Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Justin Petrone: Rapla nõid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kust leida julgust kaitsevallid alla lasta ja lubada teisel hingel end mõista?
Justin Petrone. | FOTO: Margus Ansu

Oli rahulik päikeseline päev, võiks öelda, et taevalik, kui taevas tõesti on see koht, kus mitte midagi ei juhtu. Ma seisin Rapla ostukeskuse ees ja ostsin Kreeka maasikaid, et viia need Ivikale. Poe uksed läksid uimaselt kinni ja lahti, mootorratturite kamp tuli ja läks unenäolaadses uimas. Mõtetes olid nad mujal, sest kes see ikka tuleb siia plaaniga külastada Raplat? Kohalikud on uhked, et Kristiina Ehin ja Vaiko Eplik on siit pärit, ja nende päritolu ei üllata mind. Rapla on väljaspool reaalsust. Siit pärit inimestel pole muud võimalust kui avastada uusi dimensioone.

Ivika kodu oli ühe tolmuse kruusatee lõpus. Kui ma sinna sõitsin, märkasin kahte kummalist vanameest seismas oma aias, et mõõta mööduvat autot pika pilguga. Mu võõrustaja ootas mind uksel. Maanaine pikkade mustade juustega ja silmanurgavoldiga, mis ühendab eestlasi teiste idamaa rahvastega, aga ka eskimote ja indiaanlastega. Eestlased on ainult osaliselt eurooplased. Olen selles täiesti kindel. Nad teavad asju, mida eurooplased ei tea.

«Sinu probleem on selge,» teatas Ivika mulle selges eesti keeles. «Sa üritad olla keegi, kes sa ei ole.»

Seda probleemi teadsin ma ise ka väga hästi, aga ikkagi oli hea kuulda, kuidas keegi seda mulle ka maarahva keeles välja ütles.

Energia. See on põhiküsimus. See on vaja puhastada. Ja sellepärast inimesed pöörduvadki Ivika-taoliste abiliste poole.

«Kui sa enda sees selle vastuolu lahendad, saad sa kõigist oma terviseprobleemidest lahti.»

Ivika selja tagant paistsid õigeusu ikoonid ja hetkeks mõtlesin ma, et mida küll head Kreeka mungad minust arvaksid, kui nad näeksid, mismoodi ma end ravitseja kätte olen usaldanud. Aga Rapla tundus Kreeka päikeselistest kabelitest nii kaugel. Seal tundus kristlus kasvavat välja otse vahemeremaistest kaljudest. Siin tundus see usk aga ikka veel välismaist päritolu olevat, toodud mõõga ja tulega, kontekstist väljas. Milleks teda vaja siia õunaaeda või kollasele rapsipõllule? Ka mina olen kristlusesse suhtumist muutnud, sedavõrd, kuidas eestlus minusse on imbunud, nii nagu ma kogemata teen oma emakeeles vigu ja kasutan eesti keele grammatikat. Mu unenäod tunduvad Eestis sügavamad, mu igatsused ja vajadused tähendusrikkamad. Kõik minuga juhtuv on justkui seotud sellega, mida kohalikud kutsuvad «energiaks».

Energia. See on põhiküsimus. See on vaja puhastada. Ja sellepärast inimesed pöörduvadki Ivika-taoliste abiliste poole.

Ma ei tulnud saama kiiret imeravi või tulevikuennustusi. Ma olin tulnud, sest ma olin hakanud nägema tunneli lõpus valget täppi. Ja ma tundsin, et ainult koostööd tehes võin ma liikuda lähemale... sinna, kuhu mul on vaja jõuda. Selleks on vaja julgust: kuidas allutada end teise juuresolekule. Julgust oma kaitsevallid alla lasta ja lubada teisel hingel end mõista.

Kui Ivika rääkima hakkas, muutusid ta silmad häguseks nagu kaks kauget saart. Ja kui ta rääkis, hakkasin ma järsku aru saama, mis on mu elus tähtis. Ta rääkis aina mu tütardest, ikka ühest korraga, ilma täpsustamata, kellest jutt. Ta märkused olid ootamatult täpsed, see oli kummaline äraarvamismäng, nii et ma ei saanud end pidama ja naersin lakkamatult. Vaatasin üles plakatile, järv Alaskal, ümbritsetud mägedega, ja kujutasin ette, kuidas ma istuksin selle järve kaldal ja kuidas kõik kohalikud karud kuuleksid mu naeru. «Sa oled väga tark,» ütlesin ma Ivikale.

Ta oli ikka veel kusagil mujal.

«Sa oled jäänud lõksu kahe elu vahele, sa kardad oma vanast elust välja tulla,» vastas ta. «Aga ära karda teiste pärast. Neil on oma elud ja nad kasvavad edasi oma eludesse. Sa ei kaota ühendust nendega.»

Meie kohtumise lõpus sikutasin ma kohmetult oma kotist välja karbi Kreeka maasikatega. On teatud eesti kombed, millele ma ikka veel pihta ei saa. Ebaviisakas on minna külla ilma kingita, aga mida siis ikkagi kinkida? Eestlased ei hooli ebavajalikest asjadest. Neile ei meeldi raiskamine.

Kui Ivika nägi maasikaid, kissitas ta silmi nii, et ma hakkasin kartma, et olen teda kuidagi solvanud. «Sulle meeldib meeldida?!» ütles ta, käed puusadel, mind tunnistades. «Aga sul ei ole vaja kellelegi meeldida! Sa pead õppima ise ennast armastama!» Siis võttis ta mu kingituse ning isegi naeris ja kallistas mind. See oli hea tunne, ma olin ilmas endale ühe uue sõbra saanud. Kas see kogemus oli tõeline või sürr, see ei olnud mulle enam oluline. Tähtis oli see arusaam mu sees, et ma olin lõpuks kusagile edasi jõudnud.

Tagasi üles