Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

VIDEO: Seikleja – diagnoos, lõbu või lollus?

Mida seiklemine inimesega tegelikult teeb? Vastused on üllatavad!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eestlane on ettevaatlik ja alalhoidlik. See on mõistlik. Aga oh üllatust – kohati on kasulikum ennast hoopis mugavustsoonist välja visata ja riskida. Ei usu? Lugege edasi ja veenduge ise!

Mis toimub selle inimese kehakeemias, kes väljakutse vastu võtab? Mida seiklemine sulle annab? Arter kutsus Paide arvamusfestivalil vestlusringi kolm tarka meest: maailmarändur Tiit Pruuli, seiklusspordi korraldaja Sten-Eric Uibo ja psühhiaater-spordiarsti Jüri Enneti. Mõni nende väljaöeldud tõde võib olla sinu võti õnnelikuma ja aktiivsema elu juurde.

-Kes on seikleja? Esimesena tuleb pähe kangelane seiklusjuttudest. Kuid kas  seikleja on igaüks, kes otsib uut stiimulit, mis arendaks teda füüsiliselt või vaimselt, ja võtab uue väljakutse vastu?

«Mida see seiklemine meiega teeb? Ta annab meile julgust, enesekindlust ja otsustavust!» Tiit Pruuli / Ardi Truija /ekraanitõmmis

Tiit Pruuli (T. P.): Igaühele meist on seiklus midagi erinevat. Paljudele on suur seiklus juba Tallinnast Tartusse hääletamine, teisele ei ole ka ümber maailma purjetamises midagi erilist, see on töö. Väga raske on defineerida, mis see seiklus täpselt on.

«Mida see seiklemine meiega teeb? Ta annab meile julgust, enesekindlust ja otsustavust!» Tiit Pruuli

Jüri Ennet (J. E.): Mind huvitaks rohkem, miks me seikleme. Ennemuiste oli rändamiseks kaks põhjust: leida toitu või elukaaslasi. Aga oma purjekaga või jalgsi või muul moel ümber maailma põrutades – kas sa said siis toiduahelasse midagi juurde või leidsid elukaaslasi?

T. P.: See on tõesti väga põnev küsimus – miks me seikleme? Kas me teeme seda igavusest, uudishimust või eneseületustahtest? Mis hetkest muutub seiklus  seikluseks?

Sten-Eric Uibo (S.-E. U.): Seiklus viib inimese sinna, kuhu ta tavaliselt ei satu. Xdreami sarjas otsime kohti, mis on muidu suletud territooriumid, kuhu niisama ei saa sisse astuda. Veel vähem saaks minna ja hüpata seal kümnendalt korrusel köiega alla. Kui kõrval on toetavad meeskonnakaaslased ja tagant tõukab võistlusolukord, suudavad inimesed teha asju, mida nad iga päev ei suudaks.

T. P.: Minu jaoks on seiklus eelkõige midagi sellist, kus toimub asju, mida ma ei oska ette planeerida. Kuid see, mida võistlustel pakute, on eelkõige kontrollitud seiklus?

S.-E. U: Inimene stardijoonel ei tea, mis teda ees ootab. Kuid keegi kuskil teab, sada protsenti vastutab, nii et võistluse korraldajana sa kontrollid ja paned piiri, kust üle ei minda. Kuid ise seigeldes paelub mind just teadmatus.

-Seiklus algab ikkagi punktist, kus sa annad kontrolli ära. Kontrollist loobumine tähendab alati riski ja just see hoiab paljusid koduaias kinni. Riske on tegelikult võimalik minimeerida, kui sul on korralik ettevalmistus, õiged vahendid ja ülevaade oludest. Liigselt riskida polegi mõistlik, kuid seikluslust jääb alles.

J. E.: Selleks et inimene liigutaks, on vaja energiat. Carl Gustav Jung ütles, et meid paneb liikuma potentsiaalide vahe. Kui pingeid on palju, tahame tegevustega ülearust pinget alla saada. Ja kui õhupall on tühi, tahaks ennast uuesti õhku täis saada, nii et varbad ei puutu maad. Nii et seiklusele võib läheneda ühelt või teiselt poolt.

-Seiklust kui teraapiavormi saab väga edukalt kasutada mõlemal eesmärgil. Nii selleks, et pingeid maha saada, kui ka selleks, et energiat juurde saada. Riskantses olukorras tekib tühja pea efekt, kogu fookus läheb toimetulekule ja muu plära peas vaikib.

