vahtida. Ole parem õnnelik, et sul üldse ema on ja kutsu ta vahel sisse, mis ta seal õues vihma käes passib. Äkki siis mamma näeb, et sa tegeled keset ööd jumala normaalsete asjadega – nagu võileivasöömine – ja pole siin midagi uudishimutseda. Mine tea, pärast lähebki tal huvi üle ja järgmine kord jääb koju.

Tagasi üles