Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti esimene filmidiiva Aksella Luts ei lasknud eluraskustel end ka Brasiilias murda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aksella Luts filmivõtetel Soomes, PAL F 117:17, Palamuse O.Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum | FOTO: muis.ee

Aksella Luts oli Eesti filmilooja Theodor Lutsu abikaasa, kes ühtlasi kirjutas ka stsenaariume ja tegi kaasa näitlejana, nii et teda on nimetatud ka esimeseks Eesti filmidiivaks. Nemad lõid ka esimese Eesti täispika mängufilmi «Noored kotkad». 1946. aastal emigreerusid nad koos abikaasaga Brasiiliasse, kust Aksella naasis kodumaale 1996. aastal.

Abiellu viis tants

Aksella Hildegard sündis 10. oktoobril 1905. aastal Moskvas Martin Kapsta ja Maria Kapsta (sünd Mark) teise lapsena. Vanem õde Erica Regina oli sündinud kaks aastat varem. 1911. aastal sündis ka vend Alfred. Vanemad pöördusid Eestisse tagasi, kui Aksella oli  kolmeaastane.

Algul õppis tüdruk kodus, sest ema oli kooliõpetaja. 1924. aastal lõpetas ta Tartus gümnaasiumi ja asus edasi õppima tantsu, algul kodulinnas, siis aga juba Union des Professeurs de Danse de France´is Pariisis.

Theodor Lutsuga abiellusid nad, kui Aksella oli 19-aastane. Kas Theodor oli see õige, selle üle värske noorik tookord pead ei murdnud.

Theodor, kes oli käinud Vabadussõjas ja võidelnud Kuperjanovi pataljoni koosseisus Paju ja Võnnu lahingutes, oli jäänud üleajateenijaks. Juhus viis ta Tartus kokku rikaste inimestega, kes tahtsid uusi tolle aja moetantse õppida. Seepärast läks Theodor Berliini tantse – nagu tango, jaava, inglise valss, one-step, two-step – õppima ja kui tagasi tuli, olid seltskonnatantsukursused juba ootamas. Neid hakkasid Theodor ja Aksella koos läbi viima ja see viis oma tantsukooli rajamiseni. Filmialale siirdudes andis Theodor tantsukursused oma elukaaslasele üle.

Neid lähendas film

Peagi haaras noort abielupaari filmivaimustus. «Kui vaimustus on sees, ega siis ole enam pikka arupidamist. Nii laenasin ühel päeval E. Laenu-Hoiu Ühisuselt oma rahanatukesele 1000 krooni lisaks, hankisin Lalli elektriärist mahuka puukasti, panin selle söögikraami täis ja sõitsin koos naisega Pariisi, et seal hakata õppima filmiasjandust,» kirjutas Theodor Luts oma mälestustes.

Operaatoritöö algteadmised omandas Theodor Pariisis vene emigrantidelt. Aksella õppis grimeerimist ja laboratoorseid töid. Sealt ostis Theodor ka oma esimese kaamera. «Kui siis poole aasta pärast Eestisse tagasi tulin, pidasin end juba kogenud filmimeheks, nagu seda tavaliselt arvab igaüks, kes veidi on juba filmiasjandust «nuusutanud», ja pea oli täis suuri plaane, mida Pariis oli sinna istutanud,» kirjutas Palamuselt pärit filmimees oma Ameerika eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna 1957. aastal ilmunud järjeloos. Filmimees tahtis, et tema esimese filmi «Noored kotkad» käsikirja paneks kokku vend Oskar. Kirjanik aga keeldus ja lõpuks kirjutas stsenaariumi Theodor isiklike sõjamälestuste põhjal.

Kuna Aksellal oli loomupärast andi ja vaistu, siis panustas ka tema. Kui naine käsikirja läbi luges, uuris ta, miks temal osa pole. «See on võimatu! Aga eks katsu sisse kleepida!» andis mees nõu. «Oleks võinud enda rolli veel suuremaks teha, kuid ei julgenud,» kahetses toona metsavahi tütart kehastanud daam aastaid hiljem. Lisaks oli Aksella filmi juures ka grimeerijaks, laboratooriumi assistendiks, inspitsiendiks ja monteerijaks. Theodor naljatas, et Hollywoodi filmis oleks nende ametite kohta, millega Aksella üksi hakkama sai, lõputiitrites üsna pikk nimekiri jooksnud.