T. P.: Ma olen näinud väga palju inimesi, kes on seiklema läinud murede eest põgenemiseks. Ei saa salata, kui mul oleks 90ndatel olnud normaalne töö ja hea tuju, võib-olla poleks mina ka läinud. Aga kui sõber tuli ja kutsus purjetama, haarasin sellest võimalusest kohe kinni.

-Nüüd saad sa reeta tõe, kas seiklus stressimaandamisteraapiana toimis ka.

T. P.: On olukordi, kus seiklusest on abi. Aga olen veendunud, et kui minna tõsisele seiklusele vastu negatiivselt positsioonilt, halva tuju, pohmellis pea või muude sümptomitega, siis see traagika aina süveneb. Seiklus ei loo efekti, mida sa loodad, vaid pigem vastupidi. Olen näinud selliseid purjetajaid – ka pärast rasket eneseabiharjutust on nende sotsiaalne ebastabiilsus üksnes süvenenud ning see on viinud neid veel sügavamasse sohu.

J. E.: Ma seletan lahti, milles asi on. Meditsiinis kasutatakse sellist terminit nagu «aken». Kui rohu kogus mahub sinna sisse, siis rohi toimib ja annab tulemuse. Kui me anname ravimit liiga vähe, siis ta sinna aknani ei ulatu, toimet ei ole. Kui anname liiga palju, on üle doseeritud, on jälle halvasti.

Seiklused on ka omaette rohud! Küsimus ongi nüüd selles, kas me anname seda liiga vähe – ei viitsi toast väljagi tulla. Või liiga palju. Tuleb leida õige aken, mis on ülimalt isikupärane. Mõnel on luugid kinni, tuleb see aken veel lahtigi teha. Kui asi läks halvemaks, oli lihtsalt vale doos.

T. P.: Ma võin, käsi südamel, öelda, et ei ole ühtegi narkootilist ainet proovinud. Kuid aeg-ajalt mulle siiski tundub, et seiklusest saadav elamus on midagi sellist nagu doos narkomaanile – sul on vaja järjest suuremat ja suuremat laksu!

J. E.: Tõsi, su IQ on väga kõrge! See võrdlus narkomaania või psühhoaktiivsete ainetega kehtib ka seikluste puhul. Kui see teatud piirist üle läheb – hakkab kahjustama pereelu või ühiskondlikke asju –, siis sa oled juba sõltlane. Võti ongi selles, et püsida ikka akna sees, mitte all- või ülevalpool.

«Selleks et elus energiat juurde saada või pingeid maha saada, on vaja võidelda. Meie kõige suurem viga ongi see, et me ei võitle!» Jüri Ennet / Ardi Truija / ekraanitõmmis

-Niisiis on seiklemine sõltuvust tekitav, tugevatoimeline aine. Enamiku ainete puhul, mis tekitavad sõltuvust, ütleb ju kaine mõistuse hääl: ära tee! Mis see seiklussõltuvus selline on?

J. E.: Inimesel on psüühika ja inimesel on keha, need on omavahel väga seotud. Kehalise aktiivsusega organismis aktiveeruvad endorfiinid, mis annavad lõbusust ja paremust. Ürgne mehhanism sõltuvusainetega on ka seikluse puhul olemas, kuid seda on mitmes muus valdkonnaski, mis on inimesele kasulikud. Läheme teise nurga peale – isegi tervisehulle on terve hulk!

T. P.: Kas siin on ka mingid riskirühmad – mõnel inimesel tekib ju seiklussõltuvus kiiremini kui teisel?

J. E.: Küsimus on hea ja vastus on selge: targad inimesed ütlevad, et kõik on geneetiliselt paika pandud, see on eelsoodumus. Otsustab see, kas elu pakub võimalusi sellel esile tulla. Sama asi on seiklusega – lähme ürgaega tagasi. Oli territoorium, toidulaud ja elukaaslase leidmine. Teatud piirides on seiklushimu normi piirides ja teatud hetkest võib see minna patoloogiaks.

S.-E. U.: Mulle isiklikult see võrdlus narkootikumidega üldse ei meeldi. Minu arust tuleb seikluspisik emapiimaga. Järjest rohkem näen, et aktiivsetel vanematel on aktiivsed lapsed. Kui sõbrad kaasa veavad, siis see vana, mugav ja laisklev eluviis hiilib ikka viimaks tagasi.

