Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

SEIKLUSVIDEO! Hakkaks õige Tarzaniks?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mis tunne on püssikuulina tohutu hooga taevasse lennata?
  • Arter proovis Otepää Seikluspargi ronimisradu ja suuri õhulende.

Seiklust ja põnevust tahaks, aga riskida mitte? Ära muretse, see pole sugugi võimatu missioon! Just sinusugustele tüüpidele on loodud seikluspargid. Siin saab puulatvades turnida ja suuri õhulende teha ilma elu ohtu panemata. Arter käis asja uurimas Otepää seikluspargis.

«Oled sa valmis?» küsib Otepää seikluspargi instruktor Taivo Tigane. Ta on väga tõsise näoga ja keskendunud moega, nagu oleks meil siin miskit ohtlikku käimas.

«Muidugi!» hõikan muretult, sest mina ju ei tea, mis ees ootab! Parem ei mõtle ka, muidu võib-olla hakkakski hirmus.

Otepää Seikluspark. Katapuldil viimased rihmad kinni ja viuuu! püssikuulina taevasse. / Kristjan Teedema

Hetkeks jään siiski kahtlustavalt alla kõõritama. See maapind seal varvaste alla tundub kuidagi kole kaugel. Ma polegi nii väga kindel, et siit hüpata tahan…

«Kolm, kaks, üks…» Viuuu! Katapult lennutab mu meeletu jõuga kummide otsas taevasse. Ohooo, oli see alles pauk! Ja kes see niisugust kõrvulukustavat ürginimese kisa teeb, olen see tõesti mina?! Järgmine hetk on veel kõhedam: püssikuulina üles lendamisele järgneb vabalangemine. Ma lihtsalt kukun alla nagu kivi... aga mitte maani, vaid kummide otsas pendeldan kohe taas kõrgustesse. Järgmisel ülespõrkel viskan end saltosse. Sellise hullu hoo pealt on seda lihtne teha, inerts aitab kaasa. Teen kogemata poolteist täispööret, ja oh seda lusti ja rõõmu – järgmine noolesööst alla toimub juba pea ees. Appi! Adrenaliin läheb täiesti lakke ja huilgan nagu segane. On vast meelelahutusi inimestele välja mõeldud, et neid argielu letargiast välja raputada!

Huvitav, kas siin midagi untsu ka minna saab? Taevasse tulistatav inimene on ju kenasti rihmadega kinni ja kõik peaks kontrolli all olema. Siiski – tuleb hoida end hästi sirgena, et mitte selga vigastada, sest peale isiklike lihaste sind miski lennates ei toeta. «Keelt ka ei tohi hammaste vahele panna,» hoiatab instruktor. Mina ronin atraktsiooni otsast alla, suu kõrvuni ja energiatase laes. Midagi nii ägedat saab ikka haruharva teha! Ja terve seikluspargi jagu avastamisrõõmu on veel ees.

«Seikluspark ei ole lihtsalt ajaveetmise koht, see on aktiivne ja arendav tegevus, mille käigus teed trenni, ilma et seda tähelegi paneks,» selgitab üks Otepää seikluspargi eestvedajaid Tiimar Laine. «Kui me omal ajal esimestena Eestis selle idee veerema lükkasime, arvasid paljud, et me oleme hullud. Kes peaks omast vabast ajast tahtma puude otsas ronida? Kes peaks tahtma oma jõudu ja julgust proovile panna? Leidub ju piisavalt ka laisemaid lõbustusi… Aga tuli välja, et neid inimesi on oi kui palju!»

Vähe sellest, et rahvas üksmeelselt puude otsa kippus ja sealt rõõmsalt trossil alla sõitis, õige pea hakati nõudma lisa. Tahaks veel suuremaid õhulende! Veel suuremaid väljakutseid! Midagi niisugust, mis ikka tõsiselt pingutust pakuks. Eestlane ju katsumusi ei karda.

Kannatuste rada edasijõudnutele

«Kannatuste rada saigi püsti pandud sellepärast, et paljud tahtsid raskemat pingutust, millega ehk esimesel korral toime ei tulegi,» selgitab Tigane, üks raja loojatest. «Kõik meie muud rajad on tehtud tavaliste inimeste jaoks, kuid selle seiklusraja läbimine nõuab oluliselt rohkem kätejõudu ja osavust. See on tõsine väljakutse ka treenitud inimesele – selle raja läbijate protsent ei ole just väga kõrge. Kuigi üritajaid on.»

Kui paljud siis toime tulevad? Selgub, et iga kümnes ehk. Nii mõnigi tugev mees on pidanud alla vanduma ja vaid mõni üksik naine on asjaga hakkama saanud. Kõik see kütab muidugi huvi üles.