Kaader Theodor Lutsu suurfilmist Noored kotkad. Metsavahi tütar - Aksella Luts. / Fotis

Riik ei andnud aga filmi jaoks ühtegi penni. Majandusliku kitsikuse korvas abielupaari ja sõprade suur töötahe. «Me tegime kõik ise. Polnud jooksupoisse ega assistente,» meenutas Aksella Luts. Raha võttis filmimees pankadelt ja ärimeestelt võlgu. Ka kõik Aksella tantsukoolist teenitud raha läks filmi sisse. «Jumal hoia: iga mu tantsutunnist üle jäänud penn läks filmi peale! Aga kui sa korra filmikärbsest hammustatud oled, siis sa selle ala kütkest enam ei pääse,» ütles Aksella ise. «Tihti juhtus, et hommikul ei teadnud keegi, kas õhtul on raha või mitte.» Võetud võlad tasuti alles aastaks 1937.

Lutsud elasid tol ajal Aia 19 majas, kus hiljem oli aastakümneid KGB kontor ja praegu Kirjanduse Maja. Kodumaja aias võeti üles peaaegu kõik «Noorte kotkaste» kaadrid peale lahingustseenide. Rollidesse kutsuti teisel pool tänavat oleva Vanemuise teatri näitlejad. Lahingud mängiti maha Värskas. Aitas sõjavägi ja Kaitseliit, kes sealkandis manöövritel oli.

Filmi näidati 1927. aasta novembrikuise esilinastuse järel Tartu kinodes Apollo ja Ideaal, detsembris ka pealinnas Gloria Palace´is ning mujal Eestis. See võeti väga hästi vastu ja seanssidel oli rahvast murdu.

Õppides filmindust omal käel edasi veel Berliinis ja hiljem Londonis, Prahas ja Roomaski, tõusis Theodor Luts mõne aastaga juhtivaks eesti filmiloojaks. Ka Aksella viibis enamasti neil reisidel mehega kaasas.

Theodor ja Aksella Luts Berliinis, PAL F 117:32, Palamuse O.Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, / muis.ee

Oma filmiäri

1927 asutas Theodor filmide tegemiseks firma ja koos sukeldus abielupaar filmitegemise maailma. Ekraanile tulid suured dokumentaal- ja õppefilmid «Noorsõduri esimesed päevad», «Kas tunned maad…», «Gaas! Gaas! Gaas!», «Meie läänerannik ja saared», «Kihnu» ja «Ruhnu». 1930. aastal vahelduseks jälle mängufilm «Vahva sõdur Joosep Toots».

1932 tegi Theodor Luts koos Erki Karuga Suomi Filmist esimese Eesti heli- ja tantsufilmi – melodraama «Päikese lapsed». Selles filmis tegi Aksella lisaks ka tantsuseaded, sest oleks olnud liiga kallis neid osta. «Minu juures [tantsustuudios] töötas üks Theodori sugulane, Elsa Joala. Meie sättisime need tantsud. Ainult ühe jao sättis [Rahel] Olbrei,» meenutas naine hiljem.

See koostöö tagas Theodor Lutsule järgmiseks tosinaks aastaks filmitöö põhjanaabrite juures. 1933. aasta lõpust tegutses ta Suomi-Filmi juures peaoperaatorina ja 1937. aastast stuudio Suomen Filmiteollisuus SF isamaaliste mängufilmide operaatorina.

Theodor Lutsu filmi "Gaas, gaas, gaas" võtetel. Vasakult: 1. Theodor Luts, 2. Aksella Luts, 3. August Sunne (arsti osas). / Fotis

Kui Theodor Soome läks, elasid Lutsud mõned aastad lahus. Aksella tegutses edasi oma tantsukooliga Tartus. Tol ajal olid kõikides keskkoolides kolmes viimases klassis tantsutunnid ette nähtud. Seega tööd oli tal küllaga. Andis tunde ka korporatsioonides ja isegi hullumajas – arstidele siiski. Kuid sageli sõitis Akselle Soome vahet, kui Theodoril abi oli vaja. Lõpuks, kui poliitiline olukord kodumaal muutus naisele vastuvõetamatuks, sai tõmme filminduse poole võitu.