T. P.: Seiklemine on praegu väga trendikas! Sõnast «seiklus» on tehtud omaette müügiartikkel, «seiklusreisiga» võib reklaamida mida iganes.

S.-E. U.: Spordis on tegelikult sama asi! Seiklussport sai tuule tiibadesse just tänu sellele, et inimesi hakkas tüütama tavaline maraton – lähed starti ja tead rada juba peast. Aga seiklusspordis on väljakutse iga kord uus! Alati uued kogemused ja uued kohad, sealt ka populaarsus.

T. P.: Ma tooks veel ühe seikluse dimensiooni siia juurde: väga põnev on ka kultuuriline seiklemine, süvenemine täiesti teise kultuurikontkesti.

J. E.: Kristina ju alustaski nii: seiklusjutte maalt ja merelt. Mentaalne seiklus on täiesti olemas. Kui võtta semantiline lähenemine kolmnurga mudelil, kus üks kaatet näitab kvaliteeti ja teine kvantiteeti, siis mis on hüpotenuus? Targad mehed antiikajast teevad asja kohe selgeks. Herakleitos vastaks: võitlus. Midagi sulle elus hõbekandikul kätte ei tooda. Pythagorase teoreemi järgi tuleks see võitlus veel ruutu tõsta.

Selleks et elus energiat juurde saada või pingeid maha saada, on vaja võidelda. Meie kõige suurem viga ongi see, et me ei võitle! Tullakse ja tahetakse: tohter, tee mind terveks. Kõige suurem vaenlane inimesele on see inimene ise.

T. P.: Siin te näete tüüpilist tugitooliseiklejat! Mis on ka seiklemise põnev versioon ja mida ma kindlasti ei alahinda. Näiteks Uku Masing seikles oma koduse töölaua tagant tõusmata maailmas rohkem kui keegi meist. Kuid on mõned asjad, mida tugitooliseiklemine ei võimalda: tunda lõhna, kuulda helisid... ja ka värvid on looduses alati paremad kui ekraanil. Lisaks ei saa me meestega külapoe taga õlut juua, mis on ka alati üks oluline komponent – kohalikega silmast silma suhtlemine.

-Vaene tugitooliseikleja jääb ilma ka peamisest käivitavast jõust, milleks on eneseületuse rõõm. Tema vaeseke saab ainult kaasa elada, aga see ei ole sama, mis elada! Seal on väga suur erinevus. Kogu see tohutu kaasaelamine ja ekraanitarbimine sisaldab passiivset vegeteerimist ja väga vähe elamist.

S.-E. U.: Ma arvan, et tänu nutiseadmetele on tugitooliseiklemine muutunud palju atraktiivsemaks. See otsekajastus on ju fantastiliselt äge ning fännid on kas või öö läbi üleval ja jälgivad, kuidas mõnel seiklejal kusagil läheb. Neid, kes ise tegudeni jõuavad, on väga vähe. Seal tugitoolis on kuradi mõnus istuda…

«Olen aru saanud, et seiklemise käigus ma ravin oma hirme, saan neist lihtsamini üle.» Sten-Eric Uibo / Ardi Truija /ekraanitõmmis

J. E.: Ma siiski täiendaks: me vajame võitlust! See eeldab, et tugitoolist tullakse välja ja minnakse praktiliste tegude juurde.

-Küsimus saalist: Kuidas on võimalik ületada argust, mugavust ja laiskust? Mis vahe neil kõigil on ja kuidas saaks toime tulla inimene, kes on mugav, laisk ja arg?

T. E.: Te näete ühte sellist inimest enda ees – see olen mina! Kõik need omadused on mulle tuttavad ja mõnikord isegi armsad. Arguse hirm on iga suurema seikluse osa, paljud neist hirmudest olen ma väga sügavalt läbi elanud. Alati on hea, kui sul on kõrval sõber, kes aitab hirmudest sammhaaval üle.

Oma esimese troopilise tormi ajal olin hirmunud, aga kui nägin, kui rahulikult meie kapten tegutses, võttis see kohe maha ka minu paanika.

J. E.: Iga indiviid on unikaalne ja ainulaadne. Igaühel on oma kartused: mõni kardab kõrgust, teine vett, aga alati on võimalik leida selline seikluse variant, mis inimesele sobib.

