Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Indrek Ojari: vabakasvatusega laste empaatia nii hästi ei arene

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Indrek Ojari | FOTO: Tiit Mõtus

Eile Kumu kunstimuuseumis toimunud projekti «Riskilaste ja -noorte tugisüsteemide väljaarendamine» lõpukonverentsil «Kuidas muuta Eesti laste ja noorte elu riskivabamaks?» arutles näitleja Indrek Ojari, et nii noored kui ka täiskasvanud vajavad mõistmiseks rääkimist ja põhjendamist.

«Tänane konverents on mulle olnud väga huvitav ja silmiavav. Olen kunagi noortega töötanud ning sotsiaaltöötajana olid minu klientideks tänavalapsed,» rääkis näitleja Indrek Ojari. «See aeg oli väga karm, õpetav ja mõtlemapanev ning inimestele, kes sellega kokku puutunud pole, ilmselt raskesti ettekujutatav. Mind lapsevanema ja ka näitlejana on see põgus aeg oluliselt mõjutanud.»

«Ka teatritöös vähendame me kaost ning üritame luua süsteemi – me analüüsime inimest,» sõnas Indrek Ojari. «Meil on hetkel repertuaaris tükk, mis tegeleb sõltuvustega. Mina mängin seal sõltlast. See teema on huvitav, kuna alati, kui me hakkame näitlejana tegelast analüüsima, kogeme seda sama teadmatust. Alati hakkame inimest nullist tundma õppima. Samamoodi õpin ma päev-päevalt tundma oma last – see on pidev protsess, kus iga hetk jätab jälje. Me ei tea, kui paljud nüansid jätnud meile templeid mällu igaveseks.»

«Negatiivne emotsioon tekib teadmatusest,» märkis Indrek Ojari. «See on põhiline probleem: kohanemisoskus. Inimene tahab kaost vähendada ja olla süsteemis, sest see annab turvatunde. Varases vanuses hakkavad lapsed otsima pidepunkte, et kaost vähendada – kes ma olen, kes mind ümbritsevad?»

«See, kas ma oskan suhelda oma lapsega, on kohanemine,» ütles Ojari. «Vahel vanemad loobuvad sellest kommunikatsioonist, kuna noored on meist erinevad, teise välimusega, teise suhtumisega. Kui tarvis, olen ka oma lapsega olnud kuri. Leidsin sellise lahenduse, et kui liigselt emotsionaalseks läksin, siis põhjendasin ära, miks kontrolli kaotasin. Informatsioon, mis vähendab teadmatust, on kõige olulisem. Kui me ei saa aru asjadest, millest meile räägitakse, kaotame huvi. Samamoodi nagu ma lapsena ei saanud aru, mida räägiti täiskasvanute lauas, ei saa ma nüüd aru, mida räägivad noored.»

«Emotsioone saab ennetada – lastele ja noortele tuleb õpetada empaatiat,» rääkis Ojari. «Seda tuleb õpetada, kuid selle õppimine pole lihtne. Näen, et vabakasvatusega empaatiavõime nii hästi ei arene. Õige suunamisega rahunevad lapsed teatud vanuses maha, kui nad poolduvad – rakutasandile. Kui me sellega hakkama saame, pole meie sees enam nii palju konflikte. Ka need pätipoisid rahunevad ühel hetkel maha. Kõige suurem muutuja ja muutja on lapsevanem ning erinevad noori ja vanemaid toetavad programmid, mis päriselt aitavad.»

Tagasi üles