Kannatuste rada tutvustab meile Tiimari mäesuusatajast poeg Tormis Laine – üliosav ja heas vormis noormees. Kuidas see siis käib? Esmalt viiemeetrisest köiest üles. «See on esimene takistus, kui sellega hakkama ei saa, pole mõtet rajale minna,» muigab Taivo Tigane. Tormis ronib kribinal-krabinal üles nagu oravake. Siis ootavad õhus õõtsuvad redelipulgad ja ülespidi kalde all ahviraudtee, mis tuleb läbida üksnes käte jõul. Kuid kergemaks asi ei lähegi! Edasi tuleb karata ühelt lahtiselt köiejupilt teisele, kõndida trossil veereval tünnil ja turnida puulatvades nii, et turvatross on samal kõrgusel kui sinu käed-jalad. See olla paljude jaoks kõige kõhedam koht. «Eks me ikka iga päev toome siit mõne alla, kes kuhugi peatuma jääb. Lihtsalt ei jaksa või ei julge edasi minna,» viipab Tigane ootevalmis pikale redelile siinsamas puu najal. «Siin on vaja nii julgust, tahtejõudu kui ka füüsilist jõudu. Sellist asja ei ole, et tõused kontorilaua tagant püsti ja saad kohe hakkama. Kuid teisalt ongi siin hea oma vormi hinnata. Kui kannatuste raja ära teed, oled ikka väga heas vormis!» Kuulen, et suve jooksul toimuvad siin ka võistlused, kus sama rada koos muude takistustega saavad vapramad vennad läbida lausa aja peale.

Äsja kannatuste raja võiduka lõpuni jõudnud Tormis saab minult pika tunnustava pilgu. «Oh, ega mina ka esimene kord hakkama ei saanud,» ütleb ta tagasihoidlikult. «Ma ei pääsenud köiestki üles, järk-järgult treenid. Kui järele ei jäta, hakkab ka välja tulema.» Praegu kulub noorel sportlasel raja läbimiseks kuus minutit ja ta kasutab seda tõhusa treeninguna.

Mis siis ikka – proovin ise ka! Parasjagu sahistab sadada tihedat vihma, nagu Eestis tavaks. «Tegelikult vihm ronimist väga ei sega, ongi ruumi mõttes lahedam. Ainult osa asju võivad libedad olla, peab veidi ettevaatlikum olema,» teab Taivo. Suhteliselt peenike nailonköis on libe nagu vanakurat ja mina sealt üles ei saa. Tundub, nagu tahaksin kastmest läikivat spagetti köiena kasutada – no lihtsalt lupsab käte ja päkkade alt minema. Ah, pole hullu, ongi põhjust tagasi tulla ja uuesti üritada.

Ronimise ohud ja rõõmud

Kõik teised rajad aga kulgevad lusti ja lauluga. Ronida on lihtsalt nii tore! Vana hea puu otsa ronimine ja oksaga alla sõitmine, mida lapsepõlves ohtralt harrastatud sai, on hulga ohtlikumad alad kui seikluspargi retked. Sa võid puulatvades mistahes tükke teha – kui oled turvatrossi küljes kenasti kinni, siis alla ei saja. Hea kindel tunne. Samas, keha seda ei tea, mistõttu on reaktsioonid ja emotsioonid sama intensiivsed nagu tõelises riskiolukorras. Vabalangemisel ja kukkumisel saad kõik adrenaliinilaksud kirja, kuid ei pane oma elu ohtu.

Minironija testib koos instruktor Taivo Tigasega kui hästi julgestusrihmad peavad. Väga hästi! Ole vaid tubli ja kinnita korralikult karabiine, siis ei juhtu midagi. / Kristjan Teedema

«Rahustuseks nendele lapsevanematele, kes kardavad, et seiklusradade läbimine on väga ohtlik. Ei – kui kinnitame karabiine kogu aeg turvatrossi külge, on seiklusraja läbimine ohutum kui suures linnas tänava ületamine,» kinnitab Taivo Tigane. Lapsi muidugi tasub jälgida, sest seiklustuhinas võib karabiini kinnitamine ununeda ja siis on tõesti kuri karjas! 7–12 meetri kõrguselt allakukkumine kergete õnnetuste kilda kohe kuidagi ei liigituks. «Kui sa mõlemad karabiinid korraga lahti unustad ja tasakaalu kaotad, võivad tagajärjed ka fataalsed olla,» nendib Tiimar Laine. «Sellepärast on vältimatu sõlmida leping, et igaüks vastutab ise. Elu näitab, et siis on inimesed hoolikamad.»

Turvalisuse tagamiseks ronivad instruktorid igal hommikul ise kõik rajad läbi, et enne esimese külalise puu otsa lubamist kõike korralikult katsetada. Teada on juhtumeid, kus mõni pahatahtlik on öösel meelega mõnd trossi vigastanud, et juhuslikule inimesele õnnetust kaela tõmmata.

