LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) kuulub närvihälvitite ehk psühhedeelikumide hulka. Hetkel on LSD toime ebaselge, kahtlustatakse serotoniinergilise süsteemi aktivatsiooni. Serotoniin on virgatsaine, mis reguleerib tuju, isu ja und. Esmalt muudab LSD ajutüve monoamiinineuronite talitlust.
Esimesena sünteesis LSD keemik Albert Hofmann 1938. aastal migreeniravimit otsides. Kuigi ta jättis selle tol aastal kõrvale, avastas ta viis aastat hiljem juhuslikult selle psühhedeelsed omadused. Seda on ajaloos kasutatud «Delysid» nime all psühhoteraapia abivahendina ning proovitud CIA poolt kasutada tõeseerumina. Alates 1966. aastast sai sellest USA-s keelatud aine ning sama trend liikus ka mujale maailma.
Muidugi ei takista keeld LSD ostmist. «Hetkel ongi mustal turul nii, et ainult heade tutvuste kaudu saab päris kraami, muidu tavaliselt ikka petetakse ära,» kirjeldab üks kunagi LSD-d proovinud isik. «Muud ained, mis sinna juurde lisatakse, et odavamalt läbi saada, panevad pea valutama, kahjustavad aju jne.» Tõepoolest, LSD müüja ei ole just see, kellega luurele läheks, kuna tema tegevus tugineb puhtalt omakasule. On olnud juhtumeid, kus inimesed on kahtlase kraami tarvitamise tõttu ära surnud.
Puhta LSD mõju ei tohi samuti alahinnata. LSD-l ja sellesarnastel ainetel on järgnevad toimed: taju moondumine, sünesteesia ehk mitmiktaju, ise-taju muutumine, hallutsinatsioonid, meeleolude kiire vaheldumine, mõttekäikude pidetus, koordinatsiooni halvenemine, vererõhu tõus, pulsi kiirenemine, ebameeldivad «reisid» (nn bad trips), psühhoos, flashbacks (tavaolukorras nt aastaid hiljem sama kogemine, mis LSD laksu all olles). Aastaid hiljemgi võib esineda samasuguseid hirmusööste nagu need esinesid uimasti tarvitamise ajal.
Tarvitamise tagajärjed on ettenägematud. Mõnikord võib näha õudusnägemusi. LSD mõju pikaajalisuse tõttu tunnevad need inimesed tundide viisi paanikat ja kohutavat hirmu. Kõige suuremad probleemid võivad tekkida sellest, et kasutaja ei suuda enam vahet teha tegelikkusel ja meelepetetel. Seetõttu on juhtunud tõsiseid õnnetusi. Kasutaja võib hakata vägivallatsema ning tunda, et keegi jälitab teda. Esinenud on ka enesetappe. Tavaline on halb enesetunne ja oksendamine. LSD võib põhjustada sügavat masendust ja enesetapumõtteid. Reaktsiooniks võib olla kaaslastest eraldumine või kõrgendatud huvi teiste vastu. Meeleolu muutumine on ettearvamatu.
Aastaid hiljemgi võib esineda samasuguseid hirmusööste nagu need esinesid uimasti tarvitamise ajal. Pikaajalised tarvitajad võivad jääda vaimuhaigeks. Pärast kauakestvat (päevi, nädalaid või aastaid) võivad meelepetted korduma hakata. LSD-d tarvitanud on kirjeldanud, kuidas nende sõbrad on pärast tarvitamist siiamaani juba kümneid aastaid vaimuhaiglas olnud.
LSD-d tarvitanu võib ära tunda järgnevate tunnuste põhjal: silmaavad on laienenud, tal on palavik, esineb segane jutt ja arusaamatu käitumine, ta on üliaktiivne, pulss kiireneb, mõnikord esineb külmavärinad ja oksendamine.
LSD-d müüakse enamasti postmargisarnaste pabertükkidena, mida on LSD-ga immutatud. Psühhoosiks piisab mikrogrammides mõõdetavast annusest (0,00002–0,0001 gramm). Joove tekib poole tunni jooksul ning kestab 6-12 tundi.
