Nüüd, aastaid hiljem võin nii enese kui teiste ees tunnistada, et hirmust sünnituse ajal paanikahoogu kogeda palusin ma sünnitust keisrilõikega, olin selle kokku leppinud juba kuid enne lapse sündi. Ega ka lähemad sõbrad sellest väga aru saanud, ent nad teadsid minu lugu ning sestap ei hakanud keegi väga kommenteerima.
Veel mäletan ma, et kartsin päris korralikult kaheksakuuse lapsega Hiiumaale klassikokkutulekule sõitmist (üks minu klassiõde elab Hiiumaal ja lihtsalt korraldasime suvise aja ürituse seal) sõita. Põhjust pole vaja pikalt nuputada – hirm oli, et ehk tabab see «pikselöök» mind just seal, hetkel, mil kohtun klassikaaslastega vaat et üle paarikümne aasta.
Just enne seda Hiiumaa-reisi hakkasin ma endasse veelgi enam süüvima ning koolis õpitud teooriaid ning oma mõttemustreid lähemalt lahkama. Guugeldasin ärevushäiret nii- ja naapidi ning tegin endaga iga päev tööd, luues paralleele loetud teooria, teiste inimeste kogemuste ja omaenese poolt kogetu vahel. Veel lugesin hulganisti Hiina meditsiinialaseid asju, teadvustasin holistilisi aspekte ning hakkasin tasapisi tunnetama omaenese füüsise ja vaimu ühtsust, seda peensusteni välja.
Ärevushäire kui õpetaja ja sõber
Õppisin ärevust teadlikult kohtlema ja teadvustama. Veelgi enam – õppisin suhtuma ärevusse kui õpetajasse, kui sõpra. Millessegi, mille kaudu meie keha annab meile mõista, kui miski meie hingelises maailmas ja psüühikas on tasakaalust väljas. Samas õppisin ärevuse nõiaringi katkestama, tehes hingamisharjutusi ning küsides endalt mõttes, et «mida ma kardan, mis mind päriselt hirmutab?» ning seejärel jõudsin enamasti kiirelt järeldusele, mida endale ka kinnitasin: «Aga probleemi, mille pärast muretsema peaks, ju ei olegi, seega ma ei lähe selle reaktsiooniga kaasa!» Aju võttis selle signaali vastu ja kehaline reaktsioon kadus sedamaid.