Otepää Seikluspargi on kasvu järgi kenasti paika pandud, kes kui raske raja peale ronima pääseb. Rõõmu ja eneseületust pakkuvaid väljakutseid jätkub nii õige pisikestele kui kõvadele spordimeestele. / Kristjan Teedema

Nii et kas ikka tasub nii kõrgele ronida? Lastele on vastavalt kasvule ja võimetele ka madalamad rajad, kus ronimisega turvaliselt tutvust teha. Ent kui tehnika juba selge ning julgestusnipid kenasti käpas, tasub julgus, jõud ja osavus samm-sammult üha enam proovile panna. Seikluspargis turnimine pakub kehale mitmekülgset, tasakaalustatud koormust. Treening kõige elulisemal ja loomulikumal moel! Ennast käte jõul üles vinnata või rippu lasta on ju palju normaalsem tegevus kui mingit kangi sikutada – palju seda viimast siis reaalses elus ette tuleb? Mida lähemal on trenn päriselule, seda parem minu meelest.

Kuna pea iga viimane kui pind ja samm talla alla liigub ning loksub, teevad korsetilihased kogu raja tublit tööd, et tasakaalu säilitada. Samuti on vaja mõelda: nii mõneski kohas on tarvis ka tehnikat. Instruktor on muidugi kõrval ja selgitab vajadusel, kuidas midagi teha.

Üle Linnamäe oru lendamine ei nõua füüsilist pingutust, kuid pakub väga kirgast elamust. / Kristjan Teedema

Üle oru hopp!

Kui rajad pargis lähevad samm-sammult raskemaks, siis suured õhulennud on igaühele jõukohased. Pane end korralikult kinni, tõuka ja lenda – juhuuu! Puhas mõnu! Otepää seikluspargi pikad õhulennud üle Linnamäe oru on üles pandud tõusvas joones nagu rajadki – esimene lend on kõvasti lihtsam ja äratõuge madalam. Teiselt kaldalt tagasipöördumiseks tuleb juba veidi kõrgusekartusega tõtt vaadata. Kuid füüsilist pingutust atraktsioon ei nõua ja sobib elurõõmusüstiks tõesti igas vormis inimesele.

Viienda raja lõpus on suur ja uhke Tarzani hüpe: võtad köiest kinni ja kargad üle sügaviku eemale võrku. Turvatross on küljes, nii et midagi juhtuda ei saa, kuid hetkeks jään siiski kahtlustavalt alla kõõritama. See maapind seal varvaste alla tundub kuidagi kole kaugel. Ma polegi nii väga kindel, et siit hüpata tahan…. «Jaa, see on meil traditsiooniline istumise koht,» naerab instruktor Taivo all. «Selle platvormi peal on istumise rekord tund aega! Lihtsalt ei julgenud inimene hüpata.»

No sellist kannatust mul küll ei ole – kähku kandadega hoog sisse ja lendu! Tarzani hüpe on kõigis seiklusparkides rosin, sest väikese eneseületusega tuleb ju ikka topeltlõbu kaasa. Lendan hooga üle sügaviku, nii et unustan isegi kisa teha. Üllatavalt mõnus, lihtne ja sujuv, sopsti võrku ja kärmelt mööda aasu üles.

Tundub nii, et ronides ärkab inimese sees üles mingi ürgsem loom, kellele tavaelus eriti rakendust ei leia. Selline metsikum tüüp, kes teab, kuidas keha kasutada, keskenduda ja hakkama saada. Kuid kes ülearu palju ei mõtle. Aga eks meil kõigil, kroonilistel ülemõtlejatel, just seda vahel vaja olegi!

Ronides saad kontakti oma ürgsema minaga ja ei mõtle liiga palju. Aga eks meil kõigil, kroonilistel ülemõtlejatel, just seda vahel vaja olegi! / Kristjan Teedema

Eesti on seikluslusti täis!

Eesti on küll väike riik, kuid seiklusparke jagub siin igasse maakonda. EASi andmetel on meil umbes 35 seiklusparki, igaüks veidi omanäoline. Aktiivset ajaveetmisvõimalust ja julguse proovile panekut pakuvad kõik:

Otepää seikluspark, Alutaguse seikluspark, Viimsi seikluspark, Ronimisministeerium, Elva seikluspark, Leisi seiklusrada, Lontova seikluspark, Kiviõli seikluskeskus, Kiviõli kõrgseikluspark, K-Pargi seikluspark Kuressaares, Krati seikluspark, Madalseiklusrada Vargamäel, Mikumardi maaelu seikluspark, Muhu seikluspark, Nõmme seikluspark, Padise kuuse-benji, Pirita seikluspark, Pärnu seikluskeskus, Roosta seikluspark, Raudsilla seikluskeskus, Tartu seikluspark, Valgeranna seikluspark, Valma seikluspark, Zoo seikluspark ja paljud teised.

Tagasi üles