Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ei ühtki päeva trennita. Ainult hulludele?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Jooksin 18 päeva järjest, kuni leidsin, et niisuguse tegevus on lollus.
  • Peategelane on arutust jooksmisest poolsant ja mida aasta edasi, seda hullem.
  • Arulage sportimine väärib hukkamõistu, aga paistab, nagu oleks see kangelastegu.
  • Teiste inimeste otsuseid on võimalik lõputul moel hinnata ja kritiseerida.
Mees, kes jookseb iga päev – Robert Kraft ehk Kaaren –, koos tema eluloo talletaja Laura Lee Huttenbachi ehk Valge Välguga Floridas Miamis South Beachil. | FOTO: Laura Lee Huttenbach

Sport on omamoodi narkomaania – sellest võib tekkida sõltuvus. Kust ja kuidas muutub spordi tervistav mõju kahjustavaks ning kuidas seda õhkõrna piiri ära tabada?

Mida kuradit?! Hüva, saan aru, et mõned lähevad treenimisega lolliks, kaotavad end selle sisse sedavõrd, et ei suuda kahte-kolme päevagi spordita. Aga joosta rohkem kui neli kümnendit iga viimane kui päev kuraditosin kilomeetrit – see ei ole kangelastegu. See näib hullumeelsus, kas pole nii?

Seda jahmunum olin, kui leidsin niisugusest minu arust hullust hiljuti raamatu, ja liiati eestikeelse. Peab see olema inspiratsiooniks või vastupidi, hoopis hoiatuseks?

Lühidalt: ameeriklane Robert Kraft on mees, kes on alates 1975. aastast jooksnud iga päev Floridas Miamis ilmakuulsal South Beachil igal õhtupoolikul kaheksa miili. Ja kogunud oma jäärapäise järjekindlusega jooksumaailmas tuntust, saanud lausa elavaks legendiks – tema hüüdnimi on Kaaren –, haaranud enda tuulde koguni üleilmse kaasajooksjate armee. Üks noist kaasajooksjaist, ameeriklanna Laura Lee Huttenbach sattus Kaarna jooksuentusiasmist niivõrd vaimustusse, et kirjutas temast raamatu.

Algusest peale üritasin ennast joostes lihtsalt päästa, ei muud. Nüüd aga räägitakse, et mina olen teisi päästnud, seega võin isegi uhke olla.

Kauase jooksuharrastajana lugesin eesti keelde pandud «Elu enesega võidu» läbi ja ei salga, et sattusin segadusse. Esiteks olen isegi proovinud, kui mitu päeva saan ja suudan järjest trenni teha. Aastaid tagasi sain ja jaksasin 18 päeva, siis leidsin, et niisuguse eesmärk on lollus. Sest, ja seda teiseks, iga harjutaja vajab puhkust, seda enam, et sportlik areng, nagu targad mehed väidavad, toimub just taastudes.

Ja kolmandaks – ning kõigile manitsuseks! – ei ole puhkepäevadeta harjutamine põrmugi tervislik. Robert Kraft ehk Kaaren on alles 66, aga ütlen siinkohal keerutamata: raamatus kirjeldatu põhjal on ta arutust jooksmisest pooleldi sant. Mida aasta edasi, seda hullemaks ta kehaline seisund muutub.

Niisiis võtsin ühendust raamatu autoriga ning palusin selgitada, mida ta arvab sellisest ennasthävitavast spordihobist, mis kõrvalt vaadates paistab ilmselge sundkäitumisena – inimene muudkui jookseb ja jookseb ega suuda järele jätta. Ütlesin, et minu arust väärib selline arulage sportimine pigem hukkamõistu, ent raamatust jääb pigem kõlama, et tegemist on tubli teoga.

/ Kristjan Teedema

Huttenbach, kes tudengipõlves oli mitmel võistkonnaalal osariigi tasemel tippsportlane, vastas, et loomulikult ei ole tark järgida tema raamatu peategelase eeskuju. «Igaüks peab ise otsustama, mis moodi harjutamine on talle tervislik,» lisas ta. Kaarna noorusaeg oli olnud enamasti rõõmutu, kaootiline ja pidetu, kuni ta avastas ühel heal päeval jooksmise, mis tõi ta ellu korrastatust ning andis sedasi parema enesetunde. Ja mis seejärel peamine, ja mille ma olla raamatu autori arvates kahe silma vahele jätnud – millise jooksjate kogukonna on Kaaren tänu pühendunud jooksuharrastusele aastate vältel enda ümber koondanud. Või nagu ta ise raamatus ütleb: «Algusest peale üritasin ennast joostes lihtsalt päästa, ei muud. Nüüd aga räägitakse, et mina olen teisi päästnud, seega võin isegi uhke olla.»

Viidates mu küsimuses sisalduvale varjamata skepsisele Kaarna jooksuhulluse kohta, märkis Huttenbach: «Teiste inimeste otsuseid on võimalik lõputul moel hinnata ja kritiseerida. Nagu on inimestel sama palju võimalusi käituda ennasthävitavalt. Põhjus, miks ma otsustasin kirja panna Kaarna loo, ei olnud selles, et innustada inimesi jooksma iga päev kaheksa miili, vaid et nad võtaks aega ka teiste heaks – neid kuulata, olla päris ise, olla kaastundlik ning seista ja võidelda selle eest, millesse iganes keegi usub.»

Komplitseeritud jooksufanaatiku loost endiselt segaduses, pöördusin selguse saamiseks kahe eesti inimese, elujooksja Kristjan Puusilla ja igahommikuse jooksja Maret Suklese poole.

Hommikune jooks nagu hambapesu

Kaks esimest aastat tundis Maret Sukles, Haapsalu Fra Mare Spa juhatuse liige, et peab igal varahommikul välja minema. Just peab, sest ega ta tegelikult tahtnud minna. Aga tuleb minna, utsitas ta end toona, eelmise kümnendi algul, sest tundis, et tervis hakkab käest minema: vererõhk langes madalale ning alaselga kiusasid valud.

Nüüd, rohkem kui poolteist kümnendit hiljem, on varahommikusest jooksuotsast – äratus kell 5.45 – saanud Suklese (53) sõnul talle samasugune rutiin, nagu on hambapesu. Enamgi veel, tunnistab Sukles: ta on hakanud igahommikust jooksu nautima. «Kui lihased on saanud väikse toonuse, oled terveks päevaks käima tõmmatud,» lausub ta. Ja lisab: «Kui tööl või elus on raske, siis seda kergem on minna välja jooksma. Sest kui oled hommikul ennast ületanud, on iga Stalingradi lahing võidetav.»

Preemiaks on vererõhu tõus normaalsele tasemele – varasemalt 60/90-lt 75/135-le – ja seljahädade kadumine. Samuti rühi paranemine, nagu on märganud ja kinnitanud tema sõbrad.

Aga regulaarse jooksmisega alustada – see oli muidugi raske, ei salga Sukles. Esimesel kahel nädalal, mäletab ta, kippus uni päeval meeletult peale. Ju polnud aju rohke hapnikuga harjunud, oletab ta. Seetõttu pidi ta algul hommikujooksu ideed endale igal hommikul taas ja taas maha müüma. «Maret, natukene! Maret, natukene!» motiveeris ta end liikuma.

Ega jooksuots, mille Sukles hommikuti teeb, liiga pikk ole. Umbes kilomeeter Haapsalu kodu läheduses vanal raudteetammil, kus nüüd kulgeb rattarada. Sinna on hea ka pere hundikoer seltsiks kaasa võtta – tema vajab hommikul jooksmist nagunii. Vahel lööb ka abikaasa Urmas, Haapsalu linnapea, hariduselt arst, nendega kampa. Nende mõlemad täiskasvanud tütred, kes ema hommikust harrastust aastaid kõrvalt nägid, on samuti hakanud jooksma – seda ilma, et vanemad neid sundinud oleks.

Maret Sukles. / Arvo Tarmula

Hommikune hapnikusüst ei mõju Maret Suklesele juba ammu enam päeval uinutavalt. Vastupidi. «See hapnikulaks, mis hommikul tuleb, on nagu vitamiin,» ütleb ta. «Nagu saaks mingit dopingut.» Kui nüüd jääb hommikul jooksmata, on tunne tema sõnul pigem samasugune, nagu oleks jätnud hommikul duši all käimata.

Neile, kes sooviks tema eeskuju järgida, soovitab Sukles kahte asja. Esiteks, esimene kuu on kõige raskem ning see tuleb igal juhul vastu pidada. Teiseks, tähtis pole joosta pikki kilomeetreid, vaid tähtis on joosta regulaarselt.

Oh jaa, ja kolmas asi veel: fanaatiliseks muutuda, nagu Kaaren aastatega Miami rannal, ei maksa minna. Kahel esimesel jooksuaastal ei söandanud Sukles pea ainsatki päeva vahele jätta – sest pelgas, et äkki tulevad tervisehädad tagasi. Nüüd võtab ta nädalavahetuste hommikuil sageli vabamalt. Ja on avastanud: ei juhtu tervisega seetõttu midagi halba.

Ei maksa end puruks lõhkuda

Tulid kord Kristjan Puusilla korraldatavasse Elujooksu laagrisse kaks naist, mõlemad spordikauged. Neist kumbki oli elus korraga maksimaalselt jooksnud kilomeetri. Nad mõlemad vihkasid jooksmist.

Miks te laagrisse tulite, uuris Puusild.

Aga selleks, seletasid naised, et ta tõestaks: jooksmine saab hakata meeldima.

Juba laagri esimesel õhtul sättisid naised end teiste, kogenud jooksjate sappa. «Oot-oot!» hüüdis neile Puusild. «Miks te jooksma hakkasite? Jalutage!»

Ja ta jalutas kahe naisega kaasa. Alustada tuleb sellest, seletab Puusild, et «nad ei lähe mentaalselt nätaki! jooksmise sisse, vaid tulevad kõigepealt oma keha juurde ja tunnetavad, kuidas liigesed liiguvad, kas miskit on vaja soojendusega lahtisemaks teha, ja õpivad ennast tundma».

Teisisõnu, alustada tuleb samm-sammult, mõõdukalt, et saavutada elementaarne enesetunnetus.

Jooksukultuuri edendava Elujooksu eestvedaja Puusilla (36) tähelepanekuil ei ole paljud spordiharrastajad avastanud viise, kuidas iseennast ja jooksukogemust mõtestada. Eriti reljeefselt paistab see tema sõnul silma tulemust sihtivate inimeste puhul, kes sageli pingutavad ja rabelevad, kas või nui neljaks, selle asemel et võtta aeg maha, ennast paremini tunnetada, avardada oma vaatevälja ning sedasi parandada treeningute tõhusust.

«Mu hüpotees on see,» ütleb ta, «et Eesti sportlased suudavad küll treenitusega jõuda tippu, aga neil jääb kasutamata see ekstra, mida on tipus tingimata vaja. Ja too ekstra ei tule treenimisega, vaid terviku tasakaalustamisest. See tuleb kvaliteedist.» Ehk teisisõnu, iseenda ja oma tegemiste mõtestamisest. Või nagu Puusild ütleb: elu eri osade ja psüühika funktsioonide kooskõlast.

Üksnes rabeldes ja pingutades on tulemuseks enamasti ületreenitus, üleväsimus, vigastused. Sest kui areng seisab paigal, hakkab inimene n-ö raiuma, kirjeldab psühholoogi ja psühhoterapeudi haridusega Puusild, ning siis lagunebki kõik koost. «Järgmine aasta ütled, et ma treenin veel ja veel – ja nii lõhudki end katki,» nendib ta.

Niisiis, otse ja lihtsalt öeldes, ei maksa sportimisega hulluks minna ega muuta seda kinnisideeks. «Igaühel on oma lugu, oma valmisolek, oma võimekus ennast tunnetada, ja oma faas, kus ta parajasti nii sportlikult kui elulises plaanis on,» seletab Puusild. «Oluline on vaadata seda kõike tervikuna, mitte ainult joosta ja treenida. Kui vaadata neid asju eraldi, hakkavad need teineteist segama ja toimivad vastuoluliselt.»

Tema jutu tõesuse kriteerium on praktika. Mullu 376 kilomeetri pikkusel kuus päeva kestnud Kalevipoja ultrajooksul oli ta üks kahest, kes täisdistantsi läbis. Isegi elupõlised ultrajooksjad, kes harjutavad temast kolm korda rohkem, ei jõudnud lõpuni. Puusilla edu valem? «Teades ennast ja oma vaimset ettevalmistust, teadsin, kuidas joosta iga tundi iga päev,» vastab ta. «Jooksin targalt, tunnetades, mida kehal on vaja.» Kui Puusild pika kangelasjooksu lõpetas, tundis ta, et oleks võinud rahumeeli jätkata – sest organism oli kohanenud, kuna ta oli vaimses plaanis teinud kõik õigesti.

Kristjan Puusild. / Peeter Langovits

Tagasi üles