/nginx/o/2017/04/12/6542683t1h0e48.jpg)
Eile üle pika aja tõsiselt mediteerides, tajusin taas oma meele suutmatust jääda kasvõi mõneks sekundiks täielikult vait. Ta lausa agressiivselt tiris mind olemasolevast hetkest välja, uidates aina mõttetumate mõtete maailma – olgugi, et mu ainus soov oli oma keha ja meelt lõdvestuma panna, kirjutab Motivaatoris Kathleen Kanervikko.
Kuna teadliku kohaloleku loomine on inimeste jaoks tohutult raske, mängib iga võimalik praktika siin elutähtsat rolli. «Täna ma ei viitsi» ja «küll ma homme teen» vaid aeglustavad su vaimset kasvu ehk nullivad su pingutused ja transpordivad sind tagasi algusesse.
Täpselt nagu meie keha, vajab ka meie meel pidevat ja kindlakäelist treeningut. Füüsilise trenni mõttes pole 1–2 päeva vahele jätmine isegi niivõrd suur kaotus, kuid meele puhul on pärast paari päeva laisklemist juba kõigil meist jälle «prussakad» peas. See on muidugi tohutult koormav, et omamata kontrolli oma meele üle, ei saa me vastutust võtta ka oma emotsionaalse tormilisuse ning äkkreaktsioonide eest. Üks asi viib lihtsalt teiseni ning oskamata märgata, et see on ego, mis sinu sees räägib, ongi juba negatiivsed tagajärjed käes.
Igapäevase praktikata ei suuda me kahjuks kontrollida oma mõtteid ning nendega samastumist. Kui keha on väsinud, istume lihtsalt maha, aga kui meel on väsinud, ketrab ta sama intensiivsusega siiski edasi – mitte midagi me teha ei saa. Tahame vaid üheks hetkeks vaikust kogeda ning avastame end paari sekundi pärast juba kauges minevikus või tulevikus täiesti ebavajalike mõtete küüsis. Kas see pole mitte tohutult väsitav? Siis vast mitte, kui sa veel märganud pole, kuidas su meel kogu su elu üle kontrolli omab. Seda, mida ego ütleb, seda sa ka teed, küsimata, kas eksisteerib ka teine variant.
Teine variant ongi tegelikult vaid pidev praktika ehk oma mõtete jälgimine – mõtete vaatlemine sellise kohalolekuga, et sa ei samastu nendega ehk ei lähe nendega kaasa. Seisad justkui pealtvaataja positsioonil ning ainult märkad, kuid ei osale. Kuna tung neis lugudes siiski osaleda on niivõrd suur, on ka paljudel meist vägagi raske erapooletult oma mõtteid vaadata – tahaks nii kangesti ju kaasa minna ja ketrama hakata. Mida enam me aga mõtetega samastume, seda suuremas illusioonis oma elu elame. Mõtted on nimelt reaalsusest valgusaastate kaugusel ning seda märgates taipame me kõik, kuidas iga konflikt, sõnelus, draama, depressioon, stressihäire, ärevus, hirm jne oleks võinud ka olemata olla.
Aga milleks see kõik siis vajalik on? Elame oma elu ju ka mõtetega samastudes täiesti edukalt ära. Meele üle kontrolli haaramine garanteerib sulle aga rahumeelse elu – mureküllase ja pingelise elu asemel. Nähes läbi oma mõtteid, ei ole sul vaja igale inimesele, iseendale ja olukorrale hinnanguid anda, sul kaob tahe kritiseerida, võrrelda, end pjedestaalile tõsta, uhkustada, luisata, teeselda, viimse piirini pingutada, närveldada jne. Sa võtad asju nii, nagu nad on, uskumata seda häälekest oma peas, kes kogu aeg su elu kastidesse paigutab. Sa vabaned reaktsioonidest, hakkad aina vähem emotsioneerima ning tunned pidevat rahulolu iseenda sees, olenemata situatsioonist.
See küll nõuab Sinult igapäevast praktikat ning prioriteetide paika seadmist, kuid mis on siis veel parem, kui elu ilma igapäevaste segajateta?