Soomes ja Rootsis

1938. aastal kolis Aksella Theodori juurde Helsingisse ja hakkas seal stsenaristiks Fenno-Filmi OY juures, kirjutades varjunime Antti Metsalu all. Talvesõja puhkedes olid Lutsud parajasti ametireisil Itaalias, kus Aksella oli tegelenud itaalia keele õppimisega. Nad naasid Soome 1940. aastal läbi sõdiva Euroopa ja said samal aastal kodakondsuse, soovitajaiks professorid Lauri Kettunen ja Lauri Posti. 1942 asutas Luts Fenno-Filmi OY, mille sõjaaegse produktsiooni paremikku kuulusid spioonipõnevikud.

Lõpuks oli neil sinna jäämine liiga ohtlik, sest olid nad ju avalikult punastevastaseid propagandafilme teinud. Soomest tuli lahkuda üleöö 1944. aasta sügisel, sest neid kahtlustati luuretöös Nõukogude Liidu vaenlaste kasuks ja neil oli põhjust karta väljaandmist Stalini käsilastele.

Aksella Luts põgenes pikalt kaalumata. Eesti kalurid viisid ta pilgeni täis paadis Raumalt Rootsi «ilma kompassita, kaitseks vaid tähed ja Jumala abi». Theodor viivitas oma karjäärist ja heale järjele jõudnud firmast loobumisega, kuid paari nädala pärast lahkus temagi.

Aksella sai tööd Stockholmis raamatukogus ja Rahvusülikooli arhiivis. Theodor jõudis operaatorina ametis olla nelja filmi valmimise juures. Kui II maailmasõda lõppes ja Eesti annekteeriti, ei tundnud Lutsud end enam Rootsiski kindlalt. Pealegi oli Rootsis seadus, et kui ühel alal pole rootslasele kohta, siis välismaalane kohta ei saa. Aksella poleks ära läinud, aga Theodoril oli töö saamisega raskusi. Mees arvas, et kuna Brasiilias pole veel filmitööstus jalgu alla saanud, siis seal ehk oleks kergem oma äri alustada.

Ega nad kedagi eriti Brasiiliast ei tundnud, teadsid ainult suursaadikut hr Saukast ja Sao Paulo konsulit Karl Asti, kes oli olnud väga hea sõber Oskar Lutsuga. Reis Johnson Line’i kaubalaeval algas 1946 Rootsist Göteborgist ja kestis 21 päeva. Sõideti ümber Inglismaa ja meri ei säästnud neid ka korralikust tormis, mis tegi haigeks kõik reisijad peale Aksella ja kapteni. Kaasas oli ka seitse katoliku vaimulikku Hollandist, kellega Lutsud sõbrunesid. Kentsakas seik kaasnes maabumisega: ehkki piletid olid Lutsudel ostetud Santosesse, pandi nad maha hoopis Rio de Janeirosse ning esimese öö oleksid nad peaaegu katoliku kloostris veetnud, kuhu Aksella kavatseti padre kuues sisse sokutada. Õnneks ilmus viimasel hetkel siiski neile vastu saabunud Karl Ast ja otsis neile hotellis öömaja.

Sisseseadmine Brasiilias

Lõuna-Ameerikas elasid nad algul Rio de Janeiros, 1954. aastal kolisid aga Sao Paulosse. Rio oli Aksella tervisele liialt palav koht, ta süda ei kannatanud seda välja. Ka hiljem ei tahtnud ta heameelega seda linna külastada. Algul suhtlesid nad itaalia ja prantsuse keeles, sest kogu Brasiilia kõrgem seltskond kõneles tol ajal prantsuse keeles. Theodor leidis kohe tööd ühes Brasiilia filmiproduktsioonifirmas, Aksella läks Sao Paulosse. Konsul Saukas muretses talle koha ühte suurfirmasse saksa keele korrespondendiks. Theodor tegi oma filmi lõpuni ja tuli siis talle järele.

