Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dagmar Lamp: miks sa juba pruun ei ole?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dagmar Lamp, naine.postimees.ee toimetaja | FOTO: Liis Treimann / Postimees

«Issand, kui valge sa oled!» See on põhihüüatusi, mis mind suvisel ajal saadab, tasub mul vaid natuke nahkapaljastavam kleit selga panna. Ja see on nii olnud aastaid, mis on pannud mind tundma, et eestlaste kinnismõtted nahavärvi üle on natuke ebaterved.

«Oi, sa oled nii pruun!» - «Ah, jäin ainult päikese käes magama.» Eilne dialoogikatke toimetusest. Või armsa kolleegi põhjendus, miks tema juba pruun ei ole: «Tead, ma pole üldse päevitaja. Minu jaoks on päevitamine kohutavalt igav. Mõtle ise, kodus ma ei lähe ju ja ei leba elutoas niisama ega vahi lage, vahepeal varbaid liigutades. Igav!»

See nahavärvi-kinnismõte on ausalt öeldes kummastav ja isegi humoorikas. Esimesel päikesepaistelisel päeval on iga vähegi rannalaadne toode täis end beebi- või, jumal hoidku!, toiduõliga läikima hõõrunud päevitajaid täis tuubitud. Rasedad silitavad uhkelt päikeses kõrbevaid kõhtusid, mammid on heal juhul kübarad pähe tõmmanud, lapsed lippavad ringi paljalt vee ja liiva vahet, väga harva võib näha hoolsaid vanemaid, kes neid kaitsvate kreemidega kokku mätsiks. Või kui seda teevadki, teevad vaid korra varahommikul.

Õhtul on eestlaste lemmikrituaal võrrelda, kes kui palju päikest on saanud. Võetakse ette kõik randid ja asetatakse käsivarred kõrvuti. «Ma olen alati siuke heledapoolsem olnud,» olen ma rohkem kui korra vabandades pidanud pomisema, sest nendes võistlustes jään ma alati kaotajaks.

Lisaks olen ma sellise haruldase eestlase liigi esindaja, kes tõepoolest suve eriti ei naudi. Jah, ma tean, milline pühaduseteotus! Aga erinevalt kõigist sadadest talvevihkajatest, kelle kurtmist ma terve üheksakuise perioodi kuulama pean, püüan ma üldiselt oma halamise endale hoida, kui päike paistab lagipähe, kui kannikas autosse istudes põletushaavad saab ja kui tuleb veeta päev rannas, sest eks see värske õhk ole ju kasulik ja ujumise kui sellise vastu pole mul tegelikult midagi, kui saaks aga ainult nii, et seda päikest nii palju ei oleks...

Ma olen terve elu elanud teadmises, et mul on midagi viga, et mulle päevitada ei meeldi ja et mina olen see imelik, kes eestlaste päikesekreemivastasust leebelt öeldes veidraks peab. Küsimused minu pruuni nahatooni puudumise kohta on mind terve elu saatnud, kuid see on hakanud mind ausalt öeldes ära tüütama.

Nagu kõige muuga siin elus peaks inimestel olema õigus ja vabadus teha seda, mida nad soovivad, peaasi, et kellelegi selle käigus liiga ei tehta. Ideaalis võiks ka endale mitte liiga teha – päikesekreemide olulisus võiks olla igale lapsele meie kliimas emapiimaga sisse söödetud. Aga mis värk sellega ikkagi on, et kui sa pole teiseks juuliks saanud pruuniks, oled sa justkui rahvareetur? Laske mul ometi olla!

Tagasi üles