Ema jagab hirmutavat kogemust: appi, laps eksis talvisesse metsa!

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: TongRoFoto Lewis Lee / PantherMedia / Scanpix

Ühel talvisel nädalavahetusel läks väiksem poeg koos isaga talu kõrvale metsa. Isa hakkas latte lõikama, poiss jalutas  koos koertega niisama ringi kuni otsustas koju naasta. 20 minutit hiljem polnud last majas ega isa läheduses. Hirmutavast kogemusest kirjutab portaalis Minu Pere Made Laas.

«Joosep, Joosep!» hüüdis isa metsas ja mina talu ümbruses. Helistasin ka poja mobiilile, kuid selle oli ta koju jätnud. «Küllap ta kohe jõuab,» rahustasin ennast, kuid minutid läksid ja poisist polnud jälgegi. Õigemini – lumel õnneks olid jäljed, mida mööda nüüd isa lapsele järgnes.

Väljas oli kümme külmakraadi ja umbes tunni aja pärast pidi hakkama hämarduma. Poiss polnud ka väga soojalt riides … Natuke veel otsime ja siis tuleb helistada politseisse, küpses peas otsus. Kui poeg suundus metsasügavusse, tuleb hakata seda läbi kammima, enne kui läheb päris pimedaks ja külmaks.

Teadsin, et ida-lääne suunal on mets kilomeetreid pikk, kohati on seal ka märjemaid-soisemaid alasid, kust meie kodumajja kostus suvel sookurgede hõikeid. Nägin vaimusilmas, kuidas mu laps eksleb külmununa pimedas tihnikus ja ahastus tuli peale …

Mõtlesin, et võtan auto ja sõidan mööda külateid, äkki näen teda kuskilt metsast välja jalutamas. Olin jõudnud alles esimesele teele, kui silmasin kauguses ühte kogu, varsti seletas silm ka inimese ees jooksvat koera. Joosep koos Miaga! Jumal tänatud! «Kas sa lähed linna?» küsis poeg auto juurde jõudes muretu häälega …

Oh … Oleks tahtnud teda korraga kallistada ja temaga pahandada: nii suur kergendus ja rõõm tabas mind korraga. Selgus, et laps ei olnud sugugi muretu, nagu ta tahtis algul mulle muljet jätta, vaid oli otsinud metsast väljapääsu suure hirmuga. «Mõtlesin, et kui jään ööseks metsa, teen endale onni,» ütles ta vaikselt ja kohmetult.

Viisin poisi koju soojenema ja läksin vastu tema isale, kes umbes pool tundi hiljem samuti metsast välja sai. «Ta oli ikka täitsa paanikas,» jutustas mees kodus. «Jälgede järgi oli näha, et tegi sik-sakke, jooksis kord ühes suunas ja siis jälle tagasi.» Õnneks suundus laps siiski põldude, mitte metsasügavuse poole.

Kuigi tundsime poja pärast hirmu vaid napi tunni, oli see meile kõigile heaks õppetunniks. Kordasime talle, et ilma mobiilita ei tohi isegi kodu lähedale metsa minna, ja talvel eksides tuleb mööda jälgi tagasi suunduda. Kerge külmetus ja šokk mõjusid nii, et poiss jäi järgmisel päeval haigeks.

KUIDAS KÄITUDA, KUI OLED METSA EKSINUD?

  • Eksinud inimene peaks eelkõige säilitama rahu. Kuulake ümbruskonna hääli: koduloomade hääli, sõidukite müra jm. Sellised hääled annavad märku, et läheduses on inimtegevus, kust võite abi saada õige suuna leidmiseks.
  • Kui õiget suunda ei leia, helistage telefonil 112 ja kuulake edasisi korraldusi. Elektroonilise side seadus kohustab sideettevõtjaid tegema häirekeskusele nähtavaks hädaabinumbrile 112 helistaja asukoha.  
  • Kui eksinu kuuleb politseiauto sireeni mingis suunas edasi-tagasi liikumas või näeb pimedal ajal valgusallika valgust, on soovitav selles suunas liikuda. Kindlasti jõuate välja teele või metsasihile, kust lõpuks abi saate.
  • Tee või metsasihi leidmisel on soovitav sellel edasi liikuda, mitte siseneda tagasi või üle tee metsa. Paljud eksinud inimesed, jõudes metsasihile või teele, ei liigu mööda neid, vaid hakkavad otsima otsemat teed sihtmärgini, pöördudes selleks metsa tagasi, ja jätkavad ekslemist.
  • Kui kuulete ahelikus olevate inimeste hääli, tehke ennast võimalikult nähtavaks ja kuuldavaks. Selleks annavadki hea võimaluse neoonvest ja vile, pimedal ajal taskulamp.
  • Helikopteriga otsingu korral üritage leida lagedam koht ja teha ennast samuti võimalikult nähtavaks. Pimeda ajal anda märku taskulambiga.
  • Eksimise puhul, kui on vaja asuda inimese otsinguile, on seda parem, mida varem me vajalikku teavet võimaliku liikumissuuna kohta saame. Halbade ilmastikuolude puhul võib iga minut olla olulise tähtsusega.

Allikas: Pärnu Postimees, Olev Naarits, Lääne politseiprefektuuri korrakaitseosakonna ülemkomissar

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles