Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maarja Kupits: inimesed ei pöördu EMOsse, sest see on jube äge meelelahutus!

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
PERH, EMO. Pilt on illustreeriv. | FOTO: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Järgnevad kivid ei lenda perearstide ja teiste tervishoiu reatöötajate kapsaaeda, kes üritavad halva mängu juures head nägu teha ja sealjuures ka inimesi aidata. Absoluutselt mitte.

Iga natukese aja tagant on kuulda, kuidas erakorralise meditsiini osakonnad ehk EMO-d on ülekoormatud, inimesed lähevad sinna hädadega, millega tuleks pöörduda perearsti poole ja üleüldse pangu patsiendid oma vaim valmis pikemaks ootamiseks või hoopis tagasisaatmiseks, kui häda pole piisavalt tõsine. Noh… hea küll, kõlab ju loogiliselt.

Kujutage ette, et esmaspäeva õhtul tõuseb lapsel palavik. Ei midagi hullu, palavikualandaja on igal endast lugupidaval emal varuks ja öö saab üle elatud. Palavikku jätkub ka teisipäevaks ja kolmapäevaks, aga kummalisel kombel on see palavik ainuke sümptom. Selle üle võiks ju rõõmustada, aga nii lihtne see siiski ei ole. Nimelt on teil kokkupuude haigusega, mis lapsel niimoodi, lihtsalt palavikuga algabki – see on neerupõletik, see on äärmiselt ebameeldiv (ka oma leebemas, põievariandis), ja selle suhtes olete alati valvas, eriti kui tõbine inimene end veel päris selgelt väljendada ei suuda.

Meditsiiniline kadalipp

Nii hakkate kolmapäeva pärastlõunal professionaalset meditsiinilist abi otsima lootuses, et kui neljapäeva hommikul analüüsid tehtud saaks, oleks päeva teises pooles võimalik juba vajaliku raviga alustada. Esimene valik, teie tavapärane lastearst, on puhkusel. Tööle tuleb augusti alguses. Täiesti normaalne, inimesed ikka puhkavad.

Teine variant, abikaasa ja lapse ühine perearst aga võtab tol päeval kahjuks vastu ainult hommikupoole. Teie enda perearsti, kes põhimõtteliselt saaks vast ka ilusti palumise peale vajaliku analüüsi saatekirja väljastada, ei ole telefonitsi võimalik tabada (mis ei ole iseenesest midagi uut).

Valikus on seega EMO või uut päeva oodata, teadmata, kas nurga taga varitseb hirmus ja valulik neerutõbi või mitte. Seekord valite ootamise, ja õnneks veab. Neile õnnelikele, kes sedalaadi haigust põdenud pole, võin taustaks öelda, et see paneb täiskasvanud inimesegi pisarais ravini jäänud minuteid lugema, väikelapsest rääkimata.

Järgmisel päeval võtab vajalik perearst vastu alles õhtupoole. Kui ta lõpuks kätte saate, teatas ta teile sissejuhatuseks, et see saatekiri on täiesti mõttetu, sest tal on viimane tööpäev enne puhkust ja keegi nagunii ei vaata selle analüüsi tulemusi, nii et olete hiljaks jäänud. Teinekord tuleb varem haigeks jääda. Saate siiski kokkuleppele, et ta teeb selle saatekirja ja teie helistate järgmisel päeval teda asendavale arstile, kes õnneks pidi tol päeval sobivalt õhtupoole tööl olema, nii et analüüsid oleksid selleks ajaks ka ilusti valmis.

Kui mees reede hommikul purgikesega polikliinikusse jõuab, on kõik ilus, välja arvatud saatekiri, mida ei ole. Siinkohal tänu registratuuritöötajale, kes meest ja purgikest ukse pealt tagasi ei saada, vaid vastava saatekirja väljastab ja igaks juhuks veel lehetäie nimekleepse mehele näppu pistab, koos palvega esmaspäeval registratuuri helistada.

Kas paraneb ise või…

Teie muidugi juba teate, et õhtupoolikul on tööle oodata ka asendavat arsti, kelle õe pärast paaritunnist helistamist kätte saate ja kes kinnitab, et analüüs on korras. Taas infoks õnnelikele – kui lapsel oleks see neerupõletik päriselt olnud, oleksite seda esmaspäevaks juba ilmselt teisiti teada saanud, aga siis juba EMO-s, sest selline haigus üldiselt vaikselt üle nädalavahetuse analüüsitulemusi ootama ei jää.

See on ehe näide, kuidas kolmapäeval aktiivselt lahendust vajama hakanud tervisemurega oleks potentsiaalselt abi saanud alles esmaspäeval, või alternatiivselt nädalavahetusel EMO-s. See on põhimõtteliselt kuus päeva, ja kuut päeva ägeda kuseteede põletikuga ilma ravita ei tahaks ma veeta ka oma halvimas unenäos, saati lasta lapsel seda läbi elada.

Mõnel tekib kindlasti küsimus, milleks siis see tants, trall ja tibuemme tõmblemine, või isegi maksumaksja (minu) raha raiskamine, kui kõik korras oli? Näiteks sellepärast, et selline asi võiks siiski kuuluda perearstide pädevusse ka siis, kui analüüs ikkagi korras ei ole.

Milleks seda üldse teemaks võtta, kui kõik korras oli? Sest mul on peaaegu füüsiliselt valus iga kord, kui keegi tark jälle leiab, et inimesed lähevad liiga kergekäeliselt EMO-sse probleemidega, mida saaks lahendada perearst. Kas keegi arvab, et inimesed lähevad sinna EMO-sse, sest see on jube äge ja/või neil pole targemat teha? Reeglina siiski mitte, pigem nad lihtsalt ei jaksa enam kannatada. Soovitada neile, et mingu perearstile… Kui neil leiba ei ole, söögu siis kooke?

Tagasi üles