Oma kodu rajasid nad Sao Paulosse. «Sao Paulos küll ei tarvitse kuumuse all kannatada ja mina isiklikult külmetan siin alati,» kinnitas Aksella ühes oma kirjas. «Raskused on see, et mitte midagi ei ole sama. Kõik on võõras. Mina kohanen kiiresti. Kui sa keelt ei oska, siis sa kohta ei saa. Kui õpid keele ära, siis saad selle koha ja niimoodi elad selle rahvaga kokku, kes on oma iseloomult väga hää.»

Theodor Luts tegi Aksellaga koos Brasiilias 11 filmi

Aksella töötas peamiselt oma mehe firmas stsenaristi, assistendi ja fotograafina, kuigi ametlikult ta ennast sinna tööle vormistada ei saanud. Luts keskendus põhiliselt lühi- ja dokumentaalfilmidele ehk «kultuurfilmidele» nagu ta ise ütles. Mängufilmide tootmisest ei tulnud midagi välja, sest selle maa maksusüsteem oli selline, et produtsendile oleks kätte jäänud vaid veerand tuludest ja see ei tasunud end ära.

Veel töötas Aksella endise UFA režissööri Milo Harbich Films´is toimetajana, lõikas filme ning kirjutas stsenaariumeid. Ta kirjutas saksa keeles, hiljem tõlgiti need portugali keelde. Stsenaristi tööd tehes kasutas Aksella ka siin maskuliinset pseudonüümi, sedakorda veidi ladinapärasemat – Antonio Mezzalo. Theodor on kirjutanud: «Aga ka see on loomulik, et üks inime üht filmikäsikirja üksi ei tee ja seetõttu on meil arenenud teatud koostöö ja nii võiks üldkokkuvõttes öelda: «Mina ütlen sõna selgelt ja Aksella ajab joru julgelt».»

Kui Lutsudel filmitööd parasjagu polnud, võttis Aksella jälle mingi töökoha – kas tõlgina või raamatupidajana või muud sellist.

Palju tehti ka firmadele reklaamfilme – raadiotest, infrapunastest kiirtest, Philipsi vabrikust, lampidest jne.

Aksella kirjutas 1958 oma elu kohta järgmist: «Muidu on see aasta olnud, nagu üksainus tööpäev /…/ Praegu uurime Theodoriga kõvasti elektert ja valguse arengut, sest järgmine film tuleb sellelt alalt. On häämeel, et meil niipalju tööd on olnud, sest on väga paljusid kelledel seda ei ole. Pealegi on elukallidus siin kohutavalt tõusnud ja tõuseb järjest igapäev, eriti annab see end aga meie alal tunda, sest meile tuleb toormaterial kõik välismaalt, peaasjalikult Põhja-Ameerikast.» Aasta pärast oli kirjas nimetatud film valmis ja Philipsi direktsioon jäi sellega väga rahule. Aksellale kui stsenaristile kingiti preemiaks moodne plaadimängijaga raadio.

Oma maja ehitamine

Et lisaraha saada oma kodu ehitamiseks, tehti kaastööd New Yorgi eestlaste nädalalehele Vaba Eesti Sõna. Lutsud saatsid järjejuttudena artikleid oma loomebiograafiast, mälestusi Oskar Lutsust, sõjakoolis õppimise ajast, Soome perioodist jne.

1965.aastal tegid Lutsud üht filmitööd sisemaal, mis vältas enam kui aasta. Seal asunud nad ühes imeilusas mõisas, mis «oli täis rotte, nahkhiiresid ja ümbruskond kubises madudest».  Kui nad koju tagasi tulid, selgus, et neil tuleb uut eluaset otsima hakata, sest nende korteri peremehe tütar oli abiellunud. Uut eluaset oli Lutsudel aga keeruline leida, sest korteritest oli suur puudus ja nende hinnad seetõttu üle mõistuse kõrged.

