Pane peres piirid paika - psühholoog õpetab, kuidas seda teha

, psühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes siin õigupoolest vanem on?
Kes siin õigupoolest vanem on? Foto: Alamy / Vida Press

Psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam selgitab Perekeskus Sina ja Mina Facebooki lehel,  mida saab lapsevanem teha, et peres oleksid piirid paigas.

Vanematena soovime, et nii meie lastel kui meil endil oleks kodus hea ja turvaline elada, et perega koosolemine valmistaks kõigile rõõmu. Turvatunde raamistiku loovad perekonnas piirid, lastele annavad piirid kindlustunde läbi parema maailma toimimise mõistmise ning meile läbi iseenda vajaduste eest seismise. On mitmeid asju, mida saame teha peres piiride seadmiseks, et teised pereliikmed arvestaksid meie vajadustega ning meie omakorda nende omadega.

1. Määratle oma piirid. Selleks tuleb sul teadvustada, mida hindad, mõtled ja mille eest oma elus seisad. Seda ei ole alati lihtne määratleda, aga see on oluline, et teie laps teaks, kes sa oled ja mida sa usud. See tähendab, et sa suhtled ja elad oma isiklike väärtuste kaudu. Kui sinu väärtus on olla aus, räägi sellest ja mis veel olulisem - ela ise ausalt, valetamata ja petmata. Kui pead oluliseks vägivallatut suhtlemist, ei tee sa oma lapsele haiget ei sõnadega ega laksudega. Lapsed juhinduvad elus selle järgi, mida sa vanemana teed. Sinu tegelik käitumine, suhtlusstiil ja hoiakud omavad tihti rohkem mõju kui see, mida sa ütled, kuidas lapsed käituma peaksid. Sest sina oled igapäevaselt väärtuste mudel oma lapsele.

2. Anna teistele teada oma ootustest. Tee nimekiri, mida ootad iseendalt seoses oma lastega. Mõtle, millega saad ja millega ei saa elada; mõtle läbi, mis läheb sulle kõige enam korda. Kas see on vastutus, lojaalsus, austus? Ehk oleks sulle endale abistav, kui paned need kirja. Räägi oma lastele, millised on sinu juhtivad põhimõtted, jagage oma arusaamu, mõtteid. Tee seda loomulikus, pingevabas olukorras, mitte siis, kui probleem on juba tekkinud.

See nimekiri ei ole selleks, et püüda oma last kontrollida, see on vastutuse võtmine iseenda eest, enda eest hoolitsemine. Kui näiteks üks sinu põhimõtteid on austus ja sinu eelteismeline poeg ropendab, siis anna talle teada sellise käitumise mõjust sulle ja mida sellega seoses tunned. Sellega annad talle teada, et austad ennast ja ei luba end sellisel viisil kohelda. See erineb viisist «panna laps rääkima nagu sina soovid», sa ei ütle talle ette, mida ja kuidas ta peab, vaid mis on see sinu jaoks ja kuidas see sind mõjutab. Vastutus ja valik oma käitumise muutmise eest on lapsel, sina annad talle lihtsalt teada, kus sinu piir sai ületatud.

3. Pööra tähelepanu lapselt endale. Kui sinu laps käitub ebakohaselt või ei kuula sind, siis mõtle, kuidas saaksid veelgi selgemalt ennast talle väljendada, teada anda, mida sa ootad ja vajad. Sageli võibki olla nii, et laps ei tea, milline käitumine on või ei ole vanemale vastuvõetav, vaid sina ise saad talle teada anda, kus ta sinu piiridest üle tuli ning seda öeldes aitad oma last. Vaid nii õpib ta austama ja arvestama sinu piiridega, nii õpib ta sinult, kuidas seista kohasel moel oma piiride eest.

Proovige öelda asju viisil, et su sõnum oleks tõsiseltvõetav ja mõjuv. Seda aitab toetada selge ja kindel kehakeel, kohaselt tõsine hääletoon, pilk. Oma piiridest on kohane teisele teada anda läbi minasõnumi, rääkides endast, süüdistamata teist.

4. Anna oma lapsele teada oma tunnetest, kui ta on ületanud sinu piiri. Nii aitad tal kogeda ebakohase käitumise tõelist mõju sulle, see muutub reaalseks. Teiseks, rääkides avatult iseenda tunnetest, rikastad ja annad oma lapsele tunnete sõnavara, mida tema saab kasutada, kui tema piire ületatakse.

Tunnista alati ise, kui oled ületanud kellegi piiri ja vabanda selle eest. Näiteks võid öelda, et vabandad ja sul on kahju, et lapse peale ärritusid ja häält tõstsid. Keegi ei ole täiuslik ning sageli eksimegi. Aga alati saab oma käitumist muuta, õppida reageerima kohasemalt, olles kontaktis oma tegelike väärtuste, vajaduste ja tunnetega. Nii õpib ka laps arvestama sinu piiridega ning seisma samamoodi enda omade eest, mida siis sinul targa vanemana tuleb austada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles