Henry Jakobson: vanainimeste asja kolme lapse kõrvalt? Unista edasi!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustratiivne
Foto on illustratiivne Foto: Vida Press

Täna öösel ma eriti ei maganud. Magasin, aga see oli selline pindmine uni. Ma tundsin igat korda öösel, kui Esileedi mulle käe või jalaga pihta tuli. Tavaliselt ma seda öösiti ei märka, sest ma magan. Seda isegi hoolimata Esileedi suurest laiutamisvajadusest. Mäletan, kui me ostsime selle 180 cm laia voodi, siis oli selline tunne, et me eksime sinna voodisse ära. Nii suur erinevus oli meie 110 cm kušetiga, mis voodiks lahti käis. Kuid ka selle uue laiusega harjub ära ja ühel hetkel oli Esileedi minu poole vallutanud ja mõte hakkas liikuma: aga miks me ei võiks soetada 220 laia voodi… Populaarne blogija Henry Jakobson kirjutab raskustest, mida lapsevanemad suhetes kogevad.

Nagu terasem lugeja võis välja raalida, siis ma ei räägi eilsest ööst, kuna minu vabadust voodis ei piira hetkel Esileedi, vaid seda teevad Noorsandi pikad jalad ja Esileedi pole enam aastaid laiutanud, vaid kaksikud veenduvad igal ööl, et Esileedi ärkaks hommikul täpselt samas poosis nagu õhtul uinub. Selleks tuleb talle mõlema külje peal hästi külje alla ronida, et rinnaku tõusmine ja laskumine, mis hingamisel toimub, oleks tema ainuke liikumine.

Kirjeldasin teile hoopis ööd, mis leidis aset täpselt kaheksa aastat tagasi ja uni oli raske tulema, sest päeval seisis mul ees missioon – teha Esileedist aus naine. Täna on siis meie kaheksas pulma-aastapäev!

Kuidas on need kaheksa aastat läinud? Väga suurte tõusude ja langustega. On ilusaid päevi ja on päevi, kus ma mõtlen, et paneks enda seitse asja kokku ja läheks kergema vastupanu teed. Siiski on need vaid emotsioonid, mis tulenevad väsimusest, privaatsuse puudumisest ja hullusest, mida kaheksa last peres korda suudavad panna. Okei, tegelikult mul pole neid kaheksa, kuid tunne on küll selline.

Eks lastega – ja eriti kui lapsi on ühes vanuses nii palju – tulebki mitmeid ootusi alla suruda. Üks peamisi küsimusi, mis mu postkasti potsatab, on see, et kuidas me üksteisele aega leiame? Kuidas me suudame üksteise täiskasvanute vajadused rahuldatud saada? Hea küsimus. Ei leiagi ja ei suudagi. Õigemini nõudlus on tunduvalt suurem kui pakkumine. Seega need harvad juhud, kui tähed langevad kokku ja mingi ime läbi on kõik kolm last teadvusetud või kodust eemal, tuleb see aeg täita võimalikult kvaliteetselt.

Minul ei ole probleemi sest va vanainimese asjast rääkida. Me kõik ju teeme seda. Kes tihedamalt ja kes harvemalt ja ma ei ole seda kunagi spordina teinud. Minu jaoks ei ole kunagi olnud oluline enda asi ära lahendada. Vastupidi. Selles vallas olen ma väga isetu ja minu jaoks miljon korda olulisem kogeda seda, mida kogeb teine pool. Just see, kui sa koged, et teisel on hea ja see on kõik sinu süü, on see, mis minu mõtlemise välja lülitab.

Eks ma olen aastatega õppinud ka, mida teine pool soovib, sest Esileedi ei ole juhendamisega kooner olnud ning eks paremaks üksteise tunnetamiseks kulubki aega. Usun, et ootustest ja tajudest rääkimine on oluline, et need korrad linade vahel (või auto tagaistmel) oleksid hetked, millele mõetlemine alati sisimas sooja tunde tekitab. Enamus inimesi vahetab elu jooksul mingites eluetappides partnereid ja kui lähtuda terve elu sellest, mis esimesele partnerile meeldis, võivad järgmised suhted eriti lühikeseks jääda. 

Kuid nüüd, kus meie ühine voodielu on häbematult harv ja kaootiline, siis on eriti oluline üksteist tajuda. Kas te teate, mis lihas lastevanematel seksi ajal kõige aktiivsemalt tööd teeb? Kui selline lihas oleks olemas, oleks see kuulmislihas, sest vanemana oled sa valmis paratamatuseks, et 50protsendilise tõenäosusega tuleb asi pooleli jätta. 

Loe edasi Henry blogist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles