Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mari Raamot: naine, kelleta Eesti Vabariik poleks see, mis ta on

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mari Raamot - Naiskodukaitse esinaine (AM F 28478); Eesti Ajaloomuuseum | FOTO: muis.ee

Naine oma mehele. Naine riigile ja selle rahvale. Naine, kes suutis tollastes ühiskondlikes tõekspidamistes ja poliitilistes oludes luua midagi sellist nagu Naiskodukaitse. Sellestki jäi talle veel väheks. Ka kodutütarde organisatsioon on tema eestvedamisel alguse saanud.

Nooruse- ja õpinguaastad

Mari Tamm sündis 6. augustil 1872 Viljandimaal, Tarvastu vallas Kitsi taluniku perekonnas. Pere neljas tütar kasvas hulga õdede ja ühe venna kõrval ühtehoidvas ja eestimeelses perekonnas. «Olin teiste laste seas igas asjas ja ettevõtmises ninamees,» meenutab Mari Raamot oma memuaarides lapsepõlve.

Ainsast vennast Jaanist sai hiljem konservatooriumi asutaja ja metsasarvemängija, õde Aino Tammest tuntud laulja. Mari vanemad olid ühed nendest taluperemeestest, kes aitasid Lilli Suburgil oma kooli Viljandisse tuua. Seega oli Mari ka nende esimeste laste hulgas, kes sinna kooli haridust omandama pandi.

18-aastaselt lõpetas Mari kooli ja esimese koduõpetajakoha sai tütarlaps Lilli Suburgi õe juures. Sügisel kutsus õde Aino teda Peterburi.

Kohtumine Jaan Raamotiga

Peterburis sai Mari küllaltki häid teenistuskohti. Kõigepealt ühe kindrali, siis krahv Szechenyi juures. Edasi vürstinna Golitsõni perekonnas. Seal oli elu juba väga suurejooneline.

Pealinnas tutvus Mari Tamm Jaan Raamotiga, kes siis veel õppis Soomes põllutööinstituudis. Noored abiellusid 1899 Peterburis. Neid laulatas õigeusu piiskop Platon, kelle enamlased hiljem Tartu Krediidipanga keldris ära tapsid. Jaan asus aasta pärast Königsbergi ülikooli edasi õppima ja Mari läks temaga kaasa. Königsbergis sündis 1901 nende ainus poeg Ilmar. Pere jäi sinna kaheks aastaks, kuid siis lõppes raha ja perepeal tuli Venemaal Tuula kubermangu piimanduskooli juhataja koht vastu võtta. Tuula kubermangus elasid Raamotid 1902–1904. Siis sai mees stipendiumi, et Saksamaal edasi õppida. Seekord Leipzigi ja Kieli. Pärast seda tulid Raamotid tagasi Venemaale.

1905. aasta verised sündmused

1905. aasta juulis tuli Jaanile Põltsamaa Aleksandrikooli kuratooriumilt kutse tulla nimetatud kooli põllutöökooliks ümber muutma. Kui nad aga sügisel kooli avasid, siis olid meeleolud juba üsna ärevad ja koolis leidis aset nii miiting kui ka rahutused. Kuna õpilased jõuluvaheajaks koju sõitsid, siis karistussalkade saabudes oli neil kinni võtta ainult paar kooliõpetajat – Jaan Raamot nende hulgas.

Mari on oma mälestusteraamatus seda õuduste perioodi ilmekalt kirjeldanud. Kuidas ta läbi lume küüdimehega rühkis järele oma vangistatud mehele, kes oli viidud Kabala mõisasse ja kus teda võis ähvardada isegi mahalaskmine. Meeleheitele viidud naine võitles ennast välja nii parun Taube kui karistussalga kindrali Bezobrazovi juurde, et Jaan Raamotile armu paluda. Ta ei jäänud mehest maha ka siis, kui see tagasi Põltsamaale vangi viidi. Seal nägi ta pealt ka kinni võetud talupoegade piitsutamist ja pole ime, et teadmatus ja närvipinge mehe saatuse pärast ka Mari tervisele mõjusid.

Kevadeks viidi mees Viljandi vanglasse. Nüüd otsustas Mari pöörduda nii kõrgete ametnike poole kui võimalik. Ta sõitis Riiga peapiiskopi ja Liivimaa kuberneri jutule. Oma pidurdamatu energilisusega saavutas ta lõpuks selle, et tema mehe toimikud hakkasid liikuma ja jaanipäevaks lasti Jaan lahti ning võis koju tagasi pöörduda.

Sahkapuule

1908. aastal kuulsid Raamotid, et Raadi vallas on Sahkapuu talu müüa. Nad võtsid laenu ja ostsid talu ära, kavatsedes seal asutada tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli. Kooli avatigi 1. novembril 1911. Esimesed koolitööle põhjapanevad aastad olid rasked küll majanduslikult, veel raskemad moraalselt, kuid edaspidine kujunes edukaks. Koolis tehti näitusi ja ekskursioone, õpilased käisid välisriikides õppereisidel. Sahkapuu kool saatis seitsme aasta jooksul välja 265 haritud perenaist. «Need seitse aastat olid minul päikeseküllased,» meenutab naine oma memuaarides. Juulikuus 1919 oli Mari parajasti Tartus, kui talle toodi sõna, et tema koolimaja Sahkapuul põleb. Kui ta koju jõudis, oli suurel koolimajal juba kaks ülemist korrust maha põlenud.

Tütarlaste Põllutöö ja Majapidamise kool (ERM TM Fk 925); Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

Poliitikasse

Kui 1917 valiti Maapäev, siis selle esimeseks esimeheks sai Jaan Raamot. Nad muretsesid endale korteri Roosikrantsi tänavale, sest nüüd oli vaja olla sündmuste tulipunktis. Maapäeva viimane istung oli 28. novembril 1917, kui enamlased Toompea lossi ümber piirasid. Mari kirjeldab värvikalt, kuidas nad karjuvate ja lõugavate inimeste vahelt läbi trügides lossist lahkuma pidid ja Viktor Kingissepp neid seejuures aitas, muidu poleks neid läbi lastud. Maavalitsus läks põranda alla.

Iseseisvusmanifesti väljakuulutamisel 24. veebruaril oli Mari Raamot Jaani kirikus. Ülev meeleolu peale väljakuulutamist lahtus siis, kui ta nägi tänaval saksa sõdureid jalgratastega ja eesti naisi neid lilledega tervitamas. See tekitas temas tülgastust.

Kong number 20

Saksa okupatsiooni alguses pidi Jaan jätkuvalt paos olema. Mari koos poja Ilmariga aga läks Sahkapuule ja tegi seal kõik, mis võimalik, et viljasaaki sakslaste käest päästa. Kui ta poeg arreteeriti, siis sööstis Mari jälle võitlusse tema vabastamise eest, nagu ta oli kord võidelnud oma mehe eest. Kuid sakslased olid märksa armutumad ja teda pisteti samuti kongi.

Nii sai temast Tartu vanglas, kongis number 20, vang kümneks päevaks. Suurimate katsumustena sellest ajast kirjeldab Mari külma ja tarakanide ning lutikate rünnakut. Siis viidi nii tema kui Ilmar Tallinna vanglasse, kus olukord oli veel hullem. Ränk oli ka teadmine, et poeg Ilmar kusagil naaberkongis haiguse käes vaevles. Seitse nädalat tuli neil vanglas istuda, siis said nad vabaks.

Vabariigi algusaastad

11. novembril 1918 tuli valitsus põranda alt välja ja Jaan Raamot asus sakslastelt võimu üle võtma. Kuni Toompea veel sakslaste käes oli, pidas valitsus koosolekuid erakorterites, sealhulgas ka nende omas. Novembris tungisid punaväed Narva juurest sisse ja algas sõda – poeg Ilmar läks vabatahtlikuna Soomusrong nr 2 koosseisu.

Kui Soome saatis vabatahtlikud, käis Mari Raamot neid sadamas vastu võtmas ja aitas korraldada Estonias pidulikku vastuvõttu. Süda aga valutas, sest pojast rindelt teateid ei tulnud ja nii otsustaski Mari liinile sõita. See oli jaanuari lõpul, Paju lahingu eelpäeval, kui nad asusid Tartus proua Kuperjanoviga sõjaväe toidurongile, et sõita Sangaste jaama. Kuna käisid kibedad ettevalmistused lahinguks ja poeg oli luures, siis jättis Mari oma paki rongi ja sõitis Tallinna tagasi. «Pärast Paju lahingut veebruarikuu algul asusime meie, kolm eesti ema – Johanna Päts, Ebba Saral ja mina – samale suurele laevale «Väinämöinen», et langenud soome võitlejaid viia nende kodumaale ja seal olla nende muldasängitamisel. Laeval oli 28 kirstu,» meenutab Mari Raamot.

Aprilli algul toimusid Asutava Kogu valimised. Jaan Raamot valiti põllutööministri abiks ja tema ülesandeks sai maareformi läbiviimine. Peale Sahkapuu talu kuulus Raamotitele veel kaks rüütlimõisat.  Üks Venemaal – see jäi enamlastele, aga Keeri mõisa jagas Jaan ise oma tööliste vahel ära.

Pärast Vabadussõda müüsid Raamotid 1920 Sahkapuu talu ära ja asusid alaliselt Tallinna. Jaan Raamot püüdis vabariigi algusaastatel ka äri ajada. Esimestel aastatel oli see väga laiahaardeline ja edukas, kuid lõpuks lõpetati siiski pankrotiga. Mees oli väga pettunud ärimaailmas ja oli õnnelik, kui 1926.aastal sai Jäneda Kesk-Põllutöökooli juhatajaks. Mõlemad olid jälle õnnelikud, kuid see õnn oli üürike. 4. jaanuaril läks mees välja asjaajamistele ja kukkus libedal jääl ning lõi pea ära. Jõudis küll koju, kuid paari tunni pärast suri.

