Laulusalm väidab, et kui mesilind jalast mind nõelas, see oli mu ainuke oht, aga ma söandan – tuginedes isiklikule kogemusele – jääda eriarvamusele. Umbes neljakümne aasta eest lõi mesilind oma mürgise saabli minu tillulillu lallukesse. Ma ei vaidle, olin selle ilmselgelt ära teeninud.
Jüri Kolk: lühike puhkus, napp nädalavahetus, üürike elu (3)
Mäletan koletut melanhooliat, nukrust, millest ei ole siiani paranenud. Oli ju suvi, lubatud suur ja pidulik suvi, kõigi võimaluste aeg. Olin vanaisa ja vanaema juures maal, seal olid mu nõod, kellega saime läbi piisavalt hästi, kõik oleks pidanud olema ideaalne, aga siis ristus mu tee mesilinnu omaga, ning mu jalg paistetas nii üles, et sain küll liibates liikuda, aga teiste tempos ma ei püsinud ja valus oli samuti. Ma ei mäleta, kui palju aega kulus paistetuse alanemisele, aga see tundus olevat terve igavik. Mäletan, et seisin teise korruse aknal, keharaskus vasakul jalal, ja vaatasin, kuidas nõod käratsedes metsa kadusid. Nad tundusid nii noored, elurõõmsad ja kättesaamatud ning ma ise paistsin enesele lootusetult üksildase, allakäinu ja mahajäetuna.