Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Seikleja Joel Juht karastus Boliivia kõrgmägedes mäehaigusega võideldes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kõrbemaratoniks Marathon Des Sables valmistuv harrastussportlane ja seikleja Joel Juht on oma ettevalmistuste käigus käinud treenimas nii Taimaal Koh Samui saarel kui ka Kanaari saarestikku jääval Tenerifel, rääkimata lihtsamatest treeningutest Eestimaal. Viimaseks suurimaks reisiks enne aprillis toimuvat liivaretke sai talle aga mägimatk Boliivia Avarua rahvusparki ja tõus enam kui kuue kilomeetri kõrguse Uturuncu mäe tippu. Kogu ettevõtmist kirjeldab Joel lähemalt ise.

Joel Juht, te käisite sõpradega reisil Boliivias ja olite samas treeninglaagris. Kuidas te suutsite need kaks eesmärki ühendada?

Inimestel on kombeks igal aastal puhata ja selle Boliivia puhkuse ajastus läks õigesti, puhkusereis oli ka spordireis. Üritasime seljakotiga seljas avastada neid piirkondi, kuhu tavaline turist ei läheks. See piirkond, kus me käisime, oli 3800-4000 meetri kõrgusel, ja sellel kõrgusel on hapnikku kõvasti vähem kui näiteks Tallinnas. Seal on ka seismine ja kõndimine juba sport, olud on rasked, eriti kui sa oled seal esimest korda.

Kui raske see kohanemine on?

Mäkke tõustes läheb aklimatiseerumiseks omajagu aega. Meie läksime Santa Cruzist Sucresse, mis asub 2810 meetri kõrgusel ja olime seal kaks päeva, kohanesime kliimaga ja hakkasime siis ülespoole minema. Seal oli tõus kiire ja siis jõudsime me Avarua rahvusparki, mis algab umbes 3600 meetri kõrguselt ja läheb veelgi ülespoole. See oli raske minek, ma tundsin, kuidas peas veri peksles. Kohalikus kultuuris näritakse sellisel puhul kokalehti, aga see ei ole nagu kokaiini pärast, vaid umbes nii, nagu kokatee, mida sa jood. Kui paned kokalehed põske, siis peaks see aitama ära hoida mäehaigust. Kui ma lehed esimest korda suhu panin, tekkis räige energia, nagu kofeiinist, aga keel läks tuimaks ja ma sülitasin need lehed suust välja. Pärast oli süda paha, väga ei tahtnud neid lehti enam suhu panna, paari lehe kaupa sai neid suus igemete all hoitud. Lõpuks võtsime kasutusele spetsiaalsed tabletid, mis aitavad mäehaigust leevendada. Esimese päeva õhtul heitsin kohe pikali, keha oli nagu ära tambitud, olin üsna kehvas seisus. See oli treeninguta tõusmine, ma proovisin isegi 30 sekundit joosta, et vaadata, mida pulss teeb — ja see pani päris latva. Me sõitsime rahvusparki spetsiaalse maastikumasinaga, millega saab seda ala läbi käia, ja kaljuservadel sõitmine oli äge kogemus: ühtpidi näed mägesid, teisel hetkel näed lõpmatust. On lage suur plats, millel on künkad ja lõppu pole.

See oli siis päris turismireis?

Me ostsime kamba peale selle reisi Avarua rahvusparki, mis maksab 200 eurot nädal, kaasas on oma kokk ja autojuht. Kokk tegi süüa, mõnikord oli see hea, aga samas olid mõnikord friikartulid ja viinerid, kuid see pole see, mida retkel vajad. Mina ostsin poest pähklivõid kaasa, et saaks energiat, krõbistasin süüa, aga magusast oli ka varsti kopp ees. Kui me jõudsime baaskülla Uturuncu mäel, siis seal oli päevas kaks tundi elektrit. Kui meie oleme harjunud tsivilisatsiooniga, kohtadega, kus käib elu, siis selles külas olid vanad madalad majad, kedagi polnud näha ja tekkis tunne, nagu oleksid surnud linna sattunud.

