Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dagmar Lamp: kardan, et Kunnuse intervjuu annab hoogu meestele, kes end partnerite peal välja elavad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Franck Camhi / PantherMedia / Scanpix

Ma olen hoidunud avalikult Mihkel Kunnuse juhtumi üle sõna võtmast ja seda mitmel põhjusel. Jah, muidugi arvan ka mina mustvalgelt, et igasugune vägivald on taunitav ning seda peakski kõigiti hukka mõistma. Aga samas tean ma liigagi hästi, kuidas iga sellise juhtumi taga on inimesed pärisvalu ja pärisrõõmudega ning pahatihti käivad need lood käsikäes alkoholideemoniga.

Kirjanik Mihkel Kunnus rääkis eile «Radaris» väga avameelselt oma võitlusest just selle deemoniga. Deemon, kes puudutab enamiku eestlaste elu, nii kurb, kui see ka pole. Me kõik oleme oma deemonite ohvrid, küsimus on vaid selles, kuidas sellega hakkama saame.

Mina olen aastaid võidelnud depressiooniga. Lugesin just eile oma selleteemalisi vanu kirjutisi ning meenutasin ühe sõbranna sõnavõttu. «Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid,» kirjutas ta toona minu blogis. «Mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigi tõelist valu näinud.» Tema mõte oli lihtne: elu juba kord on selline, et kui me tahame seda aktsepteerida ja ka nautida kõikides värvides, peame õppima vastu võtma ka lööke. Õppima hakkama saama nende tumedamates värvitoonides päevadega, nendega, mille kohta Kunnus eilses saates ütles: «Sa tahad, et sind poleks olemas olnud. Tagasiulatuvalt.»

See valu on väga reaalne, ma tean seda. See on selline kõikehoomav ja kõike lämmatav olemasolemise valu, mis ei jäta sind hetkekski maha, mis varjutab su selge mõistuse ja mõtted su peas röögivad nii valjult, et sa ei kuule ega näe enam midagi. Pole midagi imestada, miks inimesed nii kergelt käe pudeli järele haaravad. «Ajupuhkus,» nagu nimetas Kunnus. Jah, just seda see ongi. Ajupuhkus, vaigistada korrakski kõik see, mis peas toimub.

Mul on hea meel, et Kunnus sõna võttis. See tunne on küll kahetine – ma nimelt kardan, et liiga paljud inimesed saavad sellest ülestunnistusest valesti aru ja uut hoogu juurde. Nagu mu sõbranna toonases külalispostituses minu blogis ütles: «Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata, kui lohutatav tõmbab ümber «deprekakeebi», mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: «Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!»»

Tema ei rääkinud tol korral küll ei perevägivallast ega alkoholismist, vaid sellest, kuidas väga moodne on iga halvemat päeva või eluga mitte hakkama saamist depressiooniks nimetada. Tasub rõhutada, et siinkohal ei pidanud ei tema ega pea ka mina praegu sellest rääkides silmas tõeliselt haigeid inimesi. Ka ei pea ma praegu silmas, et Kunnus oleks kuidagi end märtriks teinud ning nüüd «deprekakeebi» üll on tõmmanud. Aga ma kardan, et tema eilne avameelne intervjuu annab hoogu järgmisele lainele, kus kõik omadega puntras mehed (ja naised), kes on halbades suhetes oma partnerite peal end välja elanud, just sellest uut innustust saavad. Mõistke meid, ka meil on raske, me ju pole süüdi.

Kõikide meedias viimasel ajal kajastust leidnud perevägivallateemade juures on üks läbiv punane niit – inimesed ei näi oskavat võtta vastutust. Kunnus seda omal moel teeb ja see on hea. Aga ometi avas saatelõik lühikese fraasiga: «Mul on lihtsalt raske käsi… Teen korra ja… polegi rohkem vaja…» See kõik on inimlik, ka see žest oli inimlik, arusaadav. Aga ma ei taha ette kujutada kõiki neid kodusid, kus tulevad hommikud, mil tapvas pohmellis «perepea» paistes näoga naisele sama ütleb. «Saad aru, raske käsi, ma enam ei…»

Me kõik teeme vigu. Mõnikord läheb nendest õppimiseks hullumoodi kaua aega, mõnikord me ei õpigi neist. Aga inimese eesmärk elus võiks siiski olla pidev eneseareng, uued oskused, mis aitavad deemonitega võidelda nii, et ümbritsevad lähedased viga ei saa. Või et nad ise end ei hävitaks. Jah, laialt võttes, mustvalge skaalat halliks keerates võib tõdeda, et muidugi on kõik osalised perevägivallajuhtumites omamoodi ohvrid. Edasi tuleb igal juhul elada ning enda tegude eest tuleb absoluutselt igaühel vastutus võtta. Sest, nagu mu hea sõbranna ikka ütleb: «Lapsepõlvest meelde jäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. On suur töö ennast toimima saada, et kas või korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.»

Elu ilu on aga veelgi raskem näha paistes laugude tagant. Olgu nad selliseks löödud või joodud.

Tagasi üles