Aksella kirjutas oma tuttavale: «Õnneks oli meil aastaid tagasi ostetud paar krunti naaberlinna, mis asub 18 kilomeetert Sao Paulost ja kõige selle tõttu, otsustasime endile sinna ehitada väikse maja. See on ka peaaegu valmis, aga lõpetamisega on raskusi, sest ehitusmateriali hinnad ja tööjõud on tõusnud nii kohutavalt, et ükski endistest eelarvetest enam ei klapi.» Nad ehitasid oma maja väikesesse Osasco linnakesse ja 1965. aasta lõpul kolisid sinna ka juba sisse. Kui Lutsud endale sinna kümme aastat tagasi kaks krunti olid ostnud, oli seal 25-30 000 elanikku ning kruntide ümber laiunud lage väli. Maja valmides oli aga Osascos juba 200 000 elanikku ning lagedad väljad enam-vähem täis ehitatud. Osasco oli varem olnud Sao Paulo äärelinn, seega olid seal nii mõnedki asjad veel korraldamata. Näiteks puudus ühisveevärk ning igal majal pidi olema oma kaev.

1966. aastal oli Lutsudel korraks plaan ka Ameerika Ühendriikidesse ümber asuda, kuid plaaniks see jäigi. Arvatavasti sai põhjuseks kitsas majanduslik olukord.

Theodori haiguse-aastad ja lesepõlv pensionärina

Aksella Luts oli tegev Eesti-Brasiilia kultuuriühingus Uus Kodu. Naine edastas Rootsis ilmunud eestlaste ajalehele uudiseid rahvuskaaslaste elust Brasiilias, oli eesti gaidide maleva vanem ning tegutses aktiivselt eesti luterlikus koguduses, mis oli kaua aega ainus Brasiilias ja kogu Lõuna-Ameerikas tegutsenud Eestit esindav asutus ning millel lasus siis ka kohustus mitmesuguseid ametlikke dokumente välja anda.

Eesti kultuuri tutvustamise eest valiti naine Academia de Ciências e Letras de São Lourenço auliikmeks.

Seitsmekümnendad aastad olid Aksellale rasked. Theodor haigestus. Naine kirjutas Erich Ernitsale: «Nagu Teile juba varemalt olen kirjutanud, on Theodoril olnud vahetevahel tervislike häireid, mis arvatavasti on olnud tingitud ühest vigastusest, mille ta Vabadussõjas sai. Nüüd aga juhtus, et Theodori vasaku käe sõrmed ei kuuland sõna. Arsti arvamise järele, on tal ühe veresoonekese ummistus peaajus. Ta arstib end kõvasti ja on juba parem, kuid fototööd ta esialgu teha ei saa. Minu palk konsulaadis aga on ikka veel sama, mis oli siis, kui 2 ½ aastat tagasi hra. Saukas mulle ettepaneku tegi konsulaadis töötada, sest tema õel proua Slet’il ei olevat aega. Elukalliduse tõusu tõttu, on see palk aga nüüd langenud vähemalt poole peale.»

Naine pidas mitut töökohta korraga. Peale konsulaadi veel ühes insenerifirmas, mis tegi projekte veepaisudele. Lõpuks sai ta jääda pensionile ja meest põetada. Tõsi, pension jäi küll väikeseks.

Theodor Luts suri 24. septembril 1980. aastal.

Pärast üksi jäämist hoolitses Aksella oma suure maja ja aia eest, korrastas filme ja arhiive. Kõigele lisaks oli Theodor talle pärandanud viisteist kassi. Naine pidas neid tarkadeks ja meeldivateks kaaslasteks: «Läbisaamine nendega on hää, sest nemad on meie suure aiaga rahul, kus võib puite otsa ronida, liblikuid püüda, lillesid «kasta» ja kõrgelt aiamüürilt enesekindlalt halvale ümbritsevale maailmale alla vaadata.»

Elu võõrsil võttis Aksella kokku nii: «Te võite igal pool kodu leida, kui te teda otsite. Ja kui te katsute sellest rahvast aru saada, kuhu te lähete, mitte nii, et ma lähen sinna ja ootan, et mind keegi õpetab või aitab. /…/ Ma olen ikka Brasiilis ka väga ilusti elanud. Muidugi võõras maa ja võõras riik ja kõik nii edasi. Theodoril oli väga raske, mina olen painduvam.»