Öösel oli toas kõige rohkem +15, magasime mitme tekiga, külm ei olnud, aga ma nägin esimest korda hotelli, mis on tehtud rändajatele. Magasime betoonvoodis, mida põranda küljest liigutada ei saanud, pesemiseks oli külm vesi, koridoris oli ülddušš ja WC, maja peale oli kolm erinevat tuba ja nii me elasime seal mõned päevad, et saaks Uturuncu liustikul ära käia. Me olime esimesed eestlased seal mäel, see oli meie seiklus. Ma polnud kunagi mäel käinud, olin ainult jutte kuulnud, aga üks asi on jutt, enda kogemus aga mõjub igaühele erinevalt, see on individuaalne. Mõne jaoks võib see olla raske, mõne jaoks kerge. Enne ülesminekut hirmutati meid ära, et seal võib olla -15 kraadi, meil olid igaks juhuks topeltriided, aga kui mäele jõudsime, siis päike paistis. Mul oli UV-huulepulk kaasas, määrisin seda ka nina peale, aga sellest ei olnud kasu. Poole mäe pealt võtsime joped maha, meil olid maastikutossud, mitte mägijalatsid ja nii me jooksimegi üles. Umbes 50 meetrit enne tippu jäime pidama, sest seal oli selline jäide, et jalad liustikul enam ei kandnud, polnud kuhugi astuda ja asi võis liiga ohtlikuks minna, seega läksime tagasi. Meile öeldi juba ennegi, et võiksime tagasi pöörduda, aga me otsustasime minna nii kaugele kui saab. Mäest alla tulles oli kalle 130 kraadi, tuli tulla nägu ees, nii nagu ka üles lähed, mil nägu on mäenõlva poole. Meil olid ka spetsiaalsed kepid, mis tuli allatuleku jaoks lõpuni välja tõmmata ja niimoodi alla tulles tuleb kannad maasse toetada. Esimest korda sellist laskumist teha oli päris hull. Sellel kõrgusel on nii, et kui libastud, paned kukkudes hooga alla minema. Uturuncu mägi on Suurest Munamäest 20 korda kõrgem.

Aga elasite siiski mäkke ronimise ja allatuleku üle?

Mägironijatel ongi murdepunkt alati see, et üles saad, aga hoopis teine asi on, kuidas sa alla saad, sest õhk on hõre, hapnikku vähe. Me saime 10-15 minutit alla tulla, siis lõi nagu pauguga pähe, terve keha läks automaatselt lödiks, nagu oleks purjus olnud. Me põhimõtteliselt tuikusime sõbra Aivariga sealt alla, sõber istus vahepeal maha ja ütles, et täitsa kopp on ees. Ma ütlesin talle, et tõuse, tuleb edasi minna. Allatulek on selline, et liigud ühtlaselt ja tuimalt, nagu oleksid narkoosi all. Autosse jõudes olin väsinud, süda oli paha, pea oli hapnikupuudusest uimane ja ma jäin kohe magama. Loksusime üle tunni sealt autoga alla meie peatuspaika. Kuna mäehaigus oli oma töö teinud, läksin paariks tunniks magama, et sellest raskest olukorrast välja tulla. Kehale oli see šokk ja see oligi reisi üks raskemaid osasid. Teisel päeval liikusime juba mööda rahvusparki ringi, vaatasime laguunid üle, käisime vulkaanipiirkonnas kraatri põhjas ära ja imetlesime loodust. Meil oli mõttes minna sinna naistega, aga neile see vist ei sobiks, peab olema tugeva iseloomuga naine, sest selleks, et seda ilu näha, peab palju füüsiliselt ringi koperdama. Rahvuspark aga on megasuur, seal võid päevade kaupa olla, näed laamasid, kogu loodus on imeilus. Boliivia on geograafiliselt huvitaval koha peal, kusjuures meie käisime Tšiili-poolsel alal, Peruu oli ka nii ligidal, et ma oleks Copacabanast saanud sinna joosta.

Mitu jooksutundi kokku tuli?

Jooksutunde palju ei tulnud. Treeningut tuli umbes kümme tundi. Ma tegin matka ära ja trenni sain teha kolm päeva hiljem Copacabanas, sest see oli madalamal. Suure mäe otsa läksime 4,5 tundi. See oli nagu mägimatk.  Reis kokku kestis 13 päeva ja see oli fantastiline.

Kas sa võtad sellest reisist ka midagi maratonile kaasa?

Teadlased on öelnud, et kui tuled nii kõrgelt mäestikust, siis 21-38 päeva hiljem hakkab aklimatiseerumine tööle. Keha hakkab tootma uusi verelibleisd ja hakkab rohkem hapnikku saama, töövõime tõuseb. See tähendab, et mul hakkab see pihta just kõrbesse minnes.

Mida treener räägib?

Treener ütleb, et ajastus on õige, see peaks minema täpselt sellesse aega. Eks näis, kas läheb. Kui läheb, siis jooksen kiiremini, kui ei, siis tavalisel moel. Taganemisteed enam ei ole, jäänud on loetud päevad.

Tagasi üles