LSD muudab oluliselt ümbritseva keskkonna tunnetamist ja mõjutab seeläbi tarvitaja taju, mõtlemist ja meeleolu. Üks noor neiu kirjeldas oma LSD kogemust järgnevalt:
«Sein ahmitses endasse hapnikku. Selle igas pooris oli amfiteater, kus inimesed naersid ja plaksutasid. Vein, mida ma jõin, maitses nagu soolavesi. Mu juuksed hakkasid järsult kasvama ning läksid kristallmolekulidest koosnevasse pokaali ja ma kukkusin põhjatusse kaevu. Kuigi ma rääkisin, siis kõik, millest ma rääkisin, oli teistele keelatud. See oli minu maailm. Sellepärast ma sõin oma lõua ära.
Mu hing lahkus mu kehast ja ma vaatasin ennast ning seda, kuidas inimesed elavad oma elu. Nad sõidavad edasi-tagasi rutiinsele tööle. Ma tahtsin neile karjuda, et ma tean kõike ja nad peavad teadma tõde. Inimesed peavad aru saama, mis on elu mõte. Aga lõug ühes keelega oli söödud. Niisiis ma haarasin riiulilt läbipaistva kiikhobu, tundsin tema kesknärvisüsteemi tundmas minu puudutust. Vaatasin vaipa, mille niidist kasvas välja puu. Selle kõrval tegi rüütel rasket tööd. Igas asjas oli elu, igas asjas oli kellegi töö, vaev ja valu. Õhk oli raske, paks ja täis muresid. Ma kadusin iseendasse ja ma tahtsin jääda sellesse unenäkku unenäos, lasta oma mõtetel lennata. Kui oleks olnud suvi, siis rohelisest aasast oleks välja kasvanud puud. Maa all oleks elanud haldjad, kes lasevad oma hingedel lennata ja naudivad päikest ja loodust.
Minus käis võitlus kahe maailma vahel - pooleldi kuri ja pooleldi hea. Minu kuri pool on kaval, pahatahtlik. Teine pool on pehme ja lahke. Nad võitlevad omavahel, aga lõppude lõpuks moodustavad täiusliku tasakaalu. Mitte ükski inimene ei saa olla täiesti hea ega halb. Igaühes on mingisugune kombinatsioon neist kahest.
Mu süda tuksus. Ma tundsin, kuidas veri voolas üle mu keha, iga verelible elas ja neis elas omakorda midagi. Universum on lõpmatu ja see on uskumatu. Igast asjast saab lõputult ja erinevalt mõelda.
Mõtlesin, et kui ma olen reaalsuses, siis ma tunnen, et ma olen kole, mind on hüljatud ja ma olen liiga erinev teistest. Aga kui ma sulgen silmad, siis tunnen end ilusana. Iga inimene on kaunis. Inimese hing on nii ilus. Ja siis hõljusid arvutiekraanist välja kujundid. Ma püüdsin ühe kinni ja sain aru, et see olen mina. See oli minu maakera, justkui lapik, aga samas ikkagi kera. Kera pind oli nagu meekärg, millel olid numbrid 2 ja 3. Ma muutsin selle kuju oma kätega. Nägin selles loomi õnnelikena hingamas ja elamas. Mina ja loodus olime kui üks. See oli nii imeline ning ma hakkasin nutma. Maakera peal istus ülikonnas ning lipsus mees. Ja ma teadsin, et ta on minu. Ta istus mu planeedil, mu hingel. Kunagi ta tuleb.»
Kuigi see kirjeldus on põnev sissevaade LSD-d tarvitanu sisemaailma, siis see neiu lõpetas LSD tarvitamise. LSD tarvitamise järel esinesid tal elutüdimusmõtted ning masendus. «See on liiga tugev aine, mida on raske kontrollida. Kui sa selles olekus oled, siis sa ei kontrolli ennast. See mulle ei meeldinud,» ütleb ta ning lisab, «Kui teha seda ainet järjepidevalt, siis sa oled just kui kadunud. Sind nagu poleks olemas. See on halb. Ma ei viitsinud maailmast ära olla. Tulin maa peale tagasi.»
Teine tarvitanu kirjeldab tarvitamist nii: «See on nagu oma eluga vene ruleti mängimine. Sa ei tea, kas sa jõuad sellest kogemusest tervena välja.» LSD võib tekitada vaimset sõltuvust, kuna kasutaja tahab LSD mõjusid uuesti ja uuesti kogeda. See võib omakorda viia väga kahjulike tagajärgedeni.