Naiskodukaitse ja Kodutütred

Pärast mehe surma siirdus Mari Raamot tagasi Tallinna. Tal oli täielik depressioon, millest ta suutis välja rabelda alles mitme kuu möödudes. Ja siis pööras ta oma elus täiesti uue lehekülje.

Mari Raamot, Marie Kalmuse skulptuur. EKM j 2729 S 494, Eesti Kunstimuuseum SA, http://muis.ee/et/museaalview/1446486 / muis.ee

Kuna ta oli ka varem ühiskondlikult aktiivne olnud, siis tehti talle ettepanek asuda juhtima Naiskodukaitset. Algas töö, mis kestis ligi kümme aastat ja oli Mari Raamotile väga südamelähedane. Ta asutas ka Noorte Naise Kristliku ühingu ja alustas Kodutütarde organisatsiooni loomisega. Nende organisatsioonide ülesehitamise ja toimima panemisega kindlustas naine endale jäädava koha ajaloos.

30ndate lõpus algasid lahkhelid Kaitseliiduga, kuna Mari Raamot oli väga vastu sellele, et Naiskodukaitset üritati tõmmata poliitilisse võitlusse. Vastuolud päädisid tema tagandamisega 1937. aastal.

Sõjakeerises Tartus

Poeg Ilmar oli vahepeal abiellunud ja tal olid juba lapsedki. Neil oli Tartu lähedal Raja talu, mille Nõukogude võim pöördelisel 1940ndal lihtsalt rekvireeris. Poja pere otsustas emigreeruda Saksamaale. Mari jäi Tartusse, Tähe tn 64 korterisse koos õe Ainoga.

9. juuli 1941. aasta hommikul kell seitse käis kõva raksatus. Venelased olid Kivisilla õhku lasknud. 10. juulil algas lahing Tartu pärast. Naised haarasid pudeli vett ja kiirustasid keldrisse varjule. Linnas oli laskmine ja terved linnaosad põlesid. Ühe eriti äreva öö järel läksid nad oma korterisse. Mari heitis voodisse puhkama. Mürsk ei lasknud end kaua oodata. Tuli nende maja pihta. Mari hüppas voodist püsti ja hakkas kiiruga riietuma. Siis tuli teine mürsk, kuid õnneks läbi klaaspalkoni. Klaasikilde ja krohvi olid kõik kohad täis. Üks kild oli Mari peast mööda läinud voodi jalutsisse. Kodukaitsenaiste abiga, kes olid linna näituseväljakule toitlustama tulnud, läks korda toitluspunkti sõita. Mari pani Aino veoauto peale ja saatis Elvasse pakku.

Juuli lõpupoole venelased taganesid. Mari oli üks esimesi, kes endale Botaanika tänavas tühjaks jäänud kommunistide korteri sai. 1942 kevadel anti Marile luba asuda Rajale poja tallu. 1944. aastal, kui rinne hakkas jälle lähenema, kutsus kindral Hoffmann Mari Raamoti enda juurde ja käskis ellu kutsuda naiskodukaitse. Mari keeldus: «Mina, härra kindral, olen viimane eesti rahva seas, kes oma nimega rahvalt hakkab viimast, mis ehk neil on veel tagavaraks, välja pressima.»

Pagulusse

Kuna rinne lähenes, sõitis naine rongiga Tallinna ja asus dokumente ajama, et Saksamaale pere juurde pääseda. Mari lahkus septembrikuu algul laevaga. Väikeses Gammellundi külakeses elati sõja lõpuni.

Siis otsustati kolimine Detmoldi pagulaslaagrisse. Seal oli palju eestlasi ja ka Mari kuulus laagri juhatusse. Detmoldist kujunes baltlaste Briti tsooni administratiivne keskus. Seal anti välja eestikeelset ajalehte, moodustati laulukoor ja kaks orkestrit, ka algkool. Raamotid elasid seal kolm aastat. Siis laager koondati ja neil tuli ümber kolida Lingeni laagrisse.

1949 jõudis väljarännu järjekord nende perekonnani. 17. detsembril asuti Ameerika sõjaväe transpordilaeva  pardale ja üksteist päeva hiljem randuti Ameerikas. Üks Põhja-Carolina farmer oli Ilmari koos perega nõus võtma enda juurde tööle. Kolm kuud olid nad farmis sulasteks, siis olid nad nii palju raha kogunud, et New Yorki sõita. 1951. aastaks olid nad juba jalad maha rabelenud ja jõudsid endale osta maja New Yorgi lähedal Cresskillis New Jerseys. Seal kirjutas Mari Raamot oma memuaare. Ta suri 12. märtsil 1966.

Tagasi üles