Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Välismaa mees eestlannadega deitimisest: Eesti kohtinguskeene on brutaalne

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: LightField Studios / Panthermedia / Scanpix

Ma kolisin Ameerikast Eestisse aasta tagasi ja mul on tunne, et eesti naised on mind ära hellitanud. Ma kardan, et ma olen hakanud nende alalist ilu võtma iseenesestmõistetavana. Hiljuti reisisin ma koos emaga Vilniusesse ja esimene asi, mida me Riias peatudes märkasime, oli ootamatu ilusate naiste puudumine. Isegi mu ema märkas seda, kirjutab Eestis elav Ameerika mees Jake Valjean.

Terve aeg, mis ta oli Eestis külas olles ringi käinud, pillas ta neid märkusi. «Jumal küll, need inimesed on nii ilusad, see pole lihtsalt aus!» Ja: «Keegi ei tohiks olla nii ilus!» Kuid kui me pidime Riias ümber istuma, nägime me läheduses vaid paari keskpärast kaunitari ja asi ei läinud paremaks, kui me ringi kõndisime.

Leetu jõudes atraktiivsete naiste osakaal paranes pisut, kuid see polnud siiski ligilähedanegi Eestile. Muidugi on seal palju ilusaid naisi, aga kõndida ringi Vilniuses pole sama, mis jalutada Tallinnas, kus on rabavalt ilus naine iga kümne meetri tagant. Kui sa oled harjunud modellimõõtu kaunitaridega, siis nende äkiline puudumine võib mõjuda suisa šokina.

Ma armastan eesti naisi, kuid ma ei hakka ka valetama: siin välismaalasena deitimine on brutaalne. Te olete üsna kõvad pähklid. Muidugi on olemas stereotüübid, mis viitavad kohalike külmusele ning jah, paljuski vastab see tõele. Kuid ma ei räägi siinkohal sellest, ma räägin kohtingumaailmas ujumisest ja pinnale jäämisest.

Isegi kohtingule jõudmine võib meie, välismaalaste jaoks olla ääretult keeruline. Parim näide sellest on Tinder. Paljud naised on mulle öelnud, et nad jätsid mu profiili lihtsalt vahele, sest ma olen välismaalane. Ma saan põhjustest aru: kes tahab alustada potentsiaalset suhet, kui on teada, et inimene lõpuks lahkub ja läheb tagasi kodumaale. Enamik inimesi lihtsalt eeldasid, et ma olen siin vaid ajutiselt ja ei võta asja tõsiselt. Tegelikkuses aga olen ma siin vähemalt kolm aastat, ilmselt rohkem. Ja arvestades, et ma olen Eestisse armunud, siis suure tõenäosusega rohkem.

Kui ma oma sõpradelt asja uurisin, selgus, et ma pole selles paadis üksinda. Mul on Eestis palju sõpru, kes on pärit maailma eri otstest ja kuttide osas tundub, et meil on sarnased mured. Mu Soome sõpradel paistavad asjad olevat küll kohati lihtsamad ja see on arusaadav: Soome pole väga kaugel. Kuid võimalus, et potentsiaalne partner lahkub maailma teise otsa, pole just suurepärane. Aga isegi mu soomlastest sõbrad – keda ma peaksin heaks saagiks, kui ma oleksin naine – näevad vaeva, et isegi jalg ukse vahele saada. Enamik neist sätivad Tinderis raadiuseks 100 kilomeetrit, et sõelale jääks ka Helsingi naised. Ma tegin sama asja.

Ning kui keegi meile lõpuks vastabki, on see sisutihe: «Hei…» Ja kogu vestlus surebki pärast avasõna, jäädes ootama meie järgmist käiku. Ma arvasin alguses, et asi on ehk minus ja ma ei oska flirtida, kuid tuleb välja, et enamik kohalikke välismaalasi põrkuvad sama takistuse taha. Kui ma olin lõpuks end Eestis sisse seadnud, püüdsin ma väljas käia ja uute inimestega kohtuda, kuid see oli võimatu. Nagu eestlased ütlevad: igav liiv ja tühi väli. Ma võisin käia baarides ja kohata naisi, kuid ma tahtsin midagi rohkemat.

Kui anda võimalus…

Nüüdseks on selgunud, et ma olen üks vähestest õnnelikest: mul õnnestus läbi Tinderi suurepärase naisega kohtuda, kellega me oleme tänaseni koos. Mu esimene ja ainus õnnestunud Tinderi-kohting. Tegelikult pole see muidugi mu ainus Tinderi-kohting, riskides oma vanust näidata, pean tõdema, et mu esimesed online-kohtamise katsed algasid juba MySpace’i ajal. Tinderit aga proovisin ma vahetult enne, kui siia kolisin, ja teades, et ma kolin, ei võtnud ma seda tõsiselt.

Kuid istudes Helsingi lennujaamas, kui ma sõitsin pühadeks koju, kirjutas mulle naine, kellega olin vahetult pärast Eestisse kolimist match’inud. Meie esimesed vestlused olid tüüpilised «Heid», kuid erinevalt teistest kordadest me päriselt püüdsime kokku saada. Ning kui me lõpuks rääkima hakkasime, avastasime, et klapime peaaegu täiuslikult. Meie esimene kohting oli Tallinna lennujaamas, kui tagasi Eestisse pöördusin – ma pole kunagi nii närvis olnud. Aga me teadsime kohe, et oleme lõpuks kohtunud oma inimesega.

Kuid hiljem peame me ikka ületama raskusi, mida tekitavad kultuurilised erinevused, kuid see on lugu mõneks järgmiseks korraks. See ilus suhe sai juhtuda aga ainult seetõttu, et ta oli nõus andma mulle võimaluse ja mitte eeldama, et ma olen homme läinud.

Seega, andke välismaalasele võimalus, kes teab, mis juhtuda võib! Ja ärge unustage naeratada!

Tagasi üles