Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ilona Toots: vaimustuses Aleksei matkamehe instinktid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ilona, Aleksei ja Sass matkal | FOTO: Erakogu

Mingil ähmaselt meenuval eluhetkel jutustasin Sassile sellest, kuidas me Aleksei ja sõpradega verinoortena telgiga metsas käisime ja kui äge see oli olnud. Ja oligi laps nõiutud! Seiklusest metsas kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Sass nõudis näljase sääse järjekindlusega, et teda ka telgiga metsa veetaks. No heakene küll, miks mitte, aga kuidagi nii kaugele me ikka ei jõudnud, sest suvised reisid, kohtumised ja linnainimese laiskus tulid vahele.

Lõpuks kui sõber oma korraliku telgi koos magamiskottidega meile lausa koju kätte tõi, hakkas asi liikuma. «No Sass, homme läheme!» Malena kirtsutas ainult nina meie kutsele kaasa tulla ja siunas sääski, metsa, loomi ja jalgsi käimist, pealegi pidi öösel telki roomama rästik. Eksole.

Metsas RMK abiga

Kodumaine RMK on suurepärane abimees, kui niisama plärtsti metsa minna ei taha: ta ütleb sulle, kus tohib lõket teha, kus telkida, millised on matkarajad ja palju muud.

Valisime välja 60 km kaugusel asuva Nõmmeveski matkaraja, mis kulgeb kosest mööda, siksakitab metsas, aga haarab endasse ka soisema kandi ja laudteed, ning mis ei ole üle mõistuse pikk, et kolme-aastase Sassiga kõmpida.

Parkinud auto, avasime uksed. Milline mõnus männimets, milline vaikus ja lõhn – ahhh! Me polnud ainukesed: keegi püüdis kala ja mõned prouad jalutasid ringi. Küsisin viimastelt, kus täpselt see matkarada on ja ehkki kohalikud, kuulsid prouad sellest esimest korda. Samas teadsid nad soovitada läheduses suurepärast lõkke- ja telgiplatsi.

Seetõttu otsustasime esialgu jätta telgid ja muu krempli autosse ning minna matkarajaga tutvuma. Algus oli paljulubav: vahutav kosk, vanad veekanalid, massiivsed kivid ja sammaldunud nõlvad. Edasi minnes tervitas meid tõeline aasatihnik, ehkki mingi jalgrada siin oli.

Sass karjus meeleheitlikult, et me tigude peale ei astuks, aga ikkagi kõlas krõmps-krõmps igal sammul. Ühes kohas hargnes tee kaheks ja poisid läksid vasakule ja mina paremale. Peale mõningat pusimist leidsin eest totaalse padriku ja maha lükatud RMK teadetetahvli, millele keegi naljamees oli kraapinud: «Ja ongi kõik. Võite tagasi minna.»

Jooksin naerdes Alekseile ja Sassile järele, aga peagi selgus, et rada lihtsalt haihtus kuhugi mutta ja edasi minna me ei osanud. Rõõmsalt alustanud Aleksei torises kellegi tegemata töö üle ja me vantsisime pettunult tagasi. Siin sai ka Sassi ramm otsa, nii et mul oli au seda nihelevat jahukotti kaelas tassida.

Telkida oli mõnus

Otsustasime heita pilgu peale prouade poolt mainitud telkimispaigale ning mis sa kostad – täielik muinasjutt! Grillimiskoht, lauad istumiseks, hunnik halge lõkke tarbeks, majake vihma eest peitumiseks, prügikast ja oivaline ujumiskoht.

Kuna ilm oli hea ja me tulime ju telkima, siis lõime muidugi telgi püsti. Sass puges sinna kohe sisse, kooris end paljaks ja kutsus meid muudkui vaatama, kuidas ta telgis istub, seisab, kus ta riided või pall on, kust saab välja piiluda või mispidi ikka lukud käivad.

Aleksei oli kohe nii vaimustuses sellest kohast, et käis ja patsutas ja pildistas kõik paigad läbi. Temas tärkasid ammused matkamehe instinktid ja telk juba seisis, lõke koos vorstikestega prõksus ning laud oli kaetud, külmas karastavas jõevees supluski tehtud.

Sassi kõht lõkkel küpsetatud vahukommidest täis tuubitud – prantsatas Aleksei istuma ja koukis õnnelikult kotist õllepurgi välja: «Vaat see on alles elu!»

Päike hakkas oma päevaringi lõpetama, nii et peagi pidi lõke jääma meie ainsaks valgusallikaks. Kusagil metsatuka taga oli veel üks samasugune paik, kuhu kolm ratturit end ööseks parkisid. Jagasime nendega sõbralikelt tikke ja vorstikesi ning valmistusime kosutavaks uneks puhtas rohelises Eestimaa metsas viiest sipelgapesast ümbritsetuna.

Sass oli päeva jooksul nii palju elevust kogenud, et juba kell 22 magusalt oma magamiskotis norisema hakkas. Me libistasime veini, rääkisime tulevikuplaanidest ja ei pidanud üldse sääskede pärast muretsema. Lõpuks murdis uni ka meid…

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles