Vaatan uuesti neiut, kes tegutseb nüüd saali teises otsas kohvimasina juures rahulike, pikaldaste liigutustega, ja kahtlen, kas tema arusaam nende vahel toimivast suhtest kattub Pedro Silva arusaamaga. Tahaksin seda talle öelda. Loe katkendit Anna-Maria Penu raamatust «Kes kardab Aafrikat? 2. osa».
Kes kardab Aafrikat: see oli kui noahoop mu rinda, otse kaitseta hinge sügavusse...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öelda midagi tõeliselt tähendusrikast, midagi täiuslikku oma esimese valimismissiooni esimesel hommikul. Midagi sellist, mida sai kunagi loetud mõnest raamatust või kuuldud interdistsiplinaarsel konverentsil. Alustada ehk sellest, et ükskõik, kui osavalt me ka ennast ei peta nende rikkumata suhete loomise võimaluste suhtes aafriklaste ja eurooplaste vahel, siis hierarhilise maailma ajalooline, kultuuriline, ideoloogiline koorem – ja siia alla, täpsustaksin kulmu kergitades, käivad paratamatult ka religioon ja psühholoogia – tingib automaatselt nende suhete saatuse. Sest kui nemad vaatavad meile otsa, siis ei näe nad meid, vaid meie selja taga kõrguvaid müüte, eelarvamusi, kinnistunud uskumusi. Meie staatust maailmas. Kas ta pole sellele mõelnud? Täpselt samamoodi nagu meie, kui silmitseme neid iseendale omistatud kõrgemal asuvalt positsioonilt. Tegemist pole muidugi ratsionaalse otsusega just sel viisil teist vaadata, temaga suhestuda, ja selles ongi probleem. Kogu see taak tuksleb meie soontes, naha all, on sarnane olemisele, saanud mõtlemise pärisosaks ja näib seetõttu loomulikuna, isegi loogilisena. Kuigi loomulikkusest on asi kaugel. Ja ei piisa sellest, et öelda «ma hoolin», kaastundlikult naeratada ja oma suuremeelsust üles näidata. See kõik ulatub palju kaugemale, puurib tunduvalt sügavamale. On näha igas väiksemas detailis, sõnakasutuses, pilgus, hääletoonis.
Tahaksin kõige selle üle arutada. Näidata, millistel keerulistel teemadel mängleb mu lühiajalise vaatleja meel – kuid me ei tunne teineteise sügavusi veel nii palju ja ma ei ütle midagi. Lasen mõtetel hoopis oma radu minna ja mu silme ette kangastub Estheri soe, naeratav nägu. Ma pole talle juba väga kaua mõelnud. Naabrinaisest kasvas kuus aastat tagasi kiiresti lähedane sõbranna. Hoolimata tema fraasidest stiilis «ma arvasin, et kõik eestlannad on nagu modellid, aga tuleb välja, et polegi» ja «mina ka ei mahuks ostukärusse istuma, olen samamoodi paks nagu sina», tundsin, et lõpuks nägin päris tema sisse. Nägin Estherit nii nagu ta on ja tema nägi mind. See oli imeline side. Koos suutsime läbi murda mitmest ajaloolisest ja kultuurilisest müürist, hajutada piire, meeldis mulle uhkusega, suisa heldinult mõelda. Tõime lähemale kaks suurt, sageli vastandlikuks peetud maailma, olla kõigest meid lahutavast, eraldavast üle ning leidsime ühisosa. Olime teineteisega me ise. Seda, et ma temast sugugi läbi ei näinud, taipasin liiga hilja. Siis, kui see ajatult tugev side katkes. See juhtus mõned päevad enne äralendu tagasi Euroopasse, meie aias peetud lahkumispeol. Esther kutsus kohale kõik oma sõbrad, tuttavad ja kolleegid. Neid võõraid, kaks kätt taskus ja lai naeratus näol, voolas linna eri nurkadest kokku üle poolesaja. Nad naersid, sõid ja jõid, pidasid kõva peo maha, sest nende toitude ja jookide eest olin mõned tunnid varem maksnud mina. Raha rahaks. Palju hullem oli see, et Esther ei armastanud mind. Olin tema jaoks järjekordne muzungu koos kõikide selle sõna juurde käivate materiaalsete tähendustega, ja see oli noahoop rinda. Haav uuristas otse mu kaitseta hinge sügavusse ja tegi põrgulikku valu. Sadu hilisööni peetud isiklikke vestlusi, arutelusid, naeru, valu ja hirmude jagamist, mida kandsin kui aaret oma hõõguvas peos... ent Estheri silmis rippus mu küljes puutumatult edasi silt, mille vastu olin kogu see aeg võidelnud. Nii siiralt ja nii tulutult. Alles siis mõistsin, et seda, mida ma nii väga tõestada tahtsin, on võimatu tõestada.
Ma pole Estherile veel siiani teatanud, et olen lõpuks jälle Kampalas. Ja ma ometi lubasin.