Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ilona Leib: Suvi, mida ei tulnud

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kui järele mõelda, on jahe temperatuur üks leebemaid asju, mis võib suve rikkuda
Ilona Leib | FOTO: Erik Prozes / Postimees

Vaid 15-aastane Viivi Luik kirjutas südantkriipivad read: Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.

Varaküpse ja läbilõikavalt ausana leinab see luuletus vaid teismelisele omase kompromissitusega üht suve, aja pöördumatust. Ei ole kahtlustki, et tookord suvi tuli. Vähemalt poetessi jaoks. Ometi oldi ka 1962. aastal sunnitud sellega hüvasti jätma, kes valusamalt, kes varmamalt.

Mida hakata peale üha enam valdava tundega, et suve ei tulegi? Lõpetasin just enam kui kümme päeva kestnud suve ootamise Pärnus. Ei saa öelda, et temperatuur oleks liiga palju kordi üle 20 kraadi tõusnud. Päris mitterannapäevi kogunes küll vaid kaks, ent oli tunde, mil asjakohasem oli olla päevitusteki all, mitte peal. Kuid luidete vahel leidus ka piisavalt tuulevarju, et päris sooja päikese tunne kätte saada. Ilmselt oleks mul ülioptimistliku kaaskonnata jäänud vähemalt pooltel päevadel randa minemata ja päevitus saamata. Rahvasuu räägib, et pessimistid olevat soetanud suvise lõunamaareisi juba varakult, sooduspakkumiste ajal, optimistid pidavat seda praegu tegema.

Kas me põhjamaa lastena oleme liiga palju panustanud vaid paarile näitajale: temperatuurile ja pilvitule taevale? Ometi me ju teame, et ilm on heitlik ja kuude nimetamine juuniks, juuliks ja augustiks ei anna mingit garantiid. Igale eestlasele tuttav anekdoot «Mis sa suvel tegid? – Ma olin sel päeval tööl» peaks olema piisavalt kõnekas. Sellegipoolest teeme igal aastal suveplaane, mille realiseerumine sõltub vaid osaliselt meie pingutusest. Üks põhjus on ilmselt selles, et enamasti on suurem osa puhkusest planeeritud suvesse ja kes siis puhkust ei ootaks! Miks tundub täiuslik vaid suvi, mis lubab rannapuhkuse realiseerida, kui ometi on välja mõeldud palju teisi viise aega veeta?

Sellel hommikul, kui taevas oli madalaid pilvi äärest ääreni täis ja aknaplekil trummeldas vihm, sain aru, et olukord nõuab plaani, mida mul tegelikult polnud. Ei olnud mingit varianti minna randa, heita end liivale ja jääda ootama, kuidas päev meid kohtleb. Pidin ise otsustama, mida teha. Ilus ilm oli mu vabastanud igasugusest mõtlemisest. See mitteplaneerimine, minnalaskmine ja mõnulemine sobis minu puhkuseplaanidega imekenasti.

Küllalt on olnud aastaid, kus kaunist rannailmast hoolimata olen pidanud puhkuse katkestama, et lappida mõnd kriisi. On olnud suvesid, kus südamevalu on päikesest suurem.

Mu elu jooksul on olnud mitu suve, mis pole tulnud oodatud viisil. Kui hästi järele mõelda, on jahe temperatuur üks leebemaid asju, mis võib suve rikkuda. Küllalt on olnud aastaid, kus kaunist rannailmast hoolimata olen pidanud puhkuse katkestama, et lappida mõnd kriisi. On olnud suvesid, kus südamevalu on päikesest suurem.

Kui lauspäiksepaiste puudumine ja oodatust madalam temperatuur on ainsad, mida suvele ette heita, olen õnnega koos. Nii palju on valgeid öid, nii palju teises rütmis kulgevat aega. Seega olen otsustanud selle suve ära kodustada. Nii palju avastmata kohti ja nii palju elamusi on käegakatsutavas läheduses. Jääb need ainult kinni püüda ja enda omaks teha. Kui tore on omada piisavalt aega, et mõelda mõtteid. Eriti tore on mõtted lõpuni mõelda ja saada aru, et pole soovi ega vajadust nende eest plehku panna. Ja raamatuid lugeda. Kohe mõnuga ja kella vaatamata. Nautida valgeid öid ja pikalt magada. Metsmaasikaid süüa nii palju, kui korjata jaksad, ja hingata kopsudesse merd ja laulupidu ja rõõmu.

Suve ei maksa veel ilma pärast kaotsi lasta, sest seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve.

Tagasi üles