Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Psühholoog Kätlin Konstabel: salakaval vägivallavorm, mis mõjutab liiga paljusid lapsi

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Ilka Erika Szasz-Fabian / PantherMedia / Scanpix

Kes tahab perevägivalla kohta kindlat statistikat, sellele on kuritegevuse ülevaated heaks allikaks – seal on arvesse võetud juhtumid, mis jõuavad politseisse. Nii ütleb «Kuritegevus Eestis 2016» meile, et perevägivalla osakaal võrreldes teiste vägivallakuritegudega jätkuvalt kasvab, moodustab neist 39 protsenti, neist omakorda suurima osa moodustab kehaline väärkohtlemine ja et 89 protsenti toimepanijaist on mehed.

Teame ka seda, et ca veerandi juhtumite korral oli laps vanematevahelist vägivalda kas pealtnägija või kannatanuna seda kõike läbi elamas. Viimase paarikümne aasta uuringud on väga selgelt ära näidanud, et perevägivallaga kokkupuutumine mõjutab oluliselt laste kognitiivset, emotsionaalset ja sotsiaalset toimetulekut, arengut – olgu laps siis väike või suur – seega peaks senisest oluliselt rohkem tähelepanu pöörama ka sellele, et lapsed reaalselt abi saaksid.

Kui perevägivalla puhul tuletatakse täiesti õigustatult meelde, et mitte kõik kannatanud ei pöördu politseisse ja seega on tegelikult probleem palju suurem, siis psühholoogiline vägivald jõuab statistikasse vaid siis, kui tegemist on ahistava jälitamisega ja – ikkagi – kui ohver on julgenud politsei poole pöörduda. Muus osas saame teha vaid oletusi ja saame soovi korral ka mõelda, et võib-olla see lapsi nii väga ei mõjuta, tülitsetakse niisama, ja et ega asi enne tõsine pole, kui käed käiku lähevad.

Käesoleva aasta mais avaldasid Limericki ülikooli teadlased eestotsas Catherine Naughtoniga ajakirjas Journal of Interpersonal Violence uuringu, kus fookuses oli psühholoogilise ja füüsilise vägivalla pikemaajaline mõju laste vaimsele tervisele ja sellele, kas ja kuidas nad on otsinud emotsionaalset tuge. Viimane pakkus teadlastele huvi põhjusel, et lapsepõlve traumadest ülesaamisel on just sellise toe olemasolu kriitilise tähtsusega – see näitab, et inimene ei jää üksi, saab muresid jagada, kedagi usaldada.

Psühholoogiline vägivald väga levinud

Teadlased küsisid noortelt vanuses 17–25 küsimusi selle kohta, kui palju nad olid kogenud perevägivalda, emotsionaalse toe saamist, milline on nende üldine vaimne tervis.

Emotsionaalse toe kohta käivates küsimustes paluti ära märkida, kui palju ja kes sellised inimesed on ning lisaks see, kui head kogemused sellega on. Vanematevahelise füüsilise vägivalla kohta käisid küsimused, mis puudutasid löömist, lükkamist, relva kasutamist või sellega ähvardamist, kägistamist, juustest kiskumist jms.

Psühholoogilist vägivalda hinnati küsimustega sellest, kui sageli olid noored oma vanemate puhul kogenud karjumist, sõimamist, sildistamist (sa oled idioot / paks / nõme / siga jne), alandamist, erinevat (sh lahkuminekuga) hirmutamist, kontrollimist, manipuleerimist. Psühholoogilise vägivalla alla käis selles uuringus samuti asjade loopimine ja lõhkumine ning ka see, kui oli takistatud teisel millegi tegemist (majast väljumine nt sõpradega ajaveetmiseks või arsti juurde minekuks, interneti kasutamine).

Selgus, et kui perevägivalla füüsilist külge oli kogenud 20 protsenti küsitletud noortest, siis 60 protsenti oli päritoluperes kokku puutunud psühholoogilise vägivallaga ja kõigil füüsilise vägivalla juhtudel oli olemas ka vaimne vägivald.

Kui vaadati vägivalla pikaajalist mõju, siis ilmnes, et just psühholoogilise vägivallaga kokkupuude jätab sügavama jälje, seda nii vaimse tervise kui emotsionaalse toe olemasolu ja sellega rahulolu osas. Veelgi enam – kui võrreldi juhtumeid, kus oli olemas kokkupuude kas ainult psühholoogilise vägivallaga või siis mõlemat tüüpi vägivallaga, siis toe olemasolule mõjus halvasti psühholoogiline vägivald. Noored, kes olid kogenud nii ühte kui teist, olid leidnud inimesi, kellele muret jagada ja kellelt raskel ajal tuge saada.

Salakaval vägivallavorm

Kuigi autorid on ettevaatlikud tulemuste selgitamisel ja viitavad, et kindlasti tuleb vägivallauuringute puhul alati arvestada osalejate tausta (antud uuringus oli tegu iiri katoliiklastega), siis ometi pakuvad nad pealtnäha ehmatavale tulemusele loogilise selgituse.

Nimelt on lastel vanemate käitumise üle otsustades peksmise, löömise jms puhul kergem aru saada, et midagi on väga viltu. Koolis sekkuvad täiskasvanud kakluste puhul, niisama ütlemised jäävad õpetajatele ja tugipersonalile vähem silma. Lapsed kuulevad ja näevad ka meediast, kuidas inimesi just füüsilise vägivalla puhul vangi pannakse – seega on taolist käitumist lihtsam väga valeks kategoriseerida ja ka abi otsida, kellelegi oma muret usaldada.

Psühholoogilise perevägivalla kogemine on aga salakavala mõjuga. Kui väikesest peale on taolises keskkonnas kasvatud, on mürgised sõnad ja pingeline õhkkond muutunud omamoodi normaalsuseks, mille üle kaevata ei oskagi. Laps võib olla ka kuulnud ütlemist, et kõik inimesed ju tülitsevadki aeg-ajalt, konfliktid on elu osa – tal puuduvad juhised, kuidas otsustada, millega tema peres tegemist on. Ta saab aru, et midagi on väga halvasti, üksteisega ei käituda hoolivalt, aga mis täpselt viltu on ja kuidas peaks, seda ta öelda ei oska.

Arvestades seda, et lapsed on (ka väga koledaid asju kordasaatvate) vanemate suhtes äärmiselt lojaalsed nagunii, ei lähe nad kuskile ütlema, et ema-isa tülitsevad tihti või et kodus on kuidagi raske olla. Kui nad seda ka ütlevad, rahustatakse nad ebamugavust tundvate teiste täiskasvanute poolt tihti maha ikka sellesama argumendiga, et eks kõigis peredes vahel tülitsetakse. Nii jääbki laps täitsa üksi koormat kandma ja see mõjutab nii tema tervist kui lähisuhteid ka pikki aastaid hiljem.

Tagasi üles