Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Heidi Ruul: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

28
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolumnist Heidi Ruul | FOTO: Marit Kuusk

Mäletate seda pagana muinasjuttu ühest imelisest printsessist, kes lossitorni luku taha pandi? Seda sama, kus üllas prints seitsme maa ja mere taha sekunditki kõhklemata preilit päästma kappas? Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet ning õelat võlurit. Kuulsin seda ajatut lugu esimest korda umbes veerand sajandit tagasi. Aga tänapäeval on asjad justkui risti vastupidi?

Mida teeks see prints siis aastal 2017? Tõenäoliselt peidaks uudist kuuldes pea padja alla ning hoiaks pöialt, et noor daam end ise võimalikult kiiresti vangitornist välja murraks. Õnneks ei tuleks tal väga pikalt oodata, sest tänapäeva naine on üks kuradi vägev masin.

Võitmatutest ja kartmatutest printsidest on saanud pisikesed ja nunnud lõvikutsikad, kellega on tore, aga pisut ohtlik mängida. Kutsikad, kes ajavad entusiastlikult oma saaki taga, aga seda vaid hetkeni, kui «saak» annab põhjust esimest korda hirmu tunda. Hirmu põhjus pole siinkohal isegi mitte oluline. Siis lidutakse kiirelt koju, emalõvi selja taha peitu, ja oodatakse ning vaadatakse, mida viimane olukorrast arvab. Ja kui uuesti mängutuju tuleb, manatakse kutsikasilmad kenasti pähe.

Aga vastutus?

Ma olen alati suuremat sorti võrduse pooldaja olnud ja päris kindlasti ma ei väida, et mehed on need, kes peaksid naisi kakskümmend neli tundi ööpäevas kätel kandma, aga mulle tundub praegu, et asi on juba niivõrd käest ära läinud, et paljud mehed arvavad, et näiteks ongi täiesti okei mitte millegi eest vastutada, vaid probleemide ilmnemise korral lasta just naistel nendega tegeleda. Nii on muidugi äärmiselt lihtne elada – kõiges saab teisi süüdistada. Ei otsusta, ei vastuta. Naine otsustas – naine vastutab.

Kuhu kurat on jäänud kõik need mehed, kes mäletavad veel, kuidas vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja oma sõna maksma panna? Kuidas naist hellitada ja teda hoida? Mis on saanud meestest, kes usuvad, et siin maailmas on kõik võimalik? Et kõik on saavutatav? Mis juhtus meestega, kes oma pagana sokid kapist ise üles leiavad ja suudavad vajadusel ka pükstesse viigid pressida? Meestest, kelle õlg on olemas ka siis, kui enam lihtsalt ei jõua ja kes mäletavad, mida tähendab selline sõna nagu «romantika»? Meestest, kes suudavad oma lubadusi täita? Nendest, kelle sõnad maksavad midagi? Neist, kes mäletavad, et lisaks üheööliblikatele asuvad Viru tänaval ka lilleputkad? Meestest, kelles oleks piisavalt julgust, et armastuse nimel läbida see neetud mets ning vajadusel lohega võidelda?

Vallaliste naiste «probleem» ei seisne selles, et mehi ei ole. Asi pole selles, et kolmekümnes eluaasta ähvardavalt kuklasse hingab ja kõik arvestatavad eksemplarid niivõrd kõrges eas juba hõivatud on. Ei! Probleem seisneb selles, et ihaldusväärsest printsist valgel hobusel on saanud mingisugune argpüksist Pinocchio, kelle nina valetades paraku ei kasva. Meil on valida valetajate, memmepoegade, töönarkomaanide, lauslollide (okei, pisut rumalate) ja armukeseks olemise vahel. Võta üks ja viska teist!

Nüüd ma siis istun siin, iseenda sees vangis ja kirjutan seda lugu. Võiks ju välja murda, aga vot, ei murra – peidan end teki alla, jonnin ja ootan, et keegi mind lõpuks päästaks, et keegi minu eest otsustaks – umbes nagu tänapäeva mees, või see pisike plika, kes veerand sajandit tagasi naiivselt muinasjuttudesse ja armastusse uskus.

Tagasi üles