S.-E. U.: Ma vaidleks vastu! Mina olen ka arg, kardan kõrgust ja vett, kuid see ei takista mind mägedes suusatamast või kajakiga Soome sõitmast. Olen aru saanud, et seiklemise käigus ma ravin oma hirme, saan neist lihtsamini üle. Laiskuse ületamine on palju keerulisem. Kui inimene on loomult laisk ja mugav ning tal ei ole õigeid kaaslasi, kes teda kaasa veavad, on väga raske.

-Jõuame ühe laiema probleemini ühiskonnas: mugavus on mugav ka juhtidele. Kui ühiskonnaliikmed on passiivsed ja laisad, on neid väga lihtne valitseda. Kui inimesed ei esita endale väljakutseid, ei kasuta nad ka oma otsivat ja kriitilist vaimu.

«Ka mugavustsoonis, oma hirmude kammitsas istumine ei ole tegelikult üldse ohutu! Kui sa jätad oma võimed realiseerimata, ei viska endale mitte kunagi kinnast, tekib väärtusetuse tunne.» Kristina Herodes / Ardi Truija / ekraanitõmmis

T. P.: Mis seda mõtet väga hästi jätkab, on tõdemus, mida see seiklemine meiega teeb. Ta annab meile julgust, enesekindlust ja otsustavust!

S.-E. U.: Ja aitab laadida patareisid, et igapäevaelus hakkama saada.

-Järelikult ei saa seiklemist kuidagi narkootiliste ainetega ühele tasemele panna. Need on positiivsed ja tugevad emotsioonid elus, mille kütkesse võib jääda, kuid otsustab inimene ise. Kui ta ei lase seiklusjanul oma elu üle võtta, jääb talle vaid tohutult suur positiivne energialaeng. Julgus, otsustavus ja enesekindlus – kõik need head omadused, mida on elus väga vaja, kasvavad seikluste käigus.

J. E.: Vaatame teisele tasandile: inimesed on vaja ka mõtlema õpetada ja nende loovust esile tuua. Seiklemine avab inimeses loomingulise lähenemise, annab julgust eksida. Ma olen kümne sõrmega selle poolt ja varbad ka kaasa.

T. P.: Võime olla rõõmsad, et inimesed Eestis tahavad üha enam teha põnevaid asju. Erilisusesoov, mis ongi ju seiklemine, on väga selgelt näha, ja ma arvan, et see aitab meie ühiskonna vaimsele tervisele kokkuvõttes väga palju kaasa.

-Mis inimesi tegutsemast tagasi hoiab? Seiklemine on ometi väga hea väljaelamise viis, lausa teraapiavorm. Piirkondades, kus noortele on loodud atraktiivsed aktiivse vaba aja veetmise võimalused, on probleemseid lapsi kohe palju vähem! Kui inimesel on adrenaliinivajadus, kuid puudub väljaelamise ventiil, elab ta end välja destruktiivselt – laamendab või muutub agressiivseks.

J. E.: Liikumisvaegus hakkab tänapäeval titeeast pihta ja läheb pensionieani välja. Kui liikumisvaegus on suur, on palju ka kehalisi, vaimseid ja hingelisi hädasid. Narkovärgis oleme Euroopas esikohal! Esimene ravi on kõik liikuma. Kui inimene tegeleb spordiga, satub ta kümneid kordi harvem narko-alko rajale. Ja kui on juba vaja sealt kedagi välja tuua ja ravida, siis on ainuke efektiivne abi tuua ta spordiradadele, kust tulevad sama tugevad emotsioonid.

S.-E. U.: Koolisüsteemis on sageli see mure, et lapsed pannakse sooritama tulemust, mitte ei õpetata neid liikumist armastama, mis oleks ju eesmärk. Teatud lastele on see kõige ebameeldivam tund õppeprogrammis.

- Vastutus selle eest, et laps kasvaks füüsiliselt aktiivne ning julgeks ennast realiseerida, lasub siiski lapsevanema õlul. Kool teeb väga palju, kuid ei saa nõuda, et kool teeks väikesed inimesed õnnelikuks. Ka mugavustsoonis, oma hirmude kammitsas istumine ei ole tegelikult üldse ohutu! Vastupidi, seal on omad ohud. Kui sa jätad oma võimed realiseerimata, ei viska endale mitte kunagi kinnast, tekib väärtusetuse tunne. Sellest areneb omakorda välja kibestumus, mida meil nii palju ei oleks, kui inimesed seikleksid rohkem.