Tagasi vabasse Eestisse

Euroopasse jõudis Aksella üle pika aja jälle 1990. aastal – Soome kolleegid kutsusid kuuks ajaks külla. Kolmeks päevaks õnnestus augustikuus naisel põigata ka Eestisse. Ilma ametliku loata tehti Mark Soosaarega külaskäik Tartusse, kus Lutsud kunagi olid elanud. Tartus tundis Aksella ära oma kodumaja Vanemuise tänaval ja teadmata midagi sellest, mis asutus seal tol ajal paiknes, helistas ta julgelt uksekella ja noor vene ametnik lasi ta ka majja, et ta saaks seda veel korra seestpoolt vaadata. «Vaatasin sinna saali ja küsin tema käest: ja mis siin nüüd on? Teate, ta jahmatas, ta arvas, et see on päris lolliks läind. Ta ütles: «Julgeolek».  Ma ütlesin: «Ah, ai, see on küll tore, see mulle tõesti meeldib, nojah, aga ma hakkan siis nüüd minema!»,» meenutas Aksella hiljem seda kogemata tehtud hullu tempu.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli Aksellal mõte veel kord kodumaad külastada. See sai teoks Eesti kultuurkapitali toel 1996. aastal. Kuigi vanaproual oli plaanis jääda vaid kolmeks kuuks, siis tegelikult jäigi ta Pärnusse elama kuni oma surmani. Polnud ju Brasiilias enam kedagi, kes teda nii väga oleks tagasi oodanud.

Kui ta vaevalt paarkümmend päeva Eestis viibinuna Palamusele Theodor Lutsu 100. sünniaastapäeva tähistamisele saabus, vapustas ta kõiki oma reipuse, vitaalsuse, vaimuselguse ja vaimukusega. Ka hiljem suutis ta siinsete oludega üllatavalt hästi kohaneda. Ta ei virisenud tema jaoks harjumatute olmehädade üle, vaid tundis rõõmu sellest, et saab näha veel elus olevaid sugulasi, käia teatris ning muul viisil kodumaa vaimuelus osaleda.

Theodor Lutsu filmipäevadel mälestustahvli avamine, PAL F 85:6, Palamuse O.Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum / muis.ee

Aksella Luts andis tol ajal palju intervjuusid nii televisioonis kui raadios ja tänu tema fenomenaalsele mälule on meil palju väärtuslikku ajaloolist informatsiooni kinotööstuse algusaegadest. Aksella valiti Eesti Kinoliidu auliikmeks. Hoolimata kõrgest east osales ta aktiivselt Pärnu filmifestivali korraldamisel ning õpetas noortele erinevate rahvaste keeli. Eesti filmikunsti Grand Old Lady võis vabalt filosofeerida ja nalja visata nii soome, saksa, vene, inglise kui portugali keeles. «Mina võin igal maal elada, olen sellega harjunud. Aga oma rahvast olen alati armastanud. Pagulasena end tundnud pole, pigem maailmakodanikuna,» seletas Aksella ikka oma intervjuudes.

Enne oma sajandat sünnipäeva kavandas Aksella Luts veel «hüpet» tagasi Brasiiliasse. Sõit tuli hiljem ja teisti. Tema eluküünal kustus Läänemerel möllanud tormi- ja üleujutusööl 8. jaanuaril 2005 Pärnus. Tema tuhastatud põrm saadeti kaugesse Brasiiliasse ja sängitati Theodor Lutsu kõrvale São Lourenço kalmistule.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Silja Joon, Aksella Lutsu elu on möödunud hääde inimeste seltsis. Pärnu Postimees 18.10.2001;
  • Jaak Lõhmus, Eestist Brasiiliasse, Brasiiliast Eestisse. Sirp, 14.09.2009;
  • Jukka Rislakki, Unustatud rezhissör, tundmatu film, ajalugu. Postimees, 26.10.1997;
  • Lauri Kärg, Filmimehe elu Eesti Vabariigis. Theodor Luts 100. Postimees, 13.08,1996;
  • Riina Mägi, Theodori ja Aksella kirjakohver. Vooremaa artiklite seeria 15.08.2016-…(ilmumas)
Tagasi üles