Hommik Postimehega: «Seikleja – diagnoos, lõbu või lollus?» Auväärt asjatundjad vasakult: Sten-Eric Uibo, Jüri Ennet, Tiit Pruuli. / Ardi Truija / ekraanitõmmis

J. E.: Enesehinnangu kasvatamine hakkabki kehalise tubliduse kaudu. On üks hea selgitus, mis kõigile kohale jõuab: üks viiendik ehk 21 protsenti kogu kardiovaskulaarsest potentsiaalist läheb ajusse. Kehaline ja vaimne on väga ilusti seotud, ühte parandades paraneb ka teine. Seigeldes ei kasva ainult julgus ja enesekindlus, vaid ka kõik muud vaimsed võimed.

Ühe momendi ma tooks veel välja: seiklusolukorras tekib väga kergesti suhtlemisjulgus, mida tugitoolis ei saa.

S.-E. U.: Seiklussport on tegelikult ajusport. Rajad on alati seotud orienteerumisega ja rumal inimene orienteeruda ei oska – hea füüsilise vormi kõrval peab olema väga hästi treenitud aju. Seda ala saab ka lastele väga põnevalt serveerida, tänapäeval kas või nutiseadmeid kaasates, ja viia see spordiga kokku. See on positiivne näide, kuidas nutisõltlane liikuma meelitada.

-Ega me ei pea digiseadmetega vägikaigast vedama. Kuid oluline on jätta isetegemine ja vahetu osalemine sinna kõrvale alles. Et ei oleks ainult jagamine, vaatamine, näimine, vaid ikka reaalselt elamine. Selleks et inimesel tekiks julgus proovida ja mõte «Aga mina võin ju ka!», on oluline ka positsioon, millelt seiklus on temani toodud. Tipptegijate saavutused motiveerivad väikest inimest, kelle enesehinnang on alles elu poolt maha materdamata. Täiskasvanule aga tundub see kättesaamatu. Temale on kõige motiveerivam, kui keegi temasugune, tavaline inimene teeb, läheb, avastab ja kogeb.

S.-E. U.: Eeskuju on väga tähtis. Kui näed, et sõber tegeleb millegi ägedaga, võta tal kratist kinni ja pressi ennast järgmine kord kaasa. Ma toon näite oma talvisest lemmikharrastusest, matkauisutamisest, jagasin sellest mitu videot. Ja kogu Eesti müüdi matkauiskudest tühjaks (ka Arter kirjutas sellest – toim).

T. P.: Võimalusi on tohutult, neid ei peagi otsima. Kõige tähtsam on tõusta püsti ja teha see esimene samm, otsustada: ma tahan midagi teha! Siis on kohe tuhat ja üks teed lahti.

J. E.: Omal ajal sai natuke sporti tehtud ja õppisin ka spordimeditsiini. Kord jooksin Emajõe kalda peal, kui paadikuurist tuli välja pikk mees, treener, ja küsis: «Kas sa paati sõita tahad?» Tal oli kanuu. Käisin sellega mitu korda üle kaela, siis treener küsis, mis on su eesmärk. Ma tõmbasin kõrkjad suust välja ja ütlesin: «Kui ma Eesti meistriks ei tule, siis ma trenni ei tule!» Treeneril silmad särasid, aga ta ütles: «Kui sina Euroopa meistriks saada ei taha, siis mina sind trenni ei võta!» See on tõestisündinud lugu. Mida see näitab? Meie eesmärgid ja ka latid igal muul erialal on liiga madalad! Me peame laua alt välja tulema!

-See on tõsi! Eestlaste krooniline häda on unistada pisikeselt ja ettevaatlike värvidega. Kuid just seda puuduvat julgust, enesekindlust ja otsustavust annabki meile seikluskogemus, millest me tuleme eduka eneseületusega välja. Unistused peavad olema suured, aga peame aru saama, et nendeni viib sammsammuline trepp. Esimene samm seiklusmaailmas ei ole seitsmepenikoormahüpe, see oleks juba oht ja vigastus. Kuid esimene samm oma kõrge eesmärgi poole tuleb igaühel endal teha.